Kõrbeliiva pealetungi ja telklinnaku suuruse järgi saab hinnata ka järgmise poliitilise režiimi stabiilsust.
Kõrbeliiva pealetungi ja telklinnaku suuruse järgi saab hinnata ka järgmise poliitilise režiimi stabiilsust.
Märkmeid reisist Mauritaaniasse
Kõrbeliiva pealetungi ja telklinnaku suuruse järgi saab hinnata ka järgmise poliitilise režiimi stabiilsust.
Ebaharilikel reisidel on mõnikord juhuslikud ajendid. Sahara jäi mind paeluma „Inglise patsiendi” avastseenidest, kus hommikuvalguse pooltoonides kõrbeluited naise kehavorme meenutasid. Berberid ja lõkke-äärsed jutuvested öises kõrbes tundusid romantilised. Mauritaania Islamivabariik, mis piirneb Alžeeria, Mali, Senegali, Lääne-Sahara ja Marokoga ning mille pindalast suurema osa täidab lage liiv ja tühi väli, tundus paslik reisisiht. Nagu seda tihti ette tuleb, matkib tegelik elu täiuslikult filmikunsti. Reis Mauritaaniasse pakkus rea filmilikke hetki.
Üks
Air Mauritania Pariisist Malisse suunduv Boeing teeb vahemaandumise Nouakchottis ja poetab välja tosin turisti. Lennujaamas on kultuurikoodide vahetusest tingitud hetkeline peataolek. Aafrika või Araabia? Ei teagi, kas peaks juuksed salliga katma või lennukit piiravale piirivalvurile uljalt silma vaatama.
Nouakchott on kõrbest otsekui kogemata kerkinud linn. Lennukist paistab hästi, kuidas linnatänavatel käib võitlus kõrbest pealetungiva liivaga. On näha telke täis tikitud eeslinn, kus kõikidele kõrbest linna kolinud nomaadidele ei jätku muud eluaset kui see, mis neil endil kaasas. Vakstust, riideräbalatest ja kilest rajatud telkides elavad segamini koos lapsed, kitsed, kanad ja eeslid.
1958. aastani oli Nouakchott väike kaluriküla, kuid sai pärast Mauritaania iseseisvumist Prantsuse koloniaalvõimu alt 1962. aastal riigi pealinnaks ja hakkas tasapisi suuremaks paisuma. Kui 1980. aastal oli pealinlasi veidi alla 150 000, siis viimaste aastakümnete põuad ja ikaldused on põhjustanud tõelise rahvarände – praegu elab Nouakchottis ligi 900 000 inimest ehk umbes kolmandik Mauritaania rahvaarvust. Suuremat osa Mauritaania elanikest kutsutakse maurideks, kes on segu araablastest ja berberitest; kõrbes elavad veel tuareegid. Rahvastikust umbes 30 protsenti moodustavad Senegali jõe kallastel elavad mustanahalised talupidajad. Kiire urbaniseerumise tõttu napib pealinna võimudel ressursse, et välja arendada vajalikku veevärki, kanalisatsiooni, teedevõrku, tänavalgustust. Öine Nouakchott on kottpime, ei ole mingeid harjumuspäraseid plinkivaid reklaame.
Mauritaania sisepoliitikat on viimastel aastatel raputanud mitu riigipööret. 2005. aastal kukutas kolonel Ely Ould Mohamed Valli juhitud armeeladvik kakskümmend üks aastat võimul olnud diktaatori Maaouya Ould Sid’Ahmed Taya. Järgnesid riigi esimesed demokraatlikud valimised, mille võitis president Sidi Mohamed Ould Cheikh Abdallahi. Tema valitsemisaja katkestas taas sõjaväeline riigipööre augustis 2008. Uueks riigivõimu kandjaks kuulutati 11-liikmeline sõjaväehunta eesotsas kindral Mohamed Ould Abdel Aziziga. Uued presidendivalimised oleksid pidanud aset leidma selle aasta 6. juunil, kuid lükati viimasel hetkel edasi 21. juulile.
