Ligi pooleteise kuu eest alanud rahvusvahelise koalitsiooni sõjaline sekkumine Liibüa konflikti on hea näide sellest, millised karid, vastuolud ja riskid kaasnevad tänapäevaste sõjaliste operatsioonidega.
05.05.2011, Kaarel Kaas
Riigikaitse.EE
Ligi pooleteise kuu eest alanud rahvusvahelise koalitsiooni sõjaline sekkumine Liibüa konflikti on hea näide sellest, millised karid, vastuolud ja riskid kaasnevad tänapäevaste sõjaliste operatsioonidega.
Sündmuste kiire areng ja tingimuste muutlikkus, NATO-liitlaste ja nende võimalike koalitsioonipartnerite vastandlikud motiivid, sõjategevuse õiguslikkus ja erinevad sõjalised võimed on Liibüa konflikti märksõnad. Et operatsioon on endiselt lõpplahenduseta, ei saa veel teha põhjapanevaid üldistusi. Küll aga mõned esialgsed tähelepanekud.
Üllatus, ootamatus, muutlikkus
Lähis-Ida läinud aasta lõpus ja selle aasta alguses vallanud rahutuste ja režiimimuutuste laine on kahtlemata nähtus, mida julgeolekualases kirjanduses võib tähistada terminiga “strateegiline šokk”. See on ootamatu ja murrangulise tähendusega muutus poliitilises, julgeolekulises, sotsiaalses ja majanduslikus keskkonnas.
Ehk on parimaks lähiajalooliseks näiteks strateegilisest šokist aastatel 1989–1991 Kesk- ja Ida-Euroopas toimunu – Berliini müüri langemine, sotsialistliku leeri lagunemine ning lõpuks Nõukogude Liidu kollaps. Veel 1989. aasta kevadel ja suvel ei osanud sellist sündmuste arengut ette näha valdav osa läänemaailma helgemaist ja hästiinformeeritud peadest. Lääneriikide poliitikaanalüüsi ja luureagentuuride ajalugu kirendab mahamagatud sõjalistest ja julgeolekulistest maavärinatest – Iisraeli ootamatu ja võidukas välksõda 1967. aastal, Nõukogude Liidu sissetung Afganistani 1978. aastal, Iraani islamirevolutsioon 1979. aastal, Saddam Husseini sissetung Kuveiti 1990 jne.
Küsimus pole mitte selles, kas need analüütikud ja luureagentuurid on targad või rumalad, professionaalsed või ebaprofessionaalsed. Maailma ajalugu on lisaks kõigele muule ka kriiside ja vapustuste ajalugu ning nende tekkimise üks eeltingimusi on nende ootamatus. Reaalsus, kaasa arvatud poliitiline reaalsus, on sedavõrd mitmetahuline ja muutlik, et kõike pole mitte kunagi võimalik ette näha.
See viimane tõdemus kehtib 2011. aasta Araabia Kevade taustal ka Liibüas vallandunud rahutuste kohta, mis kasvasid paari nädalaga üle kodusõjaks. Esiteks ei suudetud ette näha rahutuste teket, teiseks nende kiiret eskaleerumist kodusõjaks ning kolmandaks Muammar Gaddafi režiimi reaktsiooni valimatu ja kõikehõlmava sõjalise jõuga.
Teataval määral oli see möödapääsmatu, sest üldine rahvusvaheline tähelepanu oli parasjagu koondunud Tuneesia valitsuse langemisele ning sellele järgnenud Hosni Mubaraki taandumisele Egiptuses. Sellest tulenevalt oli lääneliitlaste ja rahvusvahelise kogukonna (ÜRO, Araabia Liiga jne) käitumine Liibüa suhtes paratamatu, kujutades endast juba toimunud sündmuste sabas sörkimist.
Sündmuste sabas sörkivalt reageeriv sõjaline sekkumine tähendab operatsioonide alustamist moel, mis klassikalise strateegiateaduse kohaselt on kaugel soovituslikust ideaalist – sõjalise jõu kasutamisest läbimõeldud viisil, konkreetsete poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ühes selge arusaamaga, millal ja kuidas võiks sõjategevus lõppeda.
