Muinasjutt heast tinasõdurist ja kurjast palgasõdurist

Selle jutu eesmärk ei ole arutleda selle üle, kas Eesti peaks säilitama ajateenistuse või minema üle kutselisele kaitseväele. Ajateenistus ja kutseline kaitsevägi on samapalju võrreldavad suurused kui tuli ja vesi, mis ei ole kokku veel tulivesi. Selle jutuga tahan ma rääkida müütidest ja nende võimalikust mõjust riigikaitse arengule. Hea ja kurja vastandamine on üks kõige mõjusaimaid poliitilisi trikke. Kui tahad olla arvamusliider, siis on kõige lihtsam ehitada poliitiline kampaania üles mitte positiivsele stsenaariumile, vaid võitlusele halvaga. Kui sul on olemas vaenlane, siis muutub mõtlemine suure tõenäosusega tunnetest lähtuvalt irratsionaalseks. Võitlus irratsionaalsete argumentidega on kui don Quijote võitlus tuuleveskitega, sest nad pole tekkinud mitte loogiliste arengustsenaariumite tulemusena, vaid peegeldavad inimeste sisekaemusi, mille hulka kuuluvad ka paljud negatiivsed emotsioonid nagu hirm, viha, kättemaks jne.

Ajateenistuse kaotamise küsimus ei ole Eestis hetkel aktuaalne, kuna Turu-uuringute AS andmetel toetab ajateenistust koguni 90% küsitletutest. See on väga oluline näitaja, mis viitab sellele, et ühiskonnas valitseb ajateenistuse järele tugev sotsiaalne tellimus. Mina ei taha väita, et ajateenistuse mõju on ühiskonnale tervikuna negatiivne. Kindlasti mitte. Loomulikult on võimalik leida ajateenistusele alternatiive ja ehitada ümber muudel alustel põhinevaid riigikaitsesüsteeme, näiteks väärtustada enam vabatahtlikke initsiatiive nagu Kaitseliidu muutmine elitaristlikust organisatsioonist massiorganisatsiooniks. Küsimus, kas kaitsetahe peaks põhinema riiklikul sunnil või kodanike vabatahtlikkusel, on pigem maailmavaateline küsimus ja antud ajahetkel on Eesti ühiskond tõenäoliselt üks Euroopa konservatiivsemaid. Kuid rumal on ka naeruvääristada Lätit, kes läks üle kutselisele kaitseväele, sest nemad on oma riigikaitse ehitanud üles teistele alustele ja valinud kindlasti raskema tee.

Selle jutu eesmärk ei ole arutleda selle üle, kas Eesti peaks säilitama ajateenistuse või minema üle kutselisele kaitseväele. Ajateenistus ja kutseline kaitsevägi on samapalju võrreldavad suurused kui tuli ja vesi, mis ei ole kokku veel tulivesi. Selle jutuga tahan ma rääkida müütidest ja nende võimalikust mõjust riigikaitse arengule. Hea ja kurja vastandamine on üks kõige mõjusaimaid poliitilisi trikke. Kui tahad olla arvamusliider, siis on kõige lihtsam ehitada poliitiline kampaania üles mitte positiivsele stsenaariumile, vaid võitlusele halvaga. Kui sul on olemas vaenlane, siis muutub mõtlemine suure tõenäosusega tunnetest lähtuvalt irratsionaalseks. Võitlus irratsionaalsete argumentidega on kui don Quijote võitlus tuuleveskitega, sest nad pole tekkinud mitte loogiliste arengustsenaariumite tulemusena, vaid peegeldavad inimeste sisekaemusi, mille hulka kuuluvad ka paljud negatiivsed emotsioonid nagu hirm, viha, kättemaks jne.

Ajateenistuse kaotamise küsimus ei ole Eestis hetkel aktuaalne, kuna Turu-uuringute AS andmetel toetab ajateenistust koguni 90% küsitletutest. See on väga oluline näitaja, mis viitab sellele, et ühiskonnas valitseb ajateenistuse järele tugev sotsiaalne tellimus. Mina ei taha väita, et ajateenistuse mõju on ühiskonnale tervikuna negatiivne. Kindlasti mitte. Loomulikult on võimalik leida ajateenistusele alternatiive ja ehitada ümber muudel alustel põhinevaid riigikaitsesüsteeme, näiteks väärtustada enam vabatahtlikke initsiatiive nagu Kaitseliidu muutmine elitaristlikust organisatsioonist massiorganisatsiooniks. Küsimus, kas kaitsetahe peaks põhinema riiklikul sunnil või kodanike vabatahtlikkusel, on pigem maailmavaateline küsimus ja antud ajahetkel on Eesti ühiskond tõenäoliselt üks Euroopa konservatiivsemaid. Kuid rumal on ka naeruvääristada Lätit, kes läks üle kutselisele kaitseväele, sest nemad on oma riigikaitse ehitanud üles teistele alustele ja valinud kindlasti raskema tee.

