detsember 20, 2007

Marionettide elust

10. detsembri uudis, et Venemaa võimuparteid toetavad presidendikandidaadina Dmitri Medvedevit ning president Putini kinnitus, et tema mõtleb samuti, sai hästi vastu võetud nii läänes kui ka investorite poolt. Varem eeldati valdavalt, et presidendikandidaadiks saab Zubkov, tema nimetamine aga tähendanuks, et Putin kindlasti peatselt tagasi tuleb. Nüüd aga hakkasid entusiastid Moskvas rääkima juba isegi „Medvedevi sulast“, mis sügiseks peaks kohale jõudma.

Kõigile neile lootustele tõmmati aga kriips peale järgmisel päeval, kui Medvedev palus Putinil peaministriks hakata. See tähendab, et suure tõenäosusega läheb ka Medvedevi