november 28, 2007
Mida grusiinid ka arvavad…
Pakistani eksperdid on 3. novembri keskööl kindral Pervez Mušarrafi poolt välja kuulutatud erakorralise seisukorra peamise ajendina näinud Pakistani ülemkohtu tõenäolist kavatsust kuulutada presidendivalimised õigustühiseks. Seda vaatamata sellele, et erakorralist seisukorda välja kuulutades nimetati esimese ohuna pigem mässulisi ja äärmuslasi. 6. oktoobril toimunud valimiste, mida suuremad opositsioonierakonnad boikoteerisid ja millest oodatult väljus võitjana 1999. aastal riigipöördega võimule tulnud Mušarraf, eel lubas riigijuht võidu korral loobuda sõjaväelase vormist. Tänaseni pole ta seda teinud, kuigi on viimaste teadete järgi selleks lähiajal siiski valmis. Samas on selge, et mida kauem jätkub Pakistanis status quo ehk Mušarrafi ja sõjaväe ainuvõim, seda enam süvenevad pinged. Ning pingeid on palju, mitmetahulisi ja ületamatuid.
Pakistani eksperdid on 3. novembri keskööl kindral Pervez Mušarrafi poolt välja kuulutatud erakorralise seisukorra peamise ajendina näinud Pakistani ülemkohtu tõenäolist kavatsust kuulutada presidendivalimised õigustühiseks. Seda vaatamata sellele, et erakorralist seisukorda välja kuulutades nimetati esimese ohuna pigem mässulisi ja äärmuslasi. 6. oktoobril toimunud valimiste, mida suuremad opositsioonierakonnad boikoteerisid ja millest oodatult väljus võitjana 1999. aastal riigipöördega võimule tulnud Mušarraf, eel lubas riigijuht võidu korral loobuda sõjaväelase vormist. Tänaseni pole ta seda teinud, kuigi on viimaste teadete järgi selleks lähiajal siiski valmis. Samas on selge, et mida kauem jätkub Pakistanis status quo ehk Mušarrafi ja sõjaväe ainuvõim, seda enam süvenevad pinged. Ning pingeid on palju, mitmetahulisi ja ületamatuid.
Kui oktoobris 2004 arvas 65 protsenti vastanutest et asjad Gruusias arenevad õiges suunas ning 24 protsenti arvas, et vales suunas, siis praeguseks on trend vastupidine. Õiges suunas arvab Gruusiat minevat 36 protsenti, vales suunas 58 protsenti.
Võimalikud seletused sellele muutusele avaliku arvamuse trendides on ilmselt eelkõige seotud majanduslike ja sotsiaalsete teguritega.
Okt 2004 leidis 16 protsenti vastanutest, et nende pere majanduslik olukord on viimase 3 kuu jooksul mõnevõrra paranenud; 6 protsenti leidis, et märgatavalt halvenenud. Sept 2007 olid vastavad protsendid 7 ja 20. Sama perioodi jooksul kasvas oluliselt ka nende vastanute arv, kelle hinnangul on nende pere majanduslik olukord viimase kolme kuu jooksul mõnevõrra halvenenud (14 protsenti okt 2004, 26 protsenti sept 2007).
Vastanutel paluti nimetada kolm nende hinnangul kõige olulisemat Gruusia ees seisvat probleemi. Esikolmik oli järgmine: töötus (39 protsenti mainis esimesena, koos teise ja kolmanda mainimisega 60 protsenti), territoriaalne terviklikkus (18 ja 33 protsenti), majandus (16 ja 30). Ülejäänud mainimist leidnud probleemid said ülekaalukalt vähem tähelepanu. Töötus oli ülekaalukalt esikohal ka küsimuste puhul, kus paluti nimetada vastaja linna/asula ja tema perekonna peamisi probleeme. Perekonna/leibkonna puhul mainiti enim veel majanduslikku olukorda ja finantsstabiilsust (financial stability).
Vastajatel paluti nimetada kaks nende hinnangul olulisimat Gruusia valitsuse ees seisvat ülesannet. Territoriaalse terviklikkuse taastamist nimetas esimese ülesandena 48 protsenti, teise ülesandena 37 protsenti. Uute töökohtade loomise puhul oli vastav suhe 44 ja 42 protsenti.
Gruusia valitsuse peamiste saavutustena mainiti elektrivarustuse parandamist (20 protsenti mainis esimesena, kõik mainingud 32 protsenti), teede rajamist (12 ja 22), linnade välisilme parendamist (5 ja 10).
Peamiste valitsuse läbikukkumistena nimetati töötust (14 protsenti esmamaininguid, 19 protsenti kõik mainingud kokku), konflikte Abhaasias ja Osseetias (13 ja 16), halbu suhteid Venemaaga (9 ja 12).
Remargina eelmise punkti juurde – ligi kolm neljandikku vastanuist pidas Venemaad Gruusiale vaenulikuks riigiks.
Veel mõningad üldised märkused ilma “numbriteta”:
Vähenenud on nende inimeste osakaal, kelle arvates suudab Gruusia lähitulevikus lahendada Abhaasia ja Osseetia konfliktid. Tekkimas on letargia. Samas usub ülekaalukas enamus endiselt, et Abhaasia ja Osseetia tuleks “emamaaga” taasühendada. Nendest aladest loobumine oleks poliitiline enesetapp ükskõik millisele valitsusele või poliitikutele.
Samas on mäekõrgune osa inimestest kindlalt seisukohal, et Abhaasia-Osseetia küsimus tuleks lahendada rahumeelsel teel.
Stabiilselt on vähenenud inimeste osakaal, kelle hinnangul suudab valitsus lähitulevikus Venemaaga heanaaberlikud suhted sisse seada.
Kadunud on veel kolme aasta eest märkimisväärsel tasandil eksisteerinud usk, et Gruusia ühineb lähiajal NATOga.
Kokkuvõtteks:
Optimism on erodeerunud või erodeerumas ja rahulolematus on objektiivne.
Oodatakse, et president ja valitsus “start to deliver” – ja seda eelkõige silmas pidades majandus- ja sotsiaalsfääri.
