On 14. märts 2000. Venemaa presidendivalimisteni on jäänud vaid mõni päev.
Moskva Carnegie keskuse neljakandilise laua taga istub suurte pruunide silmadega pisikest kasvu mees ning esitleb diplomaatidest ja ajakirjanikest koosnevale auditooriumile presidendikandidaat Putini valimisprogrammi. Ta vastab väga korralikult ja püüdlikult. Ning närveerib selgelt.
15.12.2007, Kadri Liik
Eesti Päevaleht
On 14. märts 2000. Venemaa presidendivalimisteni on jäänud vaid mõni päev.
Moskva Carnegie keskuse neljakandilise laua taga istub suurte pruunide silmadega pisikest kasvu mees ning esitleb diplomaatidest ja ajakirjanikest koosnevale auditooriumile presidendikandidaat Putini valimisprogrammi. Ta vastab väga korralikult ja püüdlikult. Ning närveerib selgelt.
“Ma tahaksin küsida majaplahvatuste kohta,” kostab auditooriumist. “Ajakirjanduses levivad visalt versioonid, et tegelikult on need korraldanud Kreml ise. Miks te ei tee midagi nende kahtluste vastu – need ju diskrediteerivad teie kandidaati? Miks te näiteks ei kaeba kahtlusi levitavaid ajalehti kohtusse? Või kui Rjazani intsident (kus majaelanikud avastasid keldrist detonaatori ning kotid kollase pulbriga, mille Rjazani FSB kuulutas testitulemuste põhjal lõhkeaineks, ent mille kohta Moskva FSB mõned päevad hiljem väitis, et tegu oli suhkruga ning kogu intsident oli õppus – K. L.) oli tõepoolest õppus, miks te ei vii ajakirjanikke kokku selle õppuse korraldajate ja stsenaariumiga?”
Küsitava suurtesse pruunidesse silmadesse ilmub teatav ahastav helk. Ta ohkab sügavalt, peidab näo kätesse ning istub selliselt mitu head sekundit. “On poleemikaid, milles osalemine juba ise vähendab presidendikandidaadi väärikust,” lausub ta, kui lõpuks pea tõstab. Selles vastuses pole bravuuri ega arrogantsi. On hoopis kurbust ja segadusseaetust.
Too küsija olin mina. Ning vastaja oli tulevane Venemaa president, toonane Vladimir Putini valimisstaabi juht Dmitri Medvedev.
Vastakad hinnangud
Venemaa sõltumatute poliitikaanalüütikute hulgas on Medvedevi presidendikandidaadiks saamine pälvinud vastakaid hinnanguid. Oli neid, kes tervitasid seda ettevaatliku optimismiga kui märki, et Putin siiski ei kavatse presidendina jätkata ning samuti ei jäta riiki KGB huntale. Usuti, et Medvedev toob kaasa teatava demokratiseerumislaine, rääkima hakati isegi “Medvedevi sulast”.
Pessimistide laager aga väitis, et Medvedevist saab nõrk president, Putini käpiknukk ja tegelikult ei muutu midagi. Kui päev hiljem tuli uudis, et Medvedev palus Putinil peaministriks hakata, siis jäi optimistide laager hõredaks ning pessimistide oma täienes. Paljud esialgsed optimistid otsustasid, et mõne aasta pärast tõrjub peaminister Putin Medvedevi ametist ning naaseb riigi kõrgeimale postile.
Tegelikult tundub, et Medvedevil peatunud valik jätab esialgu avatuks väga palju eri võimalusi.
Medvedevi nimetamine võimaldab Putinil aega võita ning vaagida oma võimalusi, millest peaministriks hakkamine on üks, aga mitte ainus.
Kreml närveeris
Muide, huvitav küsimus on, kas parlamendivalimiste tulemus mõjutas Putini otsust või mitte. Mina kalduks pigem nõustuma nendega, kes usuvad, et mõjutas küll. Valimisööl Moskvas viibides oli üsna ilmne, et Kreml närveerib – see oli nähtav isegi telekanalite kaudu ning inimesed, kes neil päevil Kremli asukatega kokku said, kinnitasid sedasama.
64-protsendiline toetus Putini parteile, võrsunud pisut väiksema osalusprotsendi pealt, annab Putini tegelikuks toetajaskonnaks umbes 40 protsenti valimisõiguslikust elanikkonnast. Usaldushääletuse, plebistsiidi tulemuseks on seda vähe. Lisaks, antud juhul ei olnud Kremlil vaja lihtsalt formaalset tulemust – arvu, mida näidata, ütlemaks, et võim on legitiimne. Nende valimiste puhul oli tegu ka tegeliku testiga, püüdega ka iseenda jaoks selgeks teha, kui kaugele Putini toetus ulatub ning mida sellele tuginedes korda saab saata. See tähendab, et kõik valimistega kaasnenud manipulatsioonid, mis tulemusprotsenti küll suurendasid, kergitasid kohe ka Kremli sisemist ebakindlust, kuna nemad ju teavad, et tegelik usaldus ning sellel baseeruv tulevane manööverdusvõime on manipulatsioonide võrra väiksem.
Kursimuutus oli valimisjärgsetel päevadel kohe nähtav. Vaikis jutt Putinist kui “rahvuslikust liidrist”, kellele ei olegi vaja mingit ametit, vaid kes juhib lihtsalt “rahva isana”. Medvedevi pakkumine, et Putin hakaku peaministriks, on märgiks, et Putini tulevase ametikoha küsimus on taas päevakorral.
