Millistest riikidest mõeldakse NATO-s, kui räägitakse heidutusest, täpsemalt tuumaheidutusest? Õigeks vastuseks on Venemaa ja Iraan. Seda vähemalt üle-eelmise nädala alguses Vilniuses toimunud seminari NATO`s Deterrence Challenges valguses.
Kuid nominaalselt üsna tõsitehnilise- ja sõjalise suunitlusega – sest seda tuumarelvad tavamõistes ju ehk on – ürituse aruteluvoorud võtsid õige tihti üldpoliitilisema suuna ning siis kerkisid keskseteks teemadeks mure lahkarvamuste pärast liitlaste enesete vahel, solidaarsus või selle puudumine allianssis, Põhja-Atlandi lepingu viienda artikli ehk kollektiivkaitse klausliga seonduv. Läbivateks kammertoonideks jällegi Venemaa, Iraan ning ka Afganistan.
Millistest riikidest mõeldakse NATO-s, kui räägitakse heidutusest, täpsemalt tuumaheidutusest? Õigeks vastuseks on Venemaa ja Iraan. Seda vähemalt üle-eelmise nädala alguses Vilniuses toimunud seminari NATO`s Deterrence Challenges valguses.
Kuid nominaalselt üsna tõsitehnilise- ja sõjalise suunitlusega – sest seda tuumarelvad tavamõistes ju ehk on – ürituse aruteluvoorud võtsid õige tihti üldpoliitilisema suuna ning siis kerkisid keskseteks teemadeks mure lahkarvamuste pärast liitlaste enesete vahel, solidaarsus või selle puudumine allianssis, Põhja-Atlandi lepingu viienda artikli ehk kollektiivkaitse klausliga seonduv. Läbivateks kammertoonideks jällegi Venemaa, Iraan ning ka Afganistan.
NATO tuumapoliitika osakonna (NATO Nuclear Policy Directorate) ja USA kaitseministeeriumi korraldatud seminaril osales mitmeid allianssi kõrgemaid ametnikke aga ka sõltumatute mõttekodade nimekaid liikmeid ning kuigi tegemist polnu nö kinnise ettevõtmisega, kehtisid üritusel siiski kõnelejate nimede ja ametikohtade avaldamist tõkestavad Chatham House`i reeglid.
Allpool olgu ära toodud peotäis sellel 10.-12. maini väldanud üritusel räägitust ja väljaöeldust. Siia ülestähendatu esindab iseenesest mõista erinevate ja mitmete seminaril sõnavõtnute seisukohti.
NATOst, allianssi tervislikust seisundist ning olukorrast maailmas
• Suured konventsionaalsed sõjad pole enam mõeldamatud
• Ebastabiilsus NATO piiride läheduses tulevikus pigem kasvab, kui kahaneb
• Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5 on iseenesest vaid tükk paberit, mis ei oma mingit väärtust ilma selle praktikas rakendamiseks vajalike sõjaliste ettevalmistusteta, operatiivplaneerimiseta, sõjaliste võimete ja infrastruktuurita –ehk reaalse sisuta. (Remark: üheks näiteks sellisest infratruktuuriprojektist võib pidada näiteks Ämari lennuvälja renoveerimist).
Artikkel 5-ga seonduv on praegu sedavõrd tugevalt fookuses seetõttu, et viimase 10 aasta jooksul pole allianss sellele reaalse sisu andmisega praktiliselt tegelenud. Kümne aasta eest peeti Lääne sõjalist üleolekut Venemaast sedavõrd võimsaks ning Venemaad omakorda sedavõrd nõrgaks, et Moskva ärritamist Balti riikide kaitsmiseks mõeldud operatiivplaanide koostamisega ei peetud vajalikuks. Teisalt on kõik artikkel 5-ga seonduv teravalt esil eelmise aasta augustisõja tõttu Georgia ja Venemaa vahel
Praegu tuleks aga rakendada põhimõtet, et iga liikmesriik, kes läheb Põhja-Atlandi Nõukogusse (North Atlantic Council) ning esitab soovi kaitseplaani koostamiseks selle plaani ka saab. Täiesti arusaamatu on olukord, kus me ei näe midagi erilist näiteks Norra kaitsmiseks mõeldud operatiivplaanide koostamises, kuid Balti riikide puhul tekitab samasuguste plaanide koostamine suuremat sorti debati. Nii Norral kui Balti riikidel on ühine piir Venemaaga ning mõlemad on allianssi võrdväärsed liikmed – millest siis sellise erisuse loomine?