Mauritaania-eksperdid on viidanud põhjuslikele seostele põuast-ritsikatest-kõrbestumisest tingitud ikalduse ja näljahäda ning riigipöörete vahel. Poliitilise korralageduse loob inimene, aga selle katalüsaatoriks on loodus. Rahvas ei nõua riigivalitsejailt mitte niivõrd demokraatiat kui leiba. Nii saabki kõrbeliiva pealetungi ja telklinnaku suuruse järgi hinnata järgmise poliitilise režiimi stabiilsust.
Kaks
Esimesel saabumisjärgsel õhtul olen koos prantslastest reisikaaslastega kutsutud Mauritaania peaministri majandusnõuniku Mohammed Ould el-Abedi juurde koju külla. Härra Ould el-Abed on lõpetanud Prantsuse eliitametnike kooli Ecole nationale d’administration (ENA), mis valmistab ette tippjuhte Prantsusmaa riigiteenistusse. Ta on selle kogemuse üle silmanähtavalt uhke ja võõrustab oma kunagisi kursusekaaslasi ja nende eestlasest sõpra ülevoolava lahkusega.
Kaugelt saabunud külalised riietatakse austusavaldusena kohalikku rõivavormi: meestele valged nööpidega puhvpüksid, ilma kraeta pikkade varrukatega valge pluus, mille peal helesinine hõlst bou-bou. Tundub väga mõnus. Mind mähitakse majandusnõuniku abikaasa abiga osavalt kirjusse siidkangasse, millega seoses mu liikumisvabadus märgatavalt aheneb. Ühes kaetud juustega kaotan ära oma lääne naise iseteadliku identiteedi. Hiljem küllasaabunud prantslastest Maailmapanga ametnikud mind kättpidi ei tervita ega tee üldsegi minu olemasolu märkama, sest moslemi kultuuris teadupärast välditakse võõraste meeste ja naiste vahelisi kontakte. Ülejäänud õhtu jooksul keegi mind ei kõneta. Nokin vaikselt külaliste auks tapetud krõbedast lambapraest rosinaid ja kikerherneid ja kuulan seltskondlikku vestlust Maailmapanga abiprogrammidest.
Kuigi Mauritaania iseseisvus on ligi pool sajandit vana, on suhe Prantsusmaaga tihe. Õppeprogrammid riigiametnikele on vaid väike osa niidistikust, mis kunagisi Prantsuse koloniaalriike emamaaga seob. Mauritaania ametlikeks riigikeelteks on araabia ja prantsuse keel ning kõik prantsuspärane on kõrges hinnas – hommikusöögimenüüst kuni taksojuhi unistuseni pulmareisiks Pariisi sõita. Ühise keele ja kooliprogrammi kaudu toimivad inimestevahelised suhtevõrgustikud ja seda eriti riiklikul tasandil. Kaudsemate ja otsesemate hoobadega avaldab Prantsusmaa Mauritaania arengule tugevat mõju.
Protestiks viimase sõjalise riigipöörde vastu 2008. aastal külmutas rahvusvaheline üldsus igasuguse arenguabi. Maailmapank peatas 175 miljoni dollarilise toetuse. Raha kadumisega katkesid maaeluarengu, tervishoiu, hariduse, infrastruktuuri ja teedeehituse toetuse projektid. Euroopa Liit külmutas kuni seadusliku korra taastamiseni riigis omapoolse finantsabi 241 miljoni dollari ulatuses. Et tegemist on Prantsusmaa endise kolooniaga, läksid kõige kaugemale just prantslased, lõpetades Mauritaaniale igasuguse mittehumanitaarabi osutamise. Aafrika Liit aga heitis Mauritaania „ajutiselt” organisatsioonist välja.
Kolm
Esimene hommik kõrbes on kaunis. „Allahu akbar”, kaigub 13. sajandi mošeetornist palvele kutsuva imaami monotoonne laul. Vaade Chinguetti karavanserai tuuliselt katuselt – mõned satelliiditaldrikud kõrvale jättes – on püsinud suuremate muutusteta viimased seitsesada aastat. Päike veereb taevakaarde, ookrivärvi liivaluidete vahel õõtsuvad datlipalmid. Kuked kirevad, aeg-ajalt kostab eesli kisa. Linna meeskodanikud suunduvad siniste bou-bou hõlmade lehvides päevatoimetustele. Lapsed lippavad vadistades kooli. Keegi naine klopib hoovis vaipa. Taamal uitavad valged kaamelid. Sama rütm nagu aegade alguses.