KGB-laste omavaheline sisetüli pidi nõrga tulemuse valguses senisest ohtlikuma ilme omandama – ning siit ehk ka selgitus Sergei Ivanovi väljalangemisele mantlipärija võistlusest.
Lisaks võis nigel toetus panna Putini järeltulija isikut üldse rangemalt valima. Lõppude lõpuks, see inimene peab ju siiski saama valimistel heaks kiidetud, võltsida on valimistulemust võimalik küll oluliselt, aga siiski mitte täielikult. Ning erinevalt 2004. aasta presidendivalimistest, millest tuntud parteide liidrid loobusid, on seekordsetel valimistel väljas nii Zjuganov kui ka Žirinovski. Zubkovi-sugusel tegelasel ei olekski nii lihtne selliste raskekahurite vastu saada. Kui enne valimisi eeldati, et presidendiks saab kes tahes, kellele Putin osutab, siis valimistulemus võis Kremlis tekitada kartuse, et äkki päris igaüht neil ei õnnestugi Putini õnnistuse toel presidendiks teha.
Läänele vastuvõetavam
Oma koht võis Putini kaalutlustel olla ka läänel. Moskvas arvatakse visalt, et lääne silmis teatava aktsepteeritavuse säilitamine on Putini jaoks tähtis. Ning lääne jaoks on Medvedev isikuna kindlasti vastuvõetavam, kui oleks Ivanov või Zubkov, seda kas või lihtsalt seetõttu, et Medvedevil ei ole KGB märki küljes. Samas muidugi pole kogu Medvedevi presidendiks tegemise protseduur muud kui demokraatia narrimine – seda alates juba telelavastusest, kus Ühtse Venemaa juht Boriss Grõzlov üldise heakskiidupomina saatel teatas, et pika mõtlemise järel on tema partei otsustanud esitada presidendikandidaadiks Medvedevi, kuni tööpakkumiseni, mille Medvedev tegi Putinile. Asepeaminister pakkumas presidendile peaministrikohta üle ametisoleva peaministri pea – mida sellise asja kohta öelda?!
Ent naaskem Medvedevi kui tulevase presidendi juurde. On tõenäoline, et temast saab vähemalt alguses kindlasti nõrk president, kes hakkab teostama kellegi teise poliitikat. Ka on tõenäoline, et kui Putinil peaks tekkima soov naasta, siis loovutaks Medvedev talle koha – seda kindlasti esimese aasta jooksul, kas aga ka kahe või kolme aasta pärast, on juba küsitavam.
On tõsi, et Medvedevil puudub praegu oma isiklik võimubaas ehk toetajaskond. Ent Kremlis olles ei jää see talle tekkimata, ning kui see on juba olemas ja juurdunud, siis muutub Medvedevi ametist kangutamine raskemaks.
Minu jaoks on kõige huvitavam küsimus, millistest inimestest see Medvedevi võimubaas kujuneb. On tõenäoline, et Kremli tšekistid üritavad teda kontrollida. Samas näiteks töötab Medvedevi heaks ka Jeltsini kunagine administratsiooniülem, hiilgava manipulaatorina tuntud Aleksandr Volosˇin. Ning Medvedevi eri avalduste põhjal on üsna ilmne, et tema mõttelaad on KGB-laste omast jupp maad liberaalsem. Ehk võib tema puhul isegi rääkida terminitest nagu au ja häbi? Sest naastes artikli alguses kirjeldatud episoodi juurde – Medvedev oli selgelt häiritud tõigast, et inetud kahtlused majaplahvatuste asjus – ning sealjuures põhjendatud kahtlused – üldse ringelda said.
KGB klanni kontor
Putini kaheksa valitsemisaasta jooksul on Kreml muutunud kitsa KGB klanni kontrollitavaks kontoriks. Kõik teisiti või avaramalt mõtlevad inimesed on sealt vähehaaval välja tõrjutud. Selline homogeenne süsteem ei saa aga olla väga jätkusuutlik: kui kõik võimukandjad mõtlevad ühtemoodi, on ühesuguste, KGB koolist saadud kinnisideede ja paranoiadega, siis varem või hiljem saab mõni kollektiivne mõtteviga süsteemile saatuslikuks. Sellest loogikast johtuvalt olen mina viimastel aastatel ikka ja jälle juurelnud, mis saab siis, kui Putini režiim Venemaal kokku kukub. Arvestades demokraatlike jõudude täielikku laostumist ning ühiskonna natsionalistlikke meeleolusid ei tundu, et tulla saaks midagi head: Putini võimu varemetel võimutseksid pigem mingid väga vastikud tegelased.
Medvedevi presidendiks saamine avab akna, mille kaudu võib Kremlisse taas naasta mõningane vaadete kirjusus, loodusele omane heterogeensus. See muudaks võimu tugevamaks ning võiks avada teatava evolutsioonilise tee KGB mõtteklambritest välja. Ning see kõik oleks vist pigem hea kui paha. Ent esialgu on see kõigest võimalus, ei muud. Et Medvedev presidendiks saab, on tõenäoline; kas tal aga lastakse seda olla kauem kui aasta ning kas talle tõesti tekib senisest Kremli klannist liberaalsem võimubaas, on väga lahtised küsimused. Ning kas on võimalik lahutada Putini populaarsus presidendi ametikohast, samal ajal aga Putini populaarsusel baseeruv poolautoritaarne süsteem jätkuvalt toimivana hoida – see suur mõistatus jääb jätkuvalt vastust ootama.
© Eesti Päevaleht
