detsember 22, 2015

Mida on öelda Ukrainas sõdivatel välisriikide vabatahtlikel Eestile

Kaks aastat tagasi, kui Ukrainas puhkes konflikt Venemaaga, kutsus president Petro Porošenko vabatahtlikke üles kaitsma oma riiki, lubades teistest riikidest tulevatele võitlejatele soovi korral Ukraina kodakondsust.

Tänaseks on rindel võidelnud, instruktoritena koolitusse panustanud või muul moel riiki toetanud sajad välisvõitlejad Venemaalt, Valgevenest, Leedust, aga ka USA-st, Soomest, Rootsist, Suurbritanniast ning mujaltki, mõningate andmete järgi 19-st erinevast riigist. Täpset arvu ega rahvuslikku kooslust tuvastada võimalik ei ole, nii nagu pole teada hukkunute ja haavatute arv, sest ametlik statistika selles osas puudub. Paljud vabatahtlikud võitlejad ei soovi enda avalikku presenteerimist, nad tegutsevad varjatult ja valenimede all, seda ennekõike põhjusel, et seadusandlikul tasandil ideaalset lähenemist välisvabatahtlike osalusele võõrriikide konfliktides olemas ei ole ning riigiti koheldakse võitlejaid erinevalt. Taanis näiteks üritatakse neid tööle rakendades ühiskonda tagasi integreerida, Prantsusmaal aga võib kergesti sattuda terrorismi toetamise süüdistusega kohtupinki.¹ Rääkimata sellest, et Ukraina poolel võidelnud venelaste naasmine Venemaale võrdsustuks tõenäoliselt enesetapuga.
Kuid mis on see, mis motiveerib vabatahtlikult võõrriiki sõdima minema? Kes on need mehed ja naised, kes Ukraina sõjakolletes oma eluga riskivad? Mida on Eestil õppida sellest ning kas ja kuidas Eesti riik peaks olema valmis konflikti korral vabatahtlikke vastu võtma? Mis neist peale konflikti saab? Viibisin hiljuti töölähetusel Kiievis ja kohtusin vabatahtlike võitlejatega erinevatest riikidest, neil kõigil oli oma lugu rääkida ning nende motivatsioon oli erinev.