•NATO pole pikka aega olnud sisemiselt nii lõhestunud, kui praegu. Ebakõlad allianssis on võrdväärsed Iraagis sõja eel ja ajal eksisteerinud lõhedega (Remark: selliseid seisukohti väljendasid kaks esinejat). Lõhestavateks teemadeks on eriarvamused strateegilistes küsimustes – kuidas peaks tegelema Iraaniga ning milline peaks olema lähenemine Venemaale. „There`s a massive lack of consensus on Russia,“ nentis üks esinejaist. Kahele eelpoolmainitud teemale lisanduvad veel pinged, mis on seotud erinevate riikide erineva sõjalise panustamisega Afganistanis toimuvasse operatsiooni.
• NATO liikmeid praegu ähvardavad ohud ei ole ühesuguse iseloomuga ja tasemega – liitlaste ohupilt erineb nii ohtude iseloomu kui nende vahetuse lõikes. Sellel on oma mõju ka NATO-sisesele solidaarsusele.
• NATO uus strateegiline kontseptsioon ei valmi enne 2010. aasta lõppu, võimalikuks tähtajaks on ka 2011. aasta algupool.
• Pole võimatu, et tulevikus hakkab NATO liikmestaatuse vastu huvi tundma ka Iisrael.
Iraani-küsimus
• Iraan asub geograafiliselt allianssi vahetus läheduses. Tegemist on Türgi naaberriigiga.
• Pole kahtlust, et Iraan saab tuumariigiks. Küsimus on selles, millal ja mis vormis see juhtub. Teheran võib tuumastaatuse saavutada juba sellel või järgmisel aastal. (Remark: USA staabiülemate komitees esimees admiral Michael Mullen nentis selle pühapäeval, et Iraan on tuumarelva loomisest ühe kuni kolme aasta kaugusel.)
• Iraani puhul pole peamine küsimus mitte see, kuidas käituda pärast Teherani muutumist tuumajõuks. Olulisem on määratleda Iraani-küsimuses nö punased jooned ning panna paika, kuidas reageeritakse nende ületamise puhul.
• Teiseks oluliseks küsimuseks on see, kuidas reageerida Iraani võimalikele rünnakutele piirkonna teiste riikide vastu. Võimalikuks võib pidada mitmeid stsenaariumeid: avalik sõjaline rünnak Iisraeli, USA või tema liitlaste vastu; mereteede blokeerimine või katsed häirida laevaliiklust; sõjategevus kaude käsilasorganisatsioonide ehk proxyde. (Remark: Iisraeli käsitleb näiteks nii Hezbollah`t kui Hamasi teatava määrana Iraani käsilasorganisatsioonidena. Sellel kevadel kirjutas sõjandusajakiri Jane`s Defence Weekly, et kinnitamata andmetel võib Teheran olla tarninud Hezbollah`le keemiarelvi.)
• Iraani osas oleme me praegu sisenenud faasi, mida iseloomustavad katsed Teherani positiivselt hõlmata. See faas kestab tõenäoliselt veel ligi pool aastat ning sel ajal on sõjalised rünnakud Iraani vastu ebatõenäolised.
• Erinevalt avalikkuses levinud kuvandist on piisavalt neid, kes kulisside taga julgustavad Iisraeli Iraani ründama. Iisrael omakorda ei soovi end leida olukorrast, kus tal tuleks Iraani.vastaseid sõjalisi operatsioone tesotada üksinda.
• Üks olulisi mõttekohti on ka see, kuidas reageerida, kui Moskva otsustab mingisse Lähis-Idas lahtirulluvasse stsenaariumisse aktiivselt sekkuda – nii, nagu ta näiteks sekkus 1990.-aastatel Balkanil toimuvasse.
Venemaa
• Euroopa tavarelvastusleping (Treaty on Conventional Armed Forces in Europe, CFE) on sügavas kriisis. Istanbuli kohustuste valguses on selle lepingu adapteeritud variandi jõustumine ilmselt võimatu. On väga ebatõenäoline, et CFE-ga seonduvatele ummiksõlmedele leitakse mingi lahendus. (Remark: Istanbuli kohustusteks nimetatakse Venemaa 1999. aastal Istanbulis toimunud OSCE tippkohtumisel võetud kohustust viia oma väed välja Moldovast Transnistria piirkonnast ning Georgiast – nii Thbilisi kontrolli all olevatelt aladelt kui ka Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast. Nende lubaduste täitmist pidas NATO adapteeritud CFE lepingu ratifitseerimise eeltingimuseks.)
• Väärib tähelepanu, et Venemaa pole mitte kuidagi reageerinud president Barack Obama poolt sel kevadel Prahas välja käidud algatusele võtta suund tuumarelvavaba maailma poole.
• Taktikalised tuumarelvad on venelaste jaoks Euroopas korvamatu relvaliik. Venemaa taktikalised tuumarelvad ongi allianssile üks Moskvaga seonduvaid peamisi murekohti.
