Moldova uut valitsust ootavad ees heidutavad probleemid

Moldova sai valimiste ja äreva võimuvaakumi järel uue valitsuse, mida juhib Allianss Euroopaliku Moldova Eest (AEM). Tegu on vähemuskoalitsiooniga, mis lisaks kõigele on sisemiselt lõhestunud ja vajab seepärast kommunistliku partei “konstruktiivset opositsiooni”.

Moldova sai valimiste ja äreva võimuvaakumi järel uue valitsuse, mida juhib Allianss Euroopaliku Moldova Eest (AEM). Tegu on vähemuskoalitsiooniga, mis lisaks kõigele on sisemiselt lõhestunud ja vajab seepärast kommunistliku partei “konstruktiivset opositsiooni”.

Uus peaminister, 1976. aastal sündinud Chiril Gaburici, töötas end keskpärastest oludest üles Moldcelli (2008-2013) ja Azercelli (2012-2014) tegevjuhiks – need olid Rootsi-Soome telekommunikatsioonifirma TeliaSonera osalusega mobiilsideettevõtted vastavalt Moldovas ja Aserbaidžaanis. Gaburicil pole poliitilist tausta. Vlad Filati Liberaaldemokraatlik partei esitas Gaburici peaministri kohale pärast seda, kui senine peaminister Iurie Leancă ei olnud suutnud leida AEMi valitsusele parlamendis poolehoidu.
Parlamendi ees peetud programmilises kõnes innustas Gaburici rohkem vaeva nägema Euroopa Liidu ja Moldova assotsieerimis- ja vabakaubanduslepingute elluviimisel. Ta rõhutas ühemõtteliselt Moldova Euroopa identiteeti ja Euroopa tulevikku. Gaburici esimene välisvisiit oligi Brüsseli külastamine ELi juhtidega kohtumiseks (EurActiv, EUObserver, 26. veebruar).
Gaburici valitsuse programm on täielikult ja koosseis peaaegu sama nagu Leancăl. Peaministri ja kümme ministrit on nimetanud Filati Liberaaldemokraatlik partei. Nagu varasemates valitsustes juhib see rühm peamiselt Euroopaga lõimimise programmide eest vastutavaid ministeeriume. Sama partei nimetas sõjanduseksperdi Viorel Cibotaru kaitseministriks, kes peab taotlema tihedamaid sidemeid Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga ja alustama sõjaliste reformidega.
Koalitsioonileppe kohaselt nimetas Demokraatlik partei kaheksa ministeeriumi juhid, sealhulgas transpordiministri (ihaldatud ametikoht Euroopa raha saamise tõttu) ja majandusministri. Uus majandusminister Stephane Christophe Bride on Moldova kodakondsuse saanud prantslane. Enne valitsusse tulekut juhtis ta audiitorfirmade Ernst & Young (2006-2010) ja Grant Thornton (2010-2014) Chișinău büroosid.
Valitsuse ees seisvad probleemid on tagasihoidlikult öeldes heidutavad. Õieti oleks küll liiga lihtsustav öelda, et probleemid on valitsuse kui sellise ees. Valitsus – mis on ju nagunii vähemusvalitsus – on lõhenenud. Demokraatliku partei ja selle tegeliku juhi Vlad Plahotniuci huvid on sootuks teistsugused kui Läände orienteeritud meelelaadiga Liberaaldemokraatlikul parteil. Need probleemid seisavad kogu maa ees, kuid maa tervikuna on ebaühtlane ja orientatsioonita ning läänemeelsed poliitikud peavad tegutsema toimetu poliitilise süsteemi tingimustes.
Lisaks Venemaa tegevusele Ukrainas võib üles lugeda järgmised Moldova ees otsekohe seisvad sisemised probleemid:
1. Rahva hulgas väheneb poolehoid Euroopa-suunale ning samal ajal suureneb toetus Venemaa/Euraasia-suunale; ühtlasi on Moldovas populaarseks saanud Venemaa president Vladimir Putin. See on peamiselt (aga kindlasti mitte ainult) Venemaa telepropaganda tulemus. Maal seisab veel ees tegelemine infojulgeoleku probleemiga. Siin on mängus mitmed tegurid: näiteks Plahotniuci meediavaldusfirma edastab Moldovas Venemaa Esimest kanalit, Chiril Lucinschi (endise presidendi Petru Lucinschi poeg) meediakompanii aga Venemaa NTV kanalit (mis kuulub Gazpromile). Üldiselt on Moldova jätkuvalt tihedalt seotud Venemaa massimeediakeskkonnaga.
2. Lähenevad valimised Gagauusias. Sel autonoomsel territooriumil peetakse korrapärased valimised 22. märtsil. Kõik piirkonna kuberneri (başkan) kandidaadid esinevad Vene lipu all. Möödunud aastal korraldati Gagauusias mittesiduv rahvaküsitlus, millel selgus, et 99 protsenti eelistab Venemaad/Euraasiat Euroopale.
3. Liberaaldemokraatliku partei poliitilise toetuse kadumine. Koalitsioon oligarhi juhitava Demokraatliku parteiga on osutunud lämmatavaks embuseks. Üha rohkem lihtsaid valijaid ei näe enam nende vahel erinevust. Kui lisaks pidada silmas Moldova äärmiselt isikupõhist poliitikat, on Plahotniuci negatiivne maine osaliselt määrinud ka Filati. Kuvandi ülekandumine, millele on kaasa aidanud Plahotniuci meedia, on süvendanud rahva seas stereotüüpi, milles “kaht Vladi” kiputakse võrdsustama. Liberaaldemokraadid kandsid 2014. aasta valimistel kaotusi. 2015. aasta veebruaris lahkusid erakonnast ametit maha panev peaminister Leancă ja veel üks juhtiv poliitik, mis tõi kaasa erakonna nõrgenemise parlamendis ja õõnestas nende positsioone nii läbirääkimistel Plahotniuci erakonnaga kui ka kommunistidega.
4. Õigus- ja korrakaitsesüsteemi reform. Euroopa Liit on selle praegu seadnud Moldovas suurimaks prioriteediks. See eeldab alustuseks nende süsteemide, eelkõige just prokuratuuri ja konstitutsioonikohtu depolitiseerimist. Tundub aga, et põhiseaduslikku ja õiguslikku olukorda ei saa kuidagi lahutada. Nii on uus justiitsminister Vladimir Grosu väitnud, et vastavalt põhiseadusele ei saa praegust peaprokuröri ametist kõrvaldada enne tema viieaastase tähtaja lõppemist (2018. aastal). Peaprokuröri määrab ametisse parlament, see tähendab sisuliselt parteide juhid. Nii killunenud parlamendis vaevalt õnnestub saavutada kvalifitseeritud enamust selle (või õieti millise tahes) põhiseaduse sätte muutmiseks. Samamoodi ei saa lähiaastatel ametist kõrvaldada konstitutsioonikohtu kohtunikke. Praeguse peaprokuröri on ametisse nimetanud Plahotniuci Demokraatlik partei, neli konstitutsioonikohtu kohtunikku (kokku on neid viis, aga üks koht on praegu täitmata) aga Demokraatlik partei ja Mihai Ghimpu Liberaalne partei vastavalt parteikvootide süsteemile (Unimedia, 27. veebruar).
Kes suudaks läbi raiuda need Moldova Gordioni sõlmed ja millal, ei oska praegu nähtavasti keegi ennustada.