Islamimaailma tähtsuselt seitsmendal linnal Chinguettil on uhke ajalugu, mille algus ulatub 777. aastasse. Linna kuldajastu jäi 14.-15. sajandisse, kui Chinguettist sai keskus, mis ühendas Musta Aafrikat Vahemere piirkonnaga. Siia kogunesid palverändajate ja kaupmeeste karavanid, et üheskoos ohutult läbi Sahara Mekasse reisida või kullalinna Timbuktusse kaupu viia. Chinguettist sai ka omaette vaatamisväärsus ja palverännu sihtpunkt neile, kes ei jõudnud pikka reisi Araabia poolsaarele ette võtta. 20. sajandi lõpuveerandil muutusid Chinguetti ja ümberkaudsed liivaluited populaarseks motosõprade seas, kes elasid kaasa Pariisi-Dakari kõrberallile, mis kuni viimaste aastateni siinseid alasid läbis.
Tänaseks on olukord tõsisem ja kurvem. Kogu Põhja-Aafrika tulevikku tumestab islamifundamentalism. Pärast seda, kui 2007. aasta jõuluõhtul siinkandis neli prantsuse turisti al-Qaedaga seotud grupeeringu poolt hukati, katkestati pea 30 aasta pikkune rallitraditsioon. Nüüd toimub Pariisi-Dakari ralli Lõuna-Ameerikas. Mauritaania julgeolek on muutunud hapraks. Lääne-Sahara piirkonda ohustab ühelt poolt Salafistlik Ettekuulutuse ja Võitluse Rühm (Groupe Salafiste pour la Prediction et le Combat), millest islamistlikus Põhja-Aafrikas on kujunenud uus al-Qaeda. Teiselt poolt kruvivad pingeid tuareegi mässulised, kes nõuavad endale rohkem õigusi. Senegali jõe veevarude kasutamine pingestab Mali, Mauritaania ja Senegali vahelisi suhteid.
Neli
Suundume vahelduseks Senegali piiri poole. Kõrb asendub kidura rohumaaga. Sõidame läbi mustanahaliste vabakslastud orjade külade. Autojuht Mohammed loobib läbi akna külalastele leiba – „nad on nii vaesed, neil pole midagi süüa,” kommenteerib ta. Tegelikult on kolmest miljonist Mauritaania elanikust peaaegu kõik puruvaesed, hoolimata riigis leiduvast rauamaagist, kalasaagist ja hiljuti avastet naftast. SKT inimese kohta on 530 dollarit aastas. Loodusvaradest tulev rikkus täidab vaid riigi kitsa eliidi taskuid.
Orjandusega on rassiliselt lõhestunud Mauritaanial erisuhe. Hoolimata sellest, et 1981. aastal võeti seal maailma viimase riigina vastu orjandust keelustav seadus, on pärisorjus siiani elujõus. Alles 2007. aastal jõudis parlament niikaugele, et muutis orjade pidamise ka reaalselt karistatavaks. Sellest hoolimata võib rahvusvaheliste analüütikute hinnangul praegu Mauritaanias olla kuni 600 000 orja. Heledanahaline mauri eliit laseb end teenindada peamiselt Senegali aladelt pärit mustanahalistel. Orjade ülesanded hõlmavad kõike kaamelite karjatamisest kuni tee serveerimiseni. Orjad on päritavad – orja poeg sünnib orjaks ja isanda poeg pärib oma isa orjad.
Viis
Reis kulgeb juba teist päeva inimtühjas kõrbes. Mauritaania pindala on miljon ruutkilomeetrit (kolm korda nii suur kui Prantsusmaa). Selle kohta on vaid 800 km asfalteeritud teid. Meie autojuhid sõidavad liivaluidetest üles ja alla, orienteerudes mingile rändlindudele omase seitsmenda meelega. Kõik kohad on liiva täis – juuksed, kõrvad, silmad. On oaasid, kus kohalikud kasvatavad datleid, sekka laugemad ja kumeramad luited, kord valgem, kord punakam liiv. Nagu saami sõnavaras on hulk varjundeid lume kirjeldamiseks, nii kasutavad berberid liivast kõneldes mitmeid erinevaid väljendeid.
