Must nimekiri kui Kremli poliitika loogiline jätk

Venemaa must nimekiri ebasoovitavate eurooplaste kohta tõestab veenvalt Kremli enda juttu Euroopa Liidu ja Venemaa suhetest. Nimelt seda, et Moskva on valmis Euroopa Liiduga hästi läbi saama ja ka liidus leiduks Venemaa mõistjaid, kui ainult pahasid idaeurooplasi ees ei oleks. Kokku on nimekirjas 89 nime, kusjuures Eestist tervelt kaheksa, mis teeb nimekirja üldhulgast ligi üheksa protsenti. Eesti nii-öelda jagab nimede hulga poolest kolmandat-neljandat kohta Rootsiga. Esikohal on 18 nimega konkurentsitult Poola, teine koht läheb napilt Ühendkuningriigile üheksa nimega. Nimekirjas on veel endisest idablokist Läti, Leedu, Bulgaaria, Tšehhi ja Rumeenia kodanikud.

Venemaa must nimekiri ebasoovitavate eurooplaste kohta tõestab veenvalt Kremli enda juttu Euroopa Liidu ja Venemaa suhetest. Nimelt seda, et Moskva on valmis Euroopa Liiduga hästi läbi saama ja ka liidus leiduks Venemaa mõistjaid, kui ainult pahasid idaeurooplasi ees ei oleks. Kokku on nimekirjas 89 nime, kusjuures Eestist tervelt kaheksa, mis teeb nimekirja üldhulgast ligi üheksa protsenti. Eesti nii-öelda jagab nimede hulga poolest kolmandat-neljandat kohta Rootsiga. Esikohal on 18 nimega konkurentsitult Poola, teine koht läheb napilt Ühendkuningriigile üheksa nimega. Nimekirjas on veel endisest idablokist Läti, Leedu, Bulgaaria, Tšehhi ja Rumeenia kodanikud.

Eesti nimed on üllatavad, aga samas ei ole ka. Nimekirjas olevad Riho Terras ja Artur Tiganik pole just palju Venemaa vastu sõna võtnud. Nagu ka Kaitseliidu ülem Meelis Kiili. Kapo peadirektor Arnold Sinisalu on kapo aastaraamatu tõttu ilmselt nimekirja sobiv, aga mida teeb nimekirjas siseministeeriumi nõunik Andres Parve, jääb vähemalt väljastpoolt vaadates selgusetuks. See, et nimekirjas on Tunne Kelam, Kristiina Ojuland ja Urmas Reinsalu, on ka mõistetav, ehkki mitte päris lõpuni, sest Venemaad on kritiseerinud Eestis teisedki, tehes seda puhuti viimasest kolmikust karmeminigi.
Euroopa Liit on teatanud juba vastusammudest. Euroopa Parlamendi president Martin Schultz ütles oma avalduses, et Venemaa esindajat Euroopa Liidus Vladimir Tšižovi ei lubata enam parlamenti külastada. Takistused Euroopa Parlamenti pääsemiseks tulevad ka Vene riigiduuma ja föderatsiooninõukogu liikmetele, kelle lubamist parlamenti hakatakse läbi vaatama juhtumipõhiselt.
Kui lugeda Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi üleskutset mitte peatada suhteid Venemaaga, on selle sõnastus arusaadav. Mingisugune dialoog Venemaaga on parem, kui dialoogi puudumine. Vaikimisest sünnib vääritimõistmine ja sealt on vaid vähe maad suurema konfliktini.
Ent teisest küljest pidi Euroopa Liit ka kuidagi reageerima. Eelmisel aastal nägime liigagi palju, et Venemaa tegevuse peale ütles Euroopa Liit suure hilinemisega, et ta on sügavalt või raskelt mures. Ida-Ukrainas uuesti puhkenud sõjategevus ainult lisab vajadust kuidagi Euroopa Liidu poolt reageerida. Lisatagu siia veel suure tõenäosusega Venemaa osalusega skandaal FIFA ümber ja saabki selgeks, et suhete parandamine Venemaaga on võimatu.
Lisaks tundub, et Venemaal on ka veel mingi nimekiri, mis pole avalikuks saanud. Kuidas muidu seletada Tallinnas asuva Konrad Adenaueri fondi projektijuhi Thomas Schneideri tagasisaatmist Vene piirilt? Venemaa must nimekiri ja Schneideri juhtum aga ei meenu millegipärast neile, kes löövad siin lärmi, kui mõni venemeelne inimene on Eestist välja saadetud või saanud üldse Eestisse sissesõidukeelu. Nii olevat ebademokraatlik, aga Venemaa puhul taas vist üldised mängureeglid ei kehti.
Euroopa Liit on muidugi varem kehtestanud sanktsioonide raames mõnele Vene kodanikule sissesõidukeelu. Ent asja eest ja need nimed on avalikustatud. Sellises õhkkonnas paistab jutt Euroopa Liidu ja Venemaa viisavabadusest samasuguse utoopiana kui nõuka-ajal kommunismi jõudmine. Ometi oli viisavabadus teema veel kaks aastat tagasi. Ajad on tõesti muutunud.
Tekst oli Retro FMi Euroopa uudiste eetris 05.06.2015.