Medvedev – tõeline tsaar või Vale-Dmitri?

Täna ta siis astuski ametisse – Dmitri Medvedev, Venemaa uus president. Kes Vene-teemalisi arutelusid jälgivad, need peaksid teadma, et juba mitmeid kuid toimub elav keskustelu küsimuse ümber, kas Medvedevist saab uus Gorbatšov – liberaal, kes asub Venemaad demokratiseerima ning toob sula suhetesse Läänega. Medvedevi lastetoast ning mõningatest tema mõtteavaldustest nimelt loetakse sellist võimalust välja. Alternatiivne koolkond aga väidab, et Medvedevi lastetoal ega tõekspidamistel pole mingit tähtsust, kuna presidendina jääb ta Putini ja KGB-grupeeringu marionetiks niikuinii.

Täna ta siis astuski ametisse – Dmitri Medvedev, Venemaa uus president. Kes Vene-teemalisi arutelusid jälgivad, need peaksid teadma, et juba mitmeid kuid toimub elav keskustelu küsimuse ümber, kas Medvedevist saab uus Gorbatšov – liberaal, kes asub Venemaad demokratiseerima ning toob sula suhetesse Läänega. Medvedevi lastetoast ning mõningatest tema mõtteavaldustest nimelt loetakse sellist võimalust välja. Alternatiivne koolkond aga väidab, et Medvedevi lastetoal ega tõekspidamistel pole mingit tähtsust, kuna presidendina jääb ta Putini ja KGB-grupeeringu marionetiks niikuinii.

Kuidas asjad tegelikult kujunevad, seda ei tea praegu loomulikult keegi. Demokraatlikeski riikides, kus riigipea võimul on terve hulk suuremaid või väiksemaid institutsionaalseid piiranguid, muudab riigipea isiku vahetumine sageli väga palju, nii et autoritaarsetest riikidest, kus riigipea võim läheneb absoluutsele, ei tasu üldse rääkidagi. Samas aga ei tea keegi kunagi ette, millised need muutused just tulevad. Ei tea arvatavasti ka ametisse astuvad riigipead ise – sest võim lihtsalt avab inimeses uusi tahke, millest inimene varem üldse teadlik ei pruugi olla.

Seega, milliseks presidendiks saab Medvedev, seda on tegelikult võimatu analüüsida ja prognoosida. Kas ta jääb truuks oma avaldustele, et „vabadus on parem kui mittevabadus“ ning et demokraatia on demokraatia ja et igasugused täiendid nagu „suveräänne“ on sealjuures rumalus? Ei tea. Ta ise ka ei tea, kuigi kindlasti arvab midagi, loodab midagi, planeerib midagi – nagu me kõik uut töökohta vastu võttes teeme.

Siiski, on asju, mida saab analüüsida. Nendeks on näiteks Venemaal praeguseks välja kujunenud võimusüsteem, majandusolukord, ühiskonna tõekspidamised ning ideed ja mõttelaad, millest juhindub Vene välispoliitika. Need faktorid ei jäta oma mõju avaldamata ka Medvedevi valitsusajale, mingil määral nad kujundavad seda – kas rohkem või vähem, lühiajalisemalt või pikemalt – kohe kindlasti. Just sellistest asjaoludest on nende ridade autor püüdnud lähtuda Kaitseuuringute Keskuse Medvedevi-analüüsi kirjutades. Kel huvi, saab meie mõttepaberit lugeda vajutades lingile Medvedevi-küsimus