Märkmeid Lõuna-Osseetia „vabariigi“ vanemast ajaloost

Vene suursaadik Eestis Nikolai Uspenski andis eile Tallinnas pressikonverentsi, mille peamiseks kammertooniks oli Eesti ajakirjanduse ründamine viisi tõttu, kuidas on kajastet Venemaa agressiooni Gruusia vastu. See fakt leidis meedias ka äramärkimist, kuid pole iseenesest üllatav – vaatamata sellele, et tegemist on igasuguste normaalsete diplomaatiliste käitumisnormide eiramisega. Kõigest Uspenski poolt pressikonverentsil lausutust oli kõige olulisem tegelikult aga sootuks muu.

Vene suursaadik Eestis Nikolai Uspenski andis eile Tallinnas pressikonverentsi, mille peamiseks kammertooniks oli Eesti ajakirjanduse ründamine viisi tõttu, kuidas on kajastet Venemaa agressiooni Gruusia vastu. See fakt leidis meedias ka äramärkimist, kuid pole iseenesest üllatav – vaatamata sellele, et tegemist on igasuguste normaalsete diplomaatiliste käitumisnormide eiramisega. Kõigest Uspenski poolt pressikonverentsil lausutust oli kõige olulisem tegelikult aga sootuks muu.

Erinevalt Abhaasiast, mis asub Musta mere rannikul ja omab oma sadamate (Suhhumi, Gagra) kaudu väljapääsu maailma, on Lõuna-Osseetia külaühiskond. Pealinnaks on Tskhinvali, mis on õieti üks suurem küla. Sarnaselt Abhaasiale juhivad ka Lõuna-Osseetiat kriminaalse taustaga ja/või Vene eriteenistuste heaks töötavad inimesed. Markantsemaks näiteks on Lõuna-Osseetia „president“ Eduard Kokoitõ.

Vastavalt Dagomõssi (ehk Sotši) kokkuleppele, mis suruti nõrgestatud Gruusiale peale 1992. aastal, loodi Lõuna-Osseetia konflikti lahendamiseks neljapoolne ühendatud kontrollkomisjon (JCC – Joint Control Commission), kuhu kuulusid Gruusia, Vene-Föderatsiooni, Põhja- ja Lõuna-Osseetia esindajad. Komisjon, mis improviseeriti omal ajal Vene ohvitseride poolt, oli kriisi reguleerimiseks täiesti kasutu. Neil ajahetkedel, kui istungid üldse toimusid, leidis Gruusia end alati olukorras 1 versus 3. Istungitel keskenduti tehnilistele küsimustele ja pisiasjadele (à la kelleltki varastati lehm ära), poliitiliste küsimuste mõistlikuks lahendamiseks puudus võimalus.

Piirkonnas valvasid „rahu“ kolmepoolsed relvajõud – Gruusia, Põhja-Osseetia ja Vene Föderatsiooni pataljonid à 500 meest vene kindrali ülemjuhatuse all. Mõlemas formaadis oli Gruusia vähemuses, mis tähendab, et mitte ainuski sõjaline, majanduslik või sotsiaalne küsimus ei lahenenud Gruusiale soodsalt.

Surnult sündis ka vahetult pärast 1990-te alguse konflikti loodud ühiskomisjon Gruusia-VF vaheliste küsimuste lahendamiseks, mis mõnda aega käis koos ekspertide tasandil. Lõuna-Osseetia küsimusi oli võimalik arutada „president“ Tšibirovi ajal, kes eriti tagantjärgi vaadates näis täitsa mõistlik mees olevat. Olukord muutus, kui VF meelest hakkas Tšibirov neil käest libisema ja ta tuli välja vahetada.

Eduard Kokoitõ sündis 1964. aastal Tskhinvalis, Lõuna-Osseetia talupoja peres. Nooruses töötas ta elektrikuna, tegeles aktiivselt kreeka-rooma maadlusega ja ka hiljem omas tugevaid kontakte „spordiringkondadega“. Maadlejana kuulus mõnda aega ka Gruusia NSV koondisesse. 1989.a. valiti ta Tskhinvali komsomolikomitee esimeseks sekretäriks. 1990-91 asutas ta peamiselt endistest sportlastest koosneva kuritegeliku grupi, millega osales Gruusia – Lõuna-Osseetia konfliktis. Pärast seda valiti ta LO „parlamenti“. 1992 kolis ta Moskvasse ja osales Solntsevo kuritegeliku grupi tegevuses, peamiselt osseetide vastu suunatud räkitis ja sutenöörluses. 1993.a. jäi ta vahele, töötas alguses miilitsa, seejärel FSB „koputajana“. 1994.a. sai LO portfellita ministriks, tegeles „majandusküsimustega“, 1998.a. oli kellegi radikaalist (vist Tšihhajevi) duumasaadiku nõunik Lõuna-Osseetia küsimuses.

Kuna Moskva poolt rahaga toetamine oli ebapiisav, siis tema 2000.a. „presidendikampaaniat“ finantseeris Lõuna-Osseetia kohalik kuritegelik grupp, kelle raha ja toetus tagas tema valituks osutumise. Peamiselt salakaubandusega tegeleva jõudu juhtideks olid vennad Tedejevid, nüüdnimega „Dikije“ (metsikud). Noorem vend tegeles äri organiseerimisega Moskvas ja vanem vend Džambul töötas LO „presidendi“ administratsioonis ning kontrollis salakaubaturgu kohapeal. Sissetulekute jagamisel mindi Kokoitõga tülli ning mingil hetkel tekkis Kokoitõl vendade ees ka rahaline võlg. Olukord läks nii kaugele, et Džambuli mahitusel peksti Kokoitõ korduvalt läbi.

2003.a. hakkas Moskvale tunduma, et olukord LO-s hakkab taas kontrolli alt väljuma, vendadest Tedejevitest tuli vabaneda. Džambuli maja piiras soomukitega sisse rood vene rahuvalvajaid. Ta arreteeriti ja viidi Moskvasse. See lahendas Kokoitõ probleemid Tedejevitega, kuid tal polnud enam kasutada viimaste löömamehi. 2004.a. panid Gruusia võimud piiri ka salakaubandusele ja sissetulekud kuivasid kokku. Pidevalt tuli tekitada konflikte ja pinget grusiinidega, et Moskva toetusel võimul püsida.

Kokoitõ režiim toetus sõjaliselt Vene relvaüksustele ja kohalikele paramilitaarsetele jõukudele, majanduslikult aga Venemaa kaudu aetavale salakaubandusele ja mustale turule. Gruusial puudus kontroll ainsa Põhja- ja Lõuna-Osseetiat ühendava tee – Roki tunneli üle. Tunneli kaudu oli võimalik takistusteta Vene Föderatsioonist Lõuna-Osseetiasse ja sealtkaudu Gruusiasse toimetada salakaupa, relvi, inimesi jm. Alates 2004. aasta maist blokeeris Gruusia tähtsamad ühendusteed „päris“-Gruusia ja LO vahelisel administratiivpiiril ja sulges põhilise turu Ergneti külas, mis lõikas ära Kokoitõ sissetulekuallikad. Gruusia hinnangul oli Kokoitõ olukord toona nii meeleheitlik, et parima võimaluse talle andnuks sõda Gruusiaga, mille korral Vene Föderatsioon saanuks „oma kodanike“ kaitseks sündmustesse sekkuda. Juulis-augustis 2004.a. olid pinged kõrgel ja käis lahingutegevus, sügisel jätkusid pinged peamiselt provokatsioonidena Gruusia rahuvalvajate ja gruusia külade suhtes.

Järgneb millalgi..