Viimases erilehes Riigikaitse.EE leidub mitmeid artikleid, kus käsitletakse Mehi suure algustähega ja nende suurt valmidust rutata lahingusse. Eestis olevat see arv 40 000, Soomes täpselt 1 miljon.
Kahtlemata on igas süsteemis oluline roll inimesel. Ilma temata ei saa ja tema kvaliteedist sõltub kindlasti väga palju. Palju on kirjutatud suurepärase tehnilise varustusega sõjavägedest, kel sõjas on tulnud vastu võtta kaotus, kuna vastasel on olnud oluliselt suurem motivatsioon ja parem võitlusmoraal. Meenutagem kasvõi kaks näidet: USA kaotus Vietnamis ja Nõukogude Liidu lahkumine Afganistanist. Kui palju on aga kirjutatud sõjavägedest, kelle ainsaks ressursiks on olnud kaitsetahe ja kellel on sisuliselt puudunud nii varustus kui väljaõpe?
Viimases erilehes Riigikaitse.EE leidub mitmeid artikleid, kus käsitletakse Mehi suure algustähega ja nende suurt valmidust rutata lahingusse. Eestis olevat see arv 40 000, Soomes täpselt 1 miljon.
Kahtlemata on igas süsteemis oluline roll inimesel. Ilma temata ei saa ja tema kvaliteedist sõltub kindlasti väga palju. Palju on kirjutatud suurepärase tehnilise varustusega sõjavägedest, kel sõjas on tulnud vastu võtta kaotus, kuna vastasel on olnud oluliselt suurem motivatsioon ja parem võitlusmoraal. Meenutagem kasvõi kaks näidet: USA kaotus Vietnamis ja Nõukogude Liidu lahkumine Afganistanist. Kui palju on aga kirjutatud sõjavägedest, kelle ainsaks ressursiks on olnud kaitsetahe ja kellel on sisuliselt puudunud nii varustus kui väljaõpe?
Riigikaitse ümber on avalikku debatti olnud Eestis vähe. Enamasti on see keskendunud teise-järgulistele küsimustele. Olulistest küsimustest ei ole poliitikud, ametnikud ega sõjaväelased soovinud avalikult pikalt rääkida. Nii on mugavam olulisi probleeme lahendada. Keegi võõras ei topi oma nina sinu asjadesse ja seega ei pea sa argumenteerima ega oma seisukohti kaitsma. Riigisaladuse pitser pakub selleks häid võimalusi.
Viimasel aastakümnel on riigikaitselistes ringkondades avalikult eristunud kaks koolkonda, kellest üks soovib rohkem rõhutada NATO kollektiivkaitse rolli meie kaitselahendis, teine tõstab esile esmase iseseisva kaitsevõime vajalikkust. Aastatega on koolkonnad üksteisele olulisel määral lähenenud ja täna võib juba rääkida kahest uuest koolkonnast: kvaliteetlased ja kvantiteetlased. Esimesele seltskonnale on oluline tervikliku ja toimiva süsteemi olemasolu, mille iga lüli oleks võimalikult tugev, kuid mille suurus on teisejärguline. Teisele koolkonnale on selgelt olulisem kaitseväe suurus, et minimaalsel moel toime tulla Eesti vastu suunatud ohtudega.
Selguse huvides mainin kohe, et kuulun nende sekka, kes eelistavad kvantiteedile kvaliteeti. Seejuures ei ole ajateenistus versus professionaalne sõjavägi üldse teemaks. Reservil põhinevat väge võib rajada kahel väga erineval moel: piltlikult öeldes üks ülihästi varustatud ja kõrges valmiduses olev üksus versus kümme väga puudulikult varustatud ja seega väga madalas valmiduses olevat bandet. Selles on küsimus.
Soome ja Eesti. Kaks sarnase ajalooga riiki. Kaks reservil põhinevat sõjaväge. Reservväe komplekteerimise põhimõtted võiksid olla ühed, kuid kui Soome on rajanud väe, mis peab olema võitlusvõimeline, siis väike Eesti on rajanud väe, mis peab olema lihtsalt „suur“. Nagu väikemees, kes sõidab ringi suure autoga.
Riigikaitse.EE-st loeme kuidas Eestil on 40 000 mehemürakat, kes haaravad sõja puhkedes kiiresti relvad ja tormavad vaenlasele massiga peale. See on kusjuures väga täpne kirjeldus, sest 40 000 mehele ongi praktiliselt ainult käsitulirelvi anda (kasvõi kaks inimese kohta), sest kõige olulisem varustus on puudu. Tankitõrjerelvi, öövaatlusseadmeid, killuveste, sidevahendeid ja laskemoona need üksused ei näe, sest sõjalise kaitse arengukava 2009-2018 kohaselt on võimalik ära varustada ainult kõige prioriteetsemad üksused, mille üldmaht võrdub vähem kui poolega eelpool mainitud 40 000-st. Selle kõige tagatipuks on masu tulemusena kadunud ca 30% arengukava koostamise aluseks olnud rahast, nii et 40 000 mehe suuruse väe võitlusvõime tekitamine ei ole lähikümnenditel Eestile jõukohane. Loe – mitte kunagi.
Ka olematu võitlusvõimega reservüksuste varustust tuleb kusagil ladustada. Kui laod on täis, ehitatakse uued laod miljonite eurode eest. Eelmisest iseseisvusajast pärit haubitsaid koos laskemoonaga säilitatakse ilma igasuguse põhjuseta. Samuti on kaitseväe laod täis muud varustust ja varusid üksustele, mis mitte kunagi ei muutu võitlusvõimeliseks.
Rääkimata relvastusest, mille laskemoona eluiga on lõppemas ja mida pole võimalik juurde osta, sest seda enam ei toodeta.
Reservväelane, olgu ta siis 20-aastane või 40-aastane, võiks küsida kas tema üksuse mobilisatsioonilaos on kogu see varustus, millega tal on mingigi eeldus sõjas ellu jääda ja seejuures vastasele peavalu tekitada. Kuidas mõjuks aus vastus tema võitlustahtele?
Kuidas on nii, et 20 aastat peale taasiseseisvumist räägitakse endiselt suures väest, mis kuidagi ei taha võitlusvõimeliseks saada, sest olemasolev raha hõõrutakse üksuste varustamiseks nii laiali, et sarnaselt võiga, mis määritakse õhukese kihina leivale, kaob see sootuks?
Millal lõpeb jutt väest, mida pole olemas ja mis kunagi ei teki?
Seniks võib igaüks mõelda vaatepildile 40 000 mehest, kellest üle poole jooksevad Sinimägedesse palja tilliga, kummaski käes 1950ndatest aastatest päris USA vintpüss…
