Eesti eesistumisperioodi ELi Nõukogus kokku tõmmates on aeg üle vaadata teemad, mis jäid sõelale meie jaoks prioriteetses Idapartnerluse valdkonnas ja milline on meie “pärand” järgmistele eesistujariikidele ja idapartneritele.
Äsja, 24. novembril Brüsselis aset leidnud Idapartnerluse tippkohtumine oli meie eesistumise olulisim ELi välis- ja julgeolekupoliitika sündmus. Juba päevast x eelmisel sügisel, mil oli selgunud tippkohtumise kuupäev, alustasime Eestis ettevalmistusi tippkohtumist toetavate konverentside ettevalmistamiseks, mida oli kokku kolm – e-Partnerluse konverents, Vabakonna konverents ja Ärifoorum.
Neist esimene – e-Partnerluse konverents – oli meie enda initsiatiiv, pühendatud e-valitsemise, e-demokraatia ja küberjulgeoleku-teemadele ning võeti ELi riikide ja partnerite poolt hästi vastu. Konverentsi jaoks sisu loonud e-valdkondade kaardistamine ja selle põhjal antud poliitikasoovitused olid nii mõnegi partneri jaoks esmakordne kokkuvõttev hinnang nende uuendustele e-valitsuse valdkonnas ja küberjulgeolu mõtestamisel. Kõlama jäi arvamus, et selle teemaga peaks jätkama, miks mitte järgmise Idapartnerluse tippkohtumise nö. kõrval-üritusena. Igal juhul võimaldab Eesti Idapartnerluse Keskuse kompetents mõnel järgmistest eesistujariikidest e-valitsuse ja sellega seotud teemasid taas kaasajastatult lauale tuua.
Vabakonna konverentsist on saanud traditsiooniline tippkohtumise osa, sest EL pöörab suurt tähelepanu kodanikuühiskonna ja -organisatsioonide toetamisele partnerriikides, olles kutsunud selleks ellu ka Idapartnerluse Kodanikuühiskonna Foorumi, mis tegutseb igapäevaselt Brüsselis. Foorum peab tavakohaselt oma aastakonverentsi igal aastal sügisel ja otsustasime, et tänavu võiks konverentsi ja Foorumi aastakoosoleku omavahel ühendada. Nii saigi esmakordselt ajaloos teoks, et Idapartnerluse Vabakonna konverents/ Kodanikuühiskonna Foorumi aastakonverents toimus koos ja eesistujariigi pealinnas. See võimaldas Eesti korraldusel kohale kutsuda lisaks traditsioonilistele esinejatele ka uusi praktikuid ja vabakonna aktiviste partnerriikidest, kes varem ei ole saanud võimalust säärastel kogunemistel osaleda. Konverentsi osa oli Eesti korraldada ja teemade-valikul sai otsustavaks just see, mille käsitlemisvajadust olid partnerid meile südamele pannud. Kahel esimesel konverentsipäeval olidki keskustelude keskmes vabakonna roll omavalitsuste tugevdamisel, ettevõtluse ja ettevõtlikkuse arendamine, vaba meedia roll ühiskonna arengus, akadeemiline mobiilsus, energiajulgeolek ja palju muud. Positiivset tagasisidet pälvisid ka CSO2CSO kohtumised meie Telliskivi loomelinnakus, kus. partneritele tehti nö puust ja punaseks selgeks, mida oleme saavutanud ja mida neilt ootame.
Idapartnerluse Ärifoorumi korraldamise vajalikkuse osas valitses algul üksjagu kõhklusi, sest meie kaubandusbilanss kuue partnerriigiga on üsna tagasihoidlik. Suurtest ja säravatest edulugudest kahepoolses majandussuhtluses pole põhjust rääkida, on vaid üksikud väiksemad ja pigem kohtab meie ettevõtjate seas kriitikat idapartnerluse riikide läbipaistamatu, korruptiivse ärikeskkonna osas, mis ei soosi välisinvesteeringuid ja raskendab eksporti. Tõenäoliselt just need viimased, ärikeskkonna omapärad, saidki otsutavaks, et Ärifoorumi korraldamisega seotud väljakutse vastu võtta – vahetamaks teadmisi ärikultuurist ja loomaks otsekontakte ettevõtjate vahel. Peamiselt keskmise- ja väiksese suurusega ettevõtetele suunatud foorum sisaldas lisaks konverentsiprogrammile ka B2B kohtumiste platvormi, mille raames toimus üle 500 ärikohtumise ja mis lõpuks sai osalejatelt kõige paremat tagasisidet. Korraldajatel on eriti hea meel, et tänavuse Ärifoorumi osalejaskonnast ligi 80 protsenti moodustasid ettevõtjad, mitte sellega tegelevad funktsionärid. Lõpuks võib öelda, et ka teemade valik – digimajandus, piiriülene kaubandus ja innovatsioon – oli igati ajakohane ning pigem tulevikku-vaatav.
Kui eelnimetatud kolmele konverentsidele lisada ka veel neli olulist Tallinnas toimunud ELi ja Idapartnerluse riikide ministrite kohtumist – justiits- ja siseministrite, välisministrite, transpordiministrite ja digiministrite koosolekud, siis oli see piisav pagas, andmaks tuge ja loomaks sisu Brüsseli tippkohtumisele.
