Moskvalastest meeskond valis Donetski marionettjuhiks kohaliku inimese

„Donetski Rahvavabariigi peaministri“ kõlavat tiitlit kandev Aleksandr Borodai naasis nädalapikkuselt visiidilt Moskvasse ning korraldas Donetski nn rahvavabariigi võimuhierarhias järjekordse ümberkorralduse. Sedapuhku oli ümberkorraldused tingitud nn DRV ettevalmistustest Donetski linna võimalikuks ümberpiiramiseks Ukraina vägede poolt (vt allpool).

„Donetski Rahvavabariigi peaministri“ kõlavat tiitlit kandev Aleksandr Borodai naasis nädalapikkuselt visiidilt Moskvasse ning korraldas Donetski nn rahvavabariigi võimuhierarhias järjekordse ümberkorralduse. Sedapuhku oli ümberkorraldused tingitud nn DRV ettevalmistustest Donetski linna võimalikuks ümberpiiramiseks Ukraina vägede poolt (vt allpool).

7. augustil astus Borodai „peaministri“ ametist tagasi, väites, et temasugusel põlisel moskvalasel ei sobi olla Donetski kõige kõrgemal ametipostil. Kohalik „peaminister“ saaks nn DRV-d nii rahvusvahelistel kui ka Kiieviga peetavatel läbirääkimistel märksa usutavamalt esindada, „kui Kiievile avaldatakse piisavalt survet, et neid läbirääkimisi alustada,“ selgitas Borodai oma ametit 8. augustil Aleksandr Zahhartšenkole üle andes (DRV pressikeskus, 7. ja 8. august; Planeta.ru, 8. august).
Borodai jättis targu mainimata, et üksnes kohalik juht saaks nn DRV nimel üleüldse esitada Venemaale palvet saata piirkonda „rahuvalve-“ või „humanitaarmissiooni“. Zahhartšenko kõrval on aga nn DRV kolm mõjuvõimsamat tegelast sinna läkitatud Moskvast. Need on Borodai, kes orkestreeris Zahhartšenko ametisse nimetamist ning jääb ise „DRV peaministri ja valitsuse üldnõunikuks“, kandes „peaministri esimese asetäitja“ tiitlit, kindralleitnant Vladimir Antjufejev, kes on samuti „peaministri esimene asetäitja“, kelle samuti Borodai 10. juulil „julgeolekujuhi“ ametisse määras, ning sõjaline ülemjuhataja polkovnik Igor Girkin/Strelkov. Üks tasand allpool on uus „peaministri asetäitja“ sotsiaalküsimustes Aleksandr Karaman, kes on Transnistria endine „asepresident“ ning saabus Donetskisse möödunud kuul koos Antjufejeviga. Üldiselt näib Zahhartšenko kergitamine kõige kõrgemale ametipostile üsna sümboolsena, just nagu Borodai ka vihjas (Novosti Donbassa, 8. ja 9. august).
Zahhartšenko, kes on sündinud Donetskis 1976. aastal ning kellele anti kaks nädalat tagasi fiktiivne majori auaste, on neist kõige noorem, kõige madalama haridustasemega ja kõige kesisemate kogemustega.
Kutsekoolis elektrikuks õppinud Zahhartšenko töötas mõnd aega kivisöekaevanduses, kuid lahkus sealt ning kerkis poolkriminaalses maailmas ülespoole kaklusklubi Oplot juhina. Klubi asutati 2010. aastal ning selle peakorter on Harkivis, haru aga tegutseb ka Donetskis. Oplot ehk Kaitsevall alustas tegevust kui ühing endiste politseinike ja armeeohvitseride perekondade toetuseks, Nõukogude armee traditsioonide edendamiseks ja „Ukraina fašismi“ vastu võitlemiseks. Peagi hakkas klubi madalamate ühiskonnakihtide noormehi sadade kaupa tänavakaklejateks välja õpetama. Maidani sündmuste ajal (2013. aasta detsembrist 2014. aasta veebruarini) kritiseeris Oplot toonast presidenti Viktor Janukovõtšit selle eest, et too ei kasutanud jõudu varem ja otsustavamalt.