Erinevate põhjuste kokkulangemine

„Mul ei olnud tööd ja suhted kodus ei olnud ka head. Ja siis ma kuulsin, et midagi toimub Ukrainas ja kui sõber mind kaasa kutsus, ma ei kõhelnud. Meediast olime kuulnud, et seal on terroristid. Jõudsime Maidanile, seal läks mäsuks ja ma kaotasin oma dokumendid ära. Sõber ehmatas ja kadus ära, läks koju tagasi vist… ma ei tea, ma pole teda enam näinud. Mina sattusin ukrainlastega ühte seltskonda, nemad rääkisid mulle, kuidas asjad tegelikult on. Ma sain aru, et olen uskunud valet, et olen olnud propaganda ohver. Ma jäin Ukrainasse ja läksin vabatahtlikuna rindele. Ma sain jalga haavata, aga see paraneb ära. Mul jäid koju, Venemaale, naine ja lapsed, aga ma ei saa enam sinna tagasi minna. Naisel on nagunii teine ideoloogia, ta peab mind reeturiks, teda ma taga ei igatse…„
Juri, 32-aastane, Venemaa
„Mina ütlen otse, et olen poliitpagulane. Mul on kõrgharidus ja ma olin kodus oma vanemate ainuke toitja. Aga ma ei saanud leppida selle režiimiga, mis Venemaal on. Tegelesin aktiivselt Putini-vastase propagandaga, meil oli sotsiaalmeedias oma võrgustik. Mingil ajal hakati meediakanaleid võimu poolt blokeerima ja ma muutusin tagakiusatavaks… siis ma tulin ära, et jätkata võitlust Ukrainas. Minu ema ja sõbrad… ma pole nendega enam suhelnud, nad ei saa minust aru… On suur vahe, kas oled venelane või venemaalane, see pole üks ja seesama.“
Andrei, 32-aastane, Venemaa
„Minu põhimõtted on puhtalt ideoloogilised, kusagilt tuli ju alustada režiimi kukutamist, sest Venemaal pole see võimalik. Ukrainlased on meie vennasrahvas ja ma usun, et sõda Venemaaga on paratamatu. Tagasiteed koju ei ole, aga mul ei jäänud maha naist ega lapsi. Samas ei tea, mis minust edasi saab. Kohalikud suhtuvad rindel käinutesse umbusuga, tööd ei pakuta. Porošenko lubas meile Ukraina kodakondsust, aga seda ka pole antud. Mis edasi saab, ei tea. Kui lubadusi ei täideta, korraldame järgmise Maidani. Me oleme suur jõud, nad seal kõrgel kardavad meid…“
Pavel, 29-aastane, Venemaa
„Mina läksin Ukrainasse, et kaitsta Euroopat Venemaa imperialismi eest. Ma pettusin, kuna lootsin, et Ukraina on ühtsem, et võitlejaid toetatakse riigi poolt rohkem. Kurb oli näha, kuidas sõjast teenitakse kasu, kuidas tõelise võitluse varjus hämatakse poliitiliste liialduste ja propagandaga, ning kuidas hirmust, oskuste puudusest ja kogenematusest hukkus võitlejaid „sõbraliku tule“ läbi.
Jah, esimesel korral ma läksin seepärast, et soovisin, et Venemaa maksaks lõivu selle eest, mis ta Euroopas korda saadab; teist korda ma läksin oma sõprade pärast… ja adrenaliini pärast. Tundus, et koju jäädes oleksin nagu sõpru reetnud. Lojaalsus oma kaaslastele ja oma panuse andmine eluga riskides, see on au, selle üle olen uhke.
Keeruline oli minu jaoks esialgu keelebarjäär ja mõnede Ukraina ohvitseride ebasõbralikkus vabatahtlike vastu. Eriti pelgasid nad välismaalt tulnud võitlejaid, kellel oli rohkem kogemusi ja suur tahe võidelda. Ma aeg-ajalt ikka ütlesin, et pool Ukraina rahvast võitleb oma kodumaa eest, samal ajal kui teine pool teeb kõik selleks, et võitlejate elu kaoseks muuta.
Olen otsustanud enam mitte sõdida, Ukrainas enam mitte. Olen palju kogemusi saanud. Olen aru saanud, et kui riik ei tegutse, siis vabatahtlikud võtavad tegutsemise üle. Segadust ja verevalamist on rohkem, aga tahe on suur… ja see, on see, mis loeb. Ma arvan, et vabatahtlikud hakkavad üha enam tulevikus rolli mängima.
Kui te küsite minu käest välismaalastest võitlejate motivatsiooni kohta, siis see on igaühel erinev. Mõned lihtsalt ootavad, et saaks sõdida, nad tulevad Euroopa eliitüksustest ja liiguvad sõjast sõtta; mõni on idealist, nagu mina, mõni jälle nartsissist või romantik… või siis „pole-midagi-kaotada mees“. Aga nad on kõik head sõdurid kui vaja peaks minema. Küsimus on, et mis nendega peale sõda ette võtta.
Aga vähemoluline pole ka oma riigi vabatahtlike kohtlemine. Mis saab siis, kui nad oma riigi juhtides ja poliitikutes pettuvad? Minu soovitus on, et ei tohi unustada, et eesmärk on võidelda siiski Venemaa agressiooni mitte üksteise vastu.“
Oscar, 41-aastane, Rootsi (kõrgem haridus, vallaline)
„Tulin, sest oli aeg aidata. Ma ei tundnud kohustust niivõrd Ukraina riigi kui selle inimeste ees. Sõja lõppedes suundun järgmisse konfliktipiirkonda. Esialgu oli keeruline, sest meile õpetati enne ukraina keelt aga kohale jõudes selgus, et enamus rääkis vene keelt. Eelmised missioonipiirkonnad olid mul Iraagis ja Afganistanis, aga siin, Ukrainas on teistmoodi sõda. Eestile soovitan luua võõrleegion või siis teha mujalt tulnud vabatahtlikele ligipääs eesliinile lihtsamaks. Praegu me peame Ukrainas kasutama kontrollpunktidest pääsemiseks salaradu ja maksma sõjaväepolitseile altkäemaksu, et nad meid ei kiusaks.“
Ron, 30-aastane, USA (kõrgem haridus, vallaline)
Need on mõningad näited sellest, kuidas vabatahtlikud võõrriiki sõdima minnes ise oma motivatsiooni kirjeldasid, millist tulevikku endal nägid ning milliseid soovitusi Eestile jagasid. Ühes olid nad kõik ühel arvamusel – kui Eestis sõjaks peaks minema, on nad kohal, olgu siis ametlikult kutsutuna või mitte. Seda kinnitasid mulle ka mõned rindel sõdinud ukrainlastest vabatahtlikud.