Valiti halbade ja veel halvemate variantide vahel
19.–20. sajandil väljakujunenud klassikaline, korrastatud õhtumaine strateegiline mõtlemine ja 21. sajandi reaalsus on omavahel ilmses konfliktis. Liibüa puhul on tegemist sõjalise sekkumisega, kus enamik osapooli valis halva ja veel halvema variandi vahel ning mida õieti peaaegu keegi ei soovinud.
Mõistetavalt soovis välist sõjalist sekkumist kõige vähem kolonel Gaddafi. Aga seda ei tahtnud tegelikult ka Araabia Liiga riigid, kellest enamik oleks hea meelega näinud Gaddafi kadumist ajaloo prügikasti, kuid kes ise ei soovinud Liibüa tsiviilelanike kaitseks mingeid praktilisi samme astuda ega õigupoolest paluda ka lääneriikide sekkumist. Seda viimast peamiselt kolmel põhjusel.
Esiteks on lääneriike sõjaliselt sekkuma kutsumine paljude Lähis-Ida riikide valitsuste jaoks siseriiklik poliitiline probleem. Piirkonna avalik arvamus ei suhtu sellesse soosivalt.
Teiseks tajuvad mõned piirkonna riikide valitsevad režiimid selles ohtlikku pretsedenti: kui täna paluda sekkumist rahvaülestõusu suurtükkide ja ründekopteritega mahasuruva diktaatori talitsemiseks, mis siis juhtub homme, kui oma kodus kontrolli alt väljunud meeleavalduste ohjamiseks otsustatakse tänavaile tuua sõjavägi?
Kolmandaks valitses Pärsia lahe riikide – Saudi Araabia, Katari, Araabia Ühendemiraatide, Kuveidi – ja lääneriikide vahel huvide konflikt seoses Iraaniga. Sunniitliku Pärsia lahe koostöönõukogu liikmed näevad Bahreinis ning teistes piirkonna riikides toimuvate rahutuste taga Iraani šiiitliku valitsuse luureorganisatsioonide kätt, eesmärgiga kasutada puhkenud rahutusi ära valitsevate sunniitlike režiimide kukutamiseks ja Teherani mõjuvõimu kasvatamiseks.
Lõpuks siiski sõjalise operatsiooni käivitanud lääneriikide puhul oli tegemist sunnitud valikuga halva ja veel halvema vahel. 19. märtsil alanud õhukampaania käivitus viimasel hetkel, kui Gaddafi väed seisid juba ülestõusnute keskuseks oleva miljonilinna Benghazi piiritulpade juures. Gaddafi režiimi iseloom ja varasem käitumine rahutuste mahasurumisel muutis väga tõenäoliseks, et linna langemise korral vallanduvad massilised tapatalgud nii Benghazis kui hiljem kogu Ida-Liibüas.
Kui lääneriigid poleks sekkunud, oleks neid tabanud kriitikatorm ja püsiv mainekahju nii Euroopa kui USA avalikus arvamuses, samuti Lähis-Ida riikide valitsuste ja elanikkonna poolt. Sellised need teie väärtused ja käitumismudel siis tegelikkuses välja näevadki, oleksid kriitikud hüüdnud üle seitsme maa ja mere – lasete brutaalsel diktaatoril tsiviilelanike kallal tapatalguid korraldada, et mitte kaotada sellesama diktaatori investeeringuid oma kodumaal, ja ostate temalt edaspidi rahumeeli naftat!
Liibüas sekkumata jätmine oleks loonud ka ohtliku pretsedendi, millest piirkonna teised autokraatlikud valitsused oleksid lugenud välja rohelise tule tänavaile tulnud rahvahulkade vastu ükskõik kui jõhkrate meetmete kasutamiseks.
Olulist mõju oleks see avaldanud ka läänemaailma ja rahvaülestõusude tagajärjel tekkivate tulevaste Lähis-Ida valitsuste omavahelistele suhetele. Need suhted oleksid garanteeritult olnud kantud kibedusest ja vihast.
