Türgi kohalike omavalitsuste valimised lõppesid paljude meelest ootamatu tulemusega: võimupartei Õigluse ja Arengu Parteile (AKP), mis on riigi suurlinnu aastakümneid valitsenud, kaotas toetuse mitmes olulises metropolis, eriti märkimisväärselt poliitilises pealinnas Ankaras, majanduspealinnas Istanbulis ning turismipealinnas Antalyas. See on oluline mitmel põhjusel – valijate muutunud eelistused käivitavad Türgi sisepoliitikas üsna tõenäoliselt uusi protsesse.
Nii nagu mujalgi maailmas, on viimaste kümnendite urbaniseerumine nihutanud iga tasandi valimisvõistluses silmapaistvaimale kohale linnad: vähemalt miljonilise elanikkonnaga linnu on Türgis kuus, ümbritsevate maakondadega miljonit ületavate linnade hulk pea kakskümmend. On sümboolne, et ka Õigluse ja Arengu Partei (AKP) ning selle eelkäijate tähelend algas nimelt Kesk-Anatoolia linnadest Konyast ja Kayserist, kuid viimaks kristalliseerus alles võitudega Ankaras ja Istanbulis.
Kiiresti kasvava rahvaarvuga linnades on aastakümnete jooksul loodud rohkearvuliselt rohujuure-tasandi poliitilisi võrgustikke ja ringkäendusi, tulutoovate hangete jagamise läbi on kujunenud lojaalsete ettevõtete baas, mis kindlustab võimulpüsimiseks vajalikud rahavood. Valijate hääli on kindlustatud poliitikute ja lojaalsete ettevõtete koostöös täiustunud teenused ja infrastruktuuriprojektid. Ainuüksi Istanbuli metropolis on tööl üle 82 000 inimese ning selle eelarve, mis 2018. aastal oli 42,6 miljardit Türgi liiri (peaaegu 7 miljardit eurot), illustreerib eelarvete suurusjärke ning ka nende tähtsust parteide rahastuses.
AKP kontroll suurlinnade üle on neile möödapääsmatult oluline ning ilmselgelt polnud nad kaotust oodanud. See seletab valimisõhtu tulemuste avaldamise äkilist katkestamist riikliku uudisteagentuuri Anadolu Ajansı poolt, kui häältelugemisel oli Ankara tulemus oli selgunud ning Istanbulis osutas tulemus silmanähtavalt Vabariikliku Rahvapartei (CHP) kasuks. Ilma, et lõplikke tulemusi oleks ära oodatud, järgnesid kummaliselt ebakindel võidukõne endise peaministri, nüüdse AKP Istanbuli linnapeakandidaadi Binali Yıldırımi poolt ning president Erdogani tavapärasest kammitsetum rõdukõne, kus ta ebamääraselt suurlinnades kaotust tunnistas. Samas kuulutasid end võitjaks ka Mansur Yavaş (CHP) ja Ekrem İmamoğlu (CHP), vastavalt Ankaras ja Istanbulis.
Üllatasid ka kurdid, kelle poliitikas osalemist on viimaste aastate äge terrorismivastane võitlus kammitsema pidanud. Kurioosne, et Ida- ja Kagu-Türgis, kus kurdide huve esindava Rahvaste Demokraatliku Partei (HDP) poliitikuid oli kümnete kaupa terrorismi toetamises süüdistatuna ametist vabastatud (ja AKP-le lojaalsete “usaldusisikutega” asendatud) või vahistatud, taastas enamus HDP vabaduses viibivaid poliitikuid valimistel oma positsiooni. Näiteks Mardini linnapea Ahmed Türk, kes oli ametist vabastatud, valiti tagasi ja kommenteeris võitu küsimusega: “Nii, kus me nüüd pooleli jäimegi?”
Ehkki HDP juhti Selahattin Demirtaşi peetakse Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangul ebaseaduslikult vanglas juba alates 2016. aastast, tuleb teda jätkuvalt pidada üheks autoriteetseimaks Türgi poliitikuks, omamoodi kingmaker’iks. Asjaolu, et ta andis CHP-IYI koalitsioonile oma delikaatse heakskiidu hoolimata kummagi partei türgi natsionalismist, ega pannud Lääne-Türgis välja HDP kandidaate, tähendas nende tulemusele olulist tuge.
Kuidas on siis võimalik, et ilmselgelt ebavõrdsetes tingimustes, kus AKP tugeva mõju all on kohtu- ja täidesaatva võimu institutsioonid ning ajakirjandus, sai juhtuda AKP seisukohast nii ootamatu põrumine? Kõigepealt, oleme ka varem Türgi poliitilise olukorra nüansirikkusest rääkinud Diplomaatia blogis 18.04.2017 ja 22.06.2018, kus rõhutasime, et vaatamata ebavõrdsetele mängureeglitele pole Türgis poliitiline konkurents raugenud, pigem on oponendid karastunud.
Ülejäänud parteid on ebavõrdsete mängureeglitega harjunud ja senisest küsitavate tulemustega valimistest (näiteks 2014. aasta Ankara linnapea ametissepanek ning 2015. aasta kordusvalimised) oma järeldused teinud – nii toimub valimisjaoskondades ja häältelugemisel nüüdseks mitmekordne ja kiivas kontroll, kus kaasa löövad kõigi parteide toetajatest vabatahtlikud ja igasugune petmine on äärmiselt raske.
Kampaanias eristusid CHP kandidaadid konstruktiivsete sõnumite ja tasakaaluka väljendusviisi poolest, millele moodustasid soodsa fooni Türgi varjamatud majandusraskused ning kiire hinnatõus, kasvav inflatsioon ja eriti noorte kasvav tööpuudus. Rõhudes sellele, et Erdogan pole suutnud parandada tavalise linnainimese elujärge isegi hoolimata tugevast kontrollist kergelt seniilseks muutuva kuvandiga AKP, tema oportunistliku kuvandiga liikmete ning riigi institutsioonide ja majanduse üle, kõigutasid nad valijate tavapärast usku AKP võimesse lähiaja raskustega toime tulla kätteharjunud tööriistade abil.
Mis ootab ees? Ilmne on, et AKP ei lepi kaotusega niisama ning tulemus oli nii Istanbulis kui ka Ankaras piisavalt tasavägine, et protesteerida. Juba on nad tulemused vaidlustatud kõige mitmekesisematel ettekäänetel ning siin on jäme ots kahtlemata AKP käes. Ühtlasi levivad kuulujutud kõikvõimalikest võtetest, millega AKP kavatseb rünnata ja raskendada CHP tööd metropolides, juhul kui kehtetuks tunnistamine ei õnnestu- seda kasvõi kõikvõimalikke dokumente hävitades. Paljud ootavad uusi repressioone – nii opositsiooni vastu kui ka AKP oma ridades.
Igatahes ei saa salata – valija toetus AKP-le strateegilistes piirkondades nõrgenes. Mida ebaõiglasemana mõjuvad valijale AKP järgnevad sammud, seda ootamatumalt mõjutab see riigi poliitilist ja majanduslikku tulevikku ning AKP juhtkond teab seda. Türgi demokraatia lonkab mõlemat jalga, kuid kõnnib siiski.