Õigusraamistik puudub

Eestil täna õigusraamistik mujalt riikidest tulnud vabatahtlike vastuvõtmiseks puudub. Nii nagu puudub see ka nende Eesti kodanike suhtes, kes täna on suundunud mujale riikidesse vabatahtlikult sõdima ning sealt kodumaale naasta soovivad.² Vabatahtlikuna teise riiki sõtta minekut seadused otseselt ei keela, kuid see on ohtlik asi, kuna sellega võib kaasneda niisugune tegu, mis on määratletud kuriteona – sõjakuriteona – nii Eesti õiguses kui ka kusagil mujal.³ Tõsi, teiste riikide kodanikel Eestis on võimalus liituda Kaitseliiduga, kuid vastavalt Kaitseliidu seadusele saavad nad olla toetajaliikme staatuses ning sõjaolukorras on sunnitud pealtvaatajaks jääma.
Mõelda tuleks ka sellele, kuidas hakkab riik vastu võtma sõjalist abi. Ukraina näitel võib öelda, et välisriikidest saabuv abi on olnud märkmisväärne, seda saadetakse paljudest riikidest ja organisatsioonidest kõikvõimalike kanalite kaudu, edastatakse nii varustust kui tehnikat, toetatakse rahaliselt ning korraldatakse mitmesuguseid koostööprojekte, näiteks küberkaitse või meditsiini valdkonnas. Ka Eesti on olnud üks aktiivsemaid toetajaid. Nii näiteks tõdeb Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige kindral Johannes Kert, et abi, mida MTÜ Vaba Ukraina kogub ja edastab, on olnud ootamatult suur. Samas, vältimaks rahaliste vahendite kadumist ja mittesihtotstarbelist kasutamist, on võetud kindel seisukoht, et edastamisele kuulub ainult eelnevalt soetatud varustus, raha Ukrainasse ei saadeta.

Mis te siis teete?

Olin vene noormeestega oma intervjuud lõpetamas kui mulle meenus stseen filmist „1944“, kus reamees Piir küsis lahingkaaslaste käest: „Mis sa siis teed kui punavormis eestlane sulle vastu tuleb? Sinu rahvuskaaslane! Mis sa teed?“ Küsisin minagi meestelt, et kuidas nad tunnevad ennast kui vastas on rahvuskaaslased. Nad vaatasid mulle otsa ja vastasid lõbustatult: „Võib-olla teid, eestlasi, on vähe, meid on palju… Meie võitlus ei ole inimeste, vaid režiimi vastu. Me ei peatu enne kui Moskvas.“
______
¹ Kalm, Helga. 2015. „Välisvõitlejad ja julgeolekuoht“ Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus http://www.icds.ee/et/blogi/artikkel/valisvoitlejad-ja-julgeolekuoht/
² Ibid.
³ Kalmet, Tanel. 2015. „Ukrainasse sõdima minek võib kaasa tuua üsna tõsised tagajärjed.“ http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ukrainasse-sodima-minek-voib-kaasa-tuua-usna-tosised-tagajarjed?id=70686921