Mis toimub Ukrainas?

Läinud nädalal kütsid poliitilised kired taas jälle Ukraina apelsinisupi-koalitsiooni kuumaks. Levis kõrbelõhna, kõlasid vastastikused süüdistused ja paukusid uksed.

Mis siis juhtus?

03.09. lagunes valitsusliit peaminister Julia Timošenko Bloki ja presidendi-meelse “Meie Ukraina-Rahva Omakaitse vahel”. Presidendi partei lahkus koalitsioonist, süüdistades peaministri parteid reetmises. Reetmiseks peeti seda, et Julia Timošenko Blokk hääletas 02.09. koos opositioonis olevate Regioonide partei, kommunistide ja Volodimir Litvini bloki saadikutega. Koos võeti vastu rida seaduseid, mis suurendavad täidesaatvat võimu ja kärbivad presidendi volitusi. Täpsemini kaotaks president tulevikus õiguse peaministri kandidaadile veto panna ning lihtsustuks presidendi tagandamise protsess.

Läinud nädalal kütsid poliitilised kired taas jälle Ukraina apelsinisupi-koalitsiooni kuumaks. Levis kõrbelõhna, kõlasid vastastikused süüdistused ja paukusid uksed.

Mis siis juhtus?

03.09. lagunes valitsusliit peaminister Julia Timošenko Bloki ja presidendi-meelse “Meie Ukraina-Rahva Omakaitse vahel”. Presidendi partei lahkus koalitsioonist, süüdistades peaministri parteid reetmises. Reetmiseks peeti seda, et Julia Timošenko Blokk hääletas 02.09. koos opositioonis olevate Regioonide partei, kommunistide ja Volodimir Litvini bloki saadikutega. Koos võeti vastu rida seaduseid, mis suurendavad täidesaatvat võimu ja kärbivad presidendi volitusi. Täpsemini kaotaks president tulevikus õiguse peaministri kandidaadile veto panna ning lihtsustuks presidendi tagandamise protsess.

Läinud nädalal kütsid poliitilised kired taas jälle Ukraina apelsinisupi-koalitsiooni kuumaks. Levis kõrbelõhna, kõlasid vastastikused süüdistused ja paukusid uksed.

Mis siis juhtus?

03.09. lagunes valitsusliit peaminister Julia Timošenko Bloki ja presidendi-meelse “Meie Ukraina-Rahva Omakaitse vahel”. Presidendi partei lahkus koalitsioonist, süüdistades peaministri parteid reetmises. Reetmiseks peeti seda, et Julia Timošenko Blokk hääletas 02.09. koos opositioonis olevate Regioonide partei, kommunistide ja Volodimir Litvini bloki saadikutega. Koos võeti vastu rida seaduseid, mis suurendavad täidesaatvat võimu ja kärbivad presidendi volitusi. Täpsemini kaotaks president tulevikus õiguse peaministri kandidaadile veto panna ning lihtsustuks presidendi tagandamise protsess.

03.09. teleesinemises teatas Juštšenko, et tegu on “poliitilise riigipöördega” ja “peaministri diktatuuriga”. President ähvardas parlamendi laiali saata ja uued valimised välja kuulutada. Need oleksid kolmandad viimase kolme aasta jooksul: märtsis 2006 ja septembris 2007 toimunute kõrval.

Peaminister tundus parlamendis toimunud hääletust kahetsevat, sest mõnda aega rippus tema partei koduleheküljel vabandavas ega-me-ometi-sellepärast-vihased-ole toonis avaldus. Oma 03.09. teleesinemises kutsus Timošenko Meie Ukrainat-Rahva Omakaitset koalitsiooni naasma, kuid vürtsitas esinemist ka omapoolsete süüdistustega presidendi aadressil, kes oma “vastutusvõimetuse diktatuuriga riiki kaosesse viib”.

Mis saab edasi? Meie Ukraina-Rahva Omakaitse meestel on 10 päeva aega ümber mõelda ja koalitsiooni naasta. Kui seda ei juhtu, peaks 30 päeva jooksul sündima uus valitsuskoalitsioon. Kui seda ei juhtu, on presidendil voli kuulutada ennetähtaegsed valimised. On teoreetiline võimalus, et Julia Timošenko Blokk ja Meie Ukraina-Rahva Omakaitse ära lepivad ja koos riigivankrit edasi veavad (kuni järgmise tülini). Presidendi partei võib koalitsiooni luua ka Viktor Janukovitši Regioonide parteiga. Kokku tuleks neil 450-kohalises ülemraadas 72+174 häält. Ei saaks välistada ka uut koalitsiooni Timošenko ja Janukovitši vahel, kuigi seni on peaminister taolise lahenduse välistanud. Nii või naa on asjad halvasti ja ukrainlastel on jälle võimalus olla pikemat või lühemat aega ilma toimiva valitsuseta ja/või töötava parlamendita.

Mida sellest arvata?

Tüli peaministri ja presidendi vahel on kehvasti ajastatud. Asi pole ainult sisepoliitikas: Venemaa agressioon Gruusia vastu, Vene Musta mere laevastik Sevastopolis ja suurenev Vene kodanike (kinnisvara) hulk Krimmis kinnitab praegu paljude välisvaatlejate pilgud Ukrainas toimuvale. Ja on kahju, et Kiievit väisavatele kõrgetele riigimeestele nagu David Miliband või Dick Cheney avaneb pilt poliitilises halvatuses tõmblevast riigist. 09.09. toimuva EL-Ukraina tippkohtumise eel ei loo võimukriis Kiievis soodsat fooni suhete tihendamiseks ei EL ega NATO-ga.

On kurb, et isiklikud huvid ja isikute-vahelised võimuvõitlused asendavad riiklike huvide eest seismise. Oranži revolutsiooni ideoloogid soovivad tõesti Ukrainat demokraatlikuks riigiks muuta. Aga nende arusaamade järgi toimub riigi valitsemine mitte usaldusväärsete institutsioonide loomise läbi, vaid omavaheliste lepete ja diilide kaudu. Ja kui diilida ei saa, siis blokeeritakse kõik tegevused – isegi, kui see halvab kogu riigiaparaadi töö. Tugevat välis- ja kaitsepoliitikat saab ajada vaid tõhusa valitsusaparaadiga riik. Kes saab Ukrainat tõsiselt võtta, kui see riik ise ennast tõsiselt ei võta vaid mängib välismaailmale ikka ja jälle sisepoliitilist farssi?