Imperialistlik agressioon või õiguslik sekkumine?
Kiirelt muutuvasse ja segasesse olukorda ilma korraliku strateegilise plaanita sekkumine on risk juba iseenesest. Strateegia väljatöötamine nõuab aega, sündmused arenesid Liibüas aga päevadega.
Sekkumisega kaasnesid ka poliitilised riskid. Sõjalist operatsiooni Liibüas on soovi korral võimalik esitleda imperialistliku agressioonina, mille eesmärk on upitada võimule nukuvalitsus ja võtta kontrolli alla piirkonna naftavarud. Nõnda on mitmed juhtivad õhtumaised intellektuaalid alates Noam Chomskyst, lõpetades Jüri Pinoga seda ka kujutanud. Olgugi et naftavoogude stabiilset jõudmist maailmaturule soodustanuks tunduvalt enam Gaddafi režiim, mitte Liibüas valitsev segadus.
Kui varem viitasid lääneriikide sõjalise sekkumise kriitikud sellele, et operatsioon ei vastanud rahvusvahelisele õigusele, siis praegu pole ÜRO toetuski kriitikuid rahustanud.
Sõjategevust Liibüas sanktsioneerib kaks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni. Üks neist volitab ÜRO liikmesriike kehtestama Liibüa vastu relvaembargo (praktiliseks väljundiks hetkel mereblokaad) ning teine volitab liikmesriike kasutama “kõiki vajalikke meetmeid” tsiviilelanike kaitseks ja nende vastu suunatud vägivalla ennetamiseks.
Sõjalised operatsioonid algasid lõpuks 19. märtsil, kuid mitte soovitusliku NATO ühisaktsioonina. Hoopis Prantsusmaa, Suurbritannia, Kanada ja USA käivitasid oma eraldiseisva juhtimisahelaga sõjalised operatsioonid, neist viimase alla (“Odyssey Dawn”) koondati ka mitmete teiste riikide sõjaline osalus.
Järeldused Eesti ohustsenaariumide suhtes
Selle põhjus oli NATO lõhkiminek otsuse langetamise eel. Sakslased pidurdasid planeerimist ja arutelu, sest mis tahes sõjaline sekkumine välisriikides on saksa avaliku arvamuse silmis ebapopulaarne. Prantslased pidurdasid NATO-operatsiooni algatamist põhjusel, et nende president soovis operatsiooni juhtkujuna ja Prantsusmaa rahvusliku ego turgutajana loorbereid lõigata. Türklased venitasid seetõttu, et Türgi valitseva erakonna AKP retoorika ja tema elektoraadi mentaalsus on viimastel aastatel nihkunud üha enam leebelt islamistliku ja läänevastase populismi suunda. Ameeriklased aga ootasid, et eurooplased võtaksid initsiatiivi – vältimaks kuvandit järjekordsest Ühendriikide juhitud “ristisõjast” ning olukorda, kus Afganistanis ja Iraagis kaht sõda pidav Washington leiab ennast juhtrollis veel kolmandaski.
Samas on sõjaline operatsioon Liibüas mitmeti ka positiivne. Vaatamata kõigile takistustele, peadpööritavalt kiiresti arenevale kriisile, lahkhelidele koalitsioonis ja partnerriikide vahel suudeti väga lühikese reageerimisajaga operatsioon siiski käivitada. Ja edukalt, sest selle esmane eesmärk, tsiviilelanikkonna kaitse ja veresauna vältimine, sai täidetud. Seda tasub meeles pidada õppetunnina skeptikutele: kui tegutsemine on vältimatu ja hädaoht suur, suudab Euroopa ja lääs endiselt reageerida. Seda isegi olukorras, kus relvajõudude arvukus väheneb, käsil on mahukas sõda Afganistanis ning erimeelsustest pole puudust. Ka on see õppetund oluline, kui mõtleme lähedasematele, Eesti julgeolekuga seotud stsenaariumidele.