Brüsseli tippkohtumise ettevalmistamine leidis aset olukorras, mil alates eelmisest, Riia tippkohtumisest 2015. aasta mais, olid ELis toimunud mitmed olulised sündmused, alates Brexitist, mis ju ka meie eesistumist poolaasta võrra ettepoole nihutas ning mis ennekõike aitasid kaasa skepsisele ELi tuleviku suhtes. Samas, kuigi tippkohtumiste-vaheline aeg näitas teatud käegakatsutavat edasiminekut suhetes idapartneritega, näiteks ELi poolt viisavabastuse jõustumine Gruusia ja Ukraina biomeetriliste passide omanikele ning assotsiatsioonilepingu jõustumine ELi ja Ukraina vahel, on laual endiselt üksjagu teemasid, sealhulgas seoses riikide territoriaalse terviklikkuse küsimustega, mida Idapartnerlus kui instrument ei lahenda.
Eesistumise idapartnerluse-agenda kavandamisel sõnastasime enda jaoks mõned põhimõtted, millest tippkohtumise ja selle lõppavalduse ettevalmistamisel kinni pidada – olla kindlameelselt rahulik ja kompromissialdis vahendaja liikmesriikide ja idapartnerite huvide kaitsel ning järgidalõppavalduse tekstis partnerite ambitsioonide osas vähemalt Riias kokkulepitut, kui ei õnnestu enamat lisada.
Tõsi on see, et varaste planeerijatena lootsime partneritele edastada lõppavalduse esialgse teksti võimalikult vara, et selle ambitsioonides ja sõnastuses võimalikult aegsasti kokku leppida. Kokkuvõttes läks aga nii, nagu tihtilugu öeldakse, et tahtsime parimat, kuid välja tuli nagu alati. Lõppavalduse sõnastuses lepiti kokku üsna viimasel hetkel, kuid üsna edukalt, sest kõik osapoolsed jäid sellega rahule. Pigem enamgi veel – teksti üle kokkuleppimise okkaline tee osutab, et edasist koostööd peegeldav dokument on kõigile 34 osalisriigile oluline ja praktilise tähtsusega, mis näitab, et huvi koostöö vastu on kõrge ja tõsimeelne.
Kui vaadata riigiti, siis lisaks igaühele-midagi lõppavaldusele jäävad meie eesistumist äramärkivaks pärandiks ka konkreetsed edusammud partnerriikidega eraldi. Alfabeetiliselt partneritele lähenedes – tippkohtumise äärtel Armeeniaga allkirjastud laiendatud partnerluse leppega määratletakse edasine koostööraamistik, Aserbaidžaaniga lepingu üle läbirääkimised käivad ja Valgevene on signaliseerinud suurt huvi ELiga koostöö vastu, vaatamata sellele, et president Lukašenka oli ainus idapartnerite riigijuht, kes otsustas tippkohtumiselt eemale jääda. Senised assotsiatsiooniriigid Gruusia, Moldova ja Ukraina said kindlasti tippkohtumiselt kinnitust edasiliikumise osas, märkides ära ka enda Euroopa püüdlused. Tippkohtumisel osalenute sõnul oli märgata ka sõbralikumat atmosfääri Armeenia ja Aserbaidžaani vahel, vaatamata erimeelsustele Mägi-Karabahhi konfliktis.
Eelnev näitab, et kõik osapooled said enda huve väljendada ja teiste poolt ära kuulatud, mis annab tunnistust sellest, et järgmised paar aastat kuni järgmise tippkohtumiseni võimaldavad alustatuga edasi minna.
Lähiaastate väljakutsed idapartnerluse poliitikas puudutavad peamiselt kommunikatsiooni ehk seda, kuidas selle poliitika abil saavutatavatest hüvedest partnerriikide elanikke paremini teavitada ja kerksust ehk idapartnerite vastupanuvõimet sise- ja välismõjudele vaatamata suveräänseid otsuseid teha ja neid ellu viia.
See loob ühtlasi ka taustsüsteemi, mis võimaldab partnerriikidel ELiga kokkulepitut paremini ellu viia ja meile omast väärtusruumi omaks võtta, sest järjest rohkem pööratakse Euroopa partnerite poolt tähelepanu ka tingimuslikkusele – kas meie panus toodab ka loodetud tulemust? Kaheksa aastat toiminud poliitika raames tuleb vaadata uuendustele, pidades silmas ka seda, millised on uued ja vajalikud valdkonnad, mida suhetes idapartneritega juurutada. Seejuures on kõneldud meie jaoks nii olulise digimajanduse kõrval ka energia- ja tolliliidu teemadel, ühtsest viisaruumist jne.
Ja viimaks, Venemaa roll idapartnerluse kontekstis. Kuigi Venemaa soovib ELi Idapartnerluse poliitikat igati näidata kui läbikukkunut ja Moskva otsuseid mittemõjutavat, on ta seejuures teinud kõik, et idapartnerluse riike igati enda mõjusfääris hoida. Sellega peab EL kahtlemata tulevikus arvestama, selmet oma idapartnerite poliitikat Venemaaga arutada.
Siinkohal tahan välja tuua ühe tsitaadi enda kolleegilt, millega igati nõustun:
“Nüüd on see /tippkohtumine/ tehtud ja tuleb aeg mõelda edasisele. Järgmiste eesistujate huvid on mujal, meie huvid jäävad aga endist viisi idapartneritega”.