Teisest küljest näitavad samad küsitlused, et sõjaväelase ametit väärtustavad vaid 9% küsitletutest ja 15% meestest. See number teeb mind juba murelikuks. Vastandades ajateenistust “palgaarmeele”, kujundame me tegelikult negatiivset suhtumist sõjaväelase elukutsesse. Palgasõdur ei ole siin kontekstis mitte kusagilt sisseimporditud võõrleegionär, vaid meie endi kutseline kaitseväelane, inimene meie keskelt. Minu teada ei ole aga isegi Jürgen Ligi soovinud kutselisi sõjaväelasi kusagilt välismaalt sisse tuua, vaid ka kutselise kaitseväeteenistuse korral moodustaksid sõjaväe ikka needsamad Eesti kodanikud. Ajateenistus ja kutseline kaitsevägi ei ole võrreldavad suurused, kuna mõlemal on hoopis erinevad eesmärgid ja ülesanded täita. Reaalses riigikaitsesüsteemis ei saa ega tohi neid teineteisele vastandada. Ajateenistuse eesmärk on väljaõpe ning reaalsete ohtudega tegelemiseks on kutselist kaitseväekontingenti igal juhul tarvis. Kutselise sõjaväelase professionaalsus sõltub paljuski sellest, kuivõrd see elukutse on ühiskonna poolt väärtustatud. Jutud “kurjast palgaarmeest” ja selle “äraostetavusest” tuleks kiiresti lõpetada. Hans Christian Anderseni vankumatu tinasõdur oli samuti kutseline sõdur.

Veel üks müstiline suurus Eesti riigikaitsesüsteemis on reservarmee. Hästi väljaõpetatud ning mobiilne reservarmee oleks sõjalise konflikti puhul oluline panus. Samas võib reservarmee muutuda ka “fantoomarmeeks”, mis omab küll väliselt efektseid statistilisi näitajaid, kuid mille kasutamine tänapäeva üha enam kiirreageerimisjõududele ülesehitatud sõjaliste võimete juures võib olla enam kui küsitav. Kõige paremini toimib reservarmee ulatusliku pikaajalise eskaleerumisajaga sõjalise rünnaku vastu mõne välisriigi poolt, mille tõenäosust loetakse praegu kõige väiksemaks. Üksused on vaja kokku koguda ja positsioonidele paigutada, mis ei pruugi toimuda kiiremini kui NATO liitlaste abi saabumine.

Ajateenistuse küsimus on tänases Eestis väga tundlik teema, mis on Venemaasse puutuva kõrval üks kindlamaid võimalusi kõiksuguste netikommentaariumide valvekommentaatorite vahkviha väljakutsumiseks, kui keegi peaks “õigelt teelt” kõrvale astuma. Riigikaitsesüsteemi ülesehitamine ei pea olema ilmtingimata rajatud vastandumisele. Minu hea koolivend Eesti Humanitaarinstituudi päevilt Leo Kunnas on kusagil öelnud, et kindralid valmistuvad alati eelmiseks sõjaks. Sõja puhkemine toimub teatud poliitiliste protsesside eskaleerumise tagajärjel, mitte matemaatiliste arvutuste tulemusena. Ilmselt seepärast, et inimene on mõistuslik ja ratsionaalne olend nagu enamik loomi, kes ei hakka endale tühjast tüli tekitama. Seepärast ei ole mõtet kalduda numbrimüstikasse ja lugeda kokku päid nii Eesti kaitseväes kui Leningradi sõjaväeringkonnas. Strateegilisi eesmärke ei saa lahendada taktikaliste abinõudega. Sõda ei ole jalgpalli maavõistlus, mille toimumise reeglid on osapoolte vahel kokku lepitud. Sõda tekib siis, kui riikidevaheliste suhete areng väljub ratsionaalselt tasandilt. Ratsionaalsed sõjad on muutunud üleilmastumise käigus aina haruldasemaks, kuid ka need järgnevad tavaliselt poliitilisele krahhile.

Kõige halvem lahendus võimalike riigikaitse arengut määravate stsenaariumite seas on siis, kui loomupärane ettevaatlikkus kasvab üle paaniliseks hirmuks ning hirmu püütakse eemale ajada vihaga kas siis Venemaa, “palgaarmee” – või veel hullem – meie liitlaste või oma rahva vastu. Kui ühiskond pole võimeline enam ratsionaalselt toimima, siis on potentsiaalne vastane saavutanud psühholoogilises sõjas juba olulise edu.

19. aprilli Eesti Päevalehes ilmutas Ilmar Raag suurepärase artikli “Kaitsesõda juba kestab”. Aitäh! Dino Buzzati “Tatarlaste kõrbes” kirjeldatud pidevas hirmus ja sõjaootuses ühiskond – ükskord nad tulevad niikuinii – ei pruugi olla kõige ratsionaalsem meetod julgeoleku kindlustamiseks, sest nii võib ühiskond hakata alateadlikult töötama selles suunas, et hirmud saavadki ühel heal päeval kinnituse. Psühholoogilises sõjas võib pikaajalisele hirmutundele rajatud odav populism osutuda hoopis vastaspoole provokatiivsele käitumisele suurepäraseks tegutsemisajendiks. Õuduskirjanduse klassikale tuginedes võime olla kindlad, et vaimud tulevad alles siis, kui neid välja kutsutakse.

Need seisukohad on muidugimõista autori isiklikud seisukohad.