2014. aasta aprillis osales Zahhartšenko koos Oploti kaklejatega (kes tol hetkel olid veel relvastamata) Donetski oblastivalitsuse ja Donetski linnavalitsuse hoone hõivamises. (Harkivi Oplotil läks see napilt nurja.) Maikuus sai Zahhartšenko Donetski linna sõjaliseks juhiks ning juunis Donetski nn rahvavabariigi „siseministri asetäitjaks“, tema juhtida on väidetavalt umbes tuhandemeheline Oploti üksus. 24. juulil andis Girkin/Strelkov Zahhartšenkole tühja koha pealt majori auastme (Svodki ot Strelkova, 24. juuli; OstroV, 7. august; Russkaja Vesna, 9. august). Esimesel päeval „peaministri“ ametis tervitas Zahhartšenko Lõuna-Osseetiat Venemaa 2008. aastal toimunud interventsiooni kuuenda aastapäeva puhul (DRV pressikeskus, 8. august).
„DRV parlamendi esimehe“ ja staažika kommunisti Boriss Litvinovi sõnul on „Zahhartšenkol õiged vasakpoolsed vaated“ (Russkaja Planeta, 8. august). Ei Zahhartšenkot ega Borodaid pole ametisse valitud, kuid Moskva, Berliin, Pariis ja OSCE nimetasid Borodai sellegipoolest Kiievi vestluskaaslaseks ühes „kontaktgrupis“. Sellest tulenevadki Borodai lootused (vt ülal), et Kiievile võidakse taas avaldada survet alustada dialoogi uue juhi Zahhartšenkoga, kes erinevalt Borodaist on vähemalt kohalik.
Esimestes sõnavõttudes rõhutab Zahhartšenko valmistumist Ukraina vägede poolseks Donetski piiramiseks. Ta räägib meetmetest Venemaalt lähtuvate varustuskoridoride lahti hoidmiseks, eraldiseisvate paramilitaarsete üksuste koondamiseks „regulaararmeeks“ ühe väejuhatuse all ning Donetski nn rahvavabariigis lokkava marodööritsemise ohjeldamiseks. Aeg-ajalt siunab ta Ukraina valitsust kui „verejanulist“ ja „fašistlikku huntat“, kes on „okupeerinud“ suurema osa Donetski oblastist, mida üha kahanev nn DRV peab enda omaks (DRV pressikeskus, 9. august).
9. augustil aga kuulutas Zahhartšenko siiski, et Donetsk on „humanitaarkatastroofi“ vältimiseks valmis Kiieviga vaherahu üle läbirääkimisi pidama. Järgmisel päeval lisas ta sellele aga tingimused. Relvarahu peab olema kahepoolne (st Donetsk ei ole kohustatud relvi maha panema), see peab viima läbirääkimisteni poliitilise lahenduse leidmiseks Donetski ja Ukraina valitsuste vahel (see tähendaks nn DRV legitimeerimist), ning et igasugune poliitilise lahendusega peab kaasnema „Ukraina vägede täielik väljaviimine DRV territooriumilt“ (see tähendaks, et Ukraina soostub setsessiooniga de facto) (DRV pressikeskus, 9. ja 10. august; Interfax-Ukraine, 10. august).
Ehkki need nõudmised on äärmuslikud, ei ole neis sõnagagi mainitud Novorossija projekti. Samuti lööb see Donetski nn rahvavabariigi saatuse sisuliselt lahku Luhanski nn rahvavabariigi (LRV) omast. Need kaks piirkonda olid pärast 11. mai „referendumit“ ühinenud „föderatiivseks“ Novorossijaks, millest pidi saama veelgi ambitsioonikama laienemisplaani tuumik. Tol hetkel kõnelesid Borodai ja muud juhid täielikust Ukrainast eraldumisest ning Novorossija ühendamisest Venemaaga. Viimaseil nädalail, mil Ukraina väed on setsessionistidelt järjest alasid tagasi vallutanud, on selline retoorika vaibunud.