jaanuar 21, 2015

Mida teha Vene propagandaga?

Reuters/Scanpix
Russian Prime Minister Dmitry Medvedev (C) gives an interview to federal TV channels at the Ostankino TV Center in Moscow December 6, 2013. Medvedev on Friday called participation by foreign officials in the political events unfolding in Ukraine "interference", rebuking the German foreign minister for a visit to an opposition protest camp.
Russian Prime Minister Dmitry Medvedev (C) gives an interview to federal TV channels at the Ostankino TV Center in Moscow December 6, 2013. Medvedev on Friday called participation by foreign officials in the political events unfolding in Ukraine "interference", rebuking the German foreign minister for a visit to an opposition protest camp.

Eesti-Soome minikriisi valguses, kus Soome välisminister Erkki Tuomioja süüdistas Eestit liiga natsionalistlikus uudispoliitikas, on probleemi teravik kaldunud tegelikult fookusest kõrvale. Fookuses on ikkagi küsimus, kuidas peaks Euroopa Liit hakkama saama Vene-poolse massiivse propagandaga. Ses valguses tundub Eesti, Suurbritannia, Taani ja Leedu algatus luua Euroopa Liidu tasemel koordinatsioonimehhanism Vene propagandaga võitlemiseks täiesti mõistlik.

Eesti-Soome minikriisi valguses, kus Soome välisminister Erkki Tuomioja süüdistas Eestit liiga natsionalistlikus uudispoliitikas, on probleemi teravik kaldunud tegelikult fookusest kõrvale. Fookuses on ikkagi küsimus, kuidas peaks Euroopa Liit hakkama saama Vene-poolse massiivse propagandaga. Ses valguses tundub Eesti, Suurbritannia, Taani ja Leedu algatus luua Euroopa Liidu tasemel koordinatsioonimehhanism Vene propagandaga võitlemiseks täiesti mõistlik.

Helsingis peetud Soome Välispoliitika Instituudi seminaril selle nädala esmaspäeval väljendas mõni osavõtja küll kahtlust, et Euroopa Liit soovib luua oma tõeministeeriumi ja niiviisi omal kombel sõnavabadust väänata. Isegi, kui uskuda, et mõni poliitik võiks Euroopa Liidus tõeministeeriumi loomisele tõsiselt mõelda, pole see pärast Charlie Hebdo veresauna Pariisis võimalik. Sõnavabadus on nüüd Euroopas aktuaalsem kui kunagi varem.
Mida aga nelja riigi algatus tegelikkuses silmas peab, on asjaolu, et Euroopa Liidul tervikuna on raha Vene propagandaga võitlemiseks. Eks ole Eestiski aastaid nenditud, et meiesugusel väikeriigil pole lihtsalt ressursse tekitamaks midagi võrdväärset Vene teleprogrammidele. Euroopa Liidu ressursid on aga hoopis teine jutt.
Internetiväljaanne EuObserver toob välja Poola arvamuse esmaspäevasest Euroopa Liidu välisministrite kohtumiselt. Poola järgi toetab üle tosina Euroopa Liidu liikmesriikidest Vene vastupropaganda algatust. Ka Eesti välisminister Keit Pentus-Rosimannus teatab oma Facebooki kontol, et Euroopa Liidu märtsi Ülemkogu jaoks hakatakse ette valmistama konkreetseid ettepanekuid Vene riiklikule propagandale vastu astumiseks.
Seega, tundub, et poliitiliselt on asi hakanud liikuma ja keegi enam Eestit liigses natsionalismis ei süüdista.
Küsimusi siiski jätkub. Põhiline küsimus näib olevat asümmeetrias. Kui Venemaa käsitab meediat osana hübriidsõjast, kasutades valet, pooltõdesid, trollimist ja äraostmist säärase sõjapidamisviisi instrumentidena, siis midagi sellist Euroopa Liit ei kavanda. Jutt käib ikkagi ajakirjandusest. Teisiti ei saakski, arvestades, et sõnavabadus on Euroopa üks alusväärtusi.
Ent kuidas siis tagada üheaegselt loodava kanali sõltumatus ja Euroopa Liidu rahastus? Vahest pakub ühe väljapääsu sõltumatu nõukogu või kolleegiumi loomine. Igal juhul tuleb anda ajakirjanikele kindlus, et nad oma töös vabad.
Teiseks võib olukorda aidata lahendada Euroopas valitsev meediapluralism, mis Venemaal sisuliselt puudub. Kui Euroopa Liidu kanal on maha saanud millegi taunimisväärsega, siis küll seda kajastavad juba teised Euroopa ajakirjandusväljaanded. Juhust ei jätaks mõistagi kasutamata ka Vene kanalid, sestap peab uue Euroopa Liidu kanali loomisega olema äärmiselt täpne ja korrektne.
Mis aga võib uue kanali töös olla kõige problemaatilisem, on mõne bürokraadi või poliitiku ootus, et venekeelsete elanike hoiakud hakkaksid üleöö muutuma. Tekib kiusatus näidata oma ülemustele tulemusi ja raporteerida edust. Paraku ei muutu inimeste hoiakud meedia suhtes väga kiiresti. Näitena võib tuua Postimehe, mis kolis enamiku oma toimetusest 1998. aastal Tartust Tallinna. 2000ndate aastate keskpaiku arvasid paljud ikkagi, et Postimees on Tartu leht.
Sestap ei maksaks koheseid imesid oodata. Eurokanali loojad peavad mõistma, et erinevalt külma sõja ajast, mil Ameerika Hääl või Vaba Euroopa tegutsesid idabloki elanikele tõese info andmise nimel, on praegu venekeelsetel inimestel kõik võimalused tõepärast infot saada. Aga kuidas panna nad telekapuldil nuppu vahetama, selles on põhiküsimus. Ning see oodatav vahetus ei toimu väga kiiresti, selleks on vaja aastatepikkust tööd. Ent mitte midagi teha pole ka õige, arvestades veel, kuidas Venemaa oma propagandakanalitesse järjest rohkem panustab.
Tekst oli Retro FMi Euroopa uudiste eetris reedel.

Kategooriates: Blogi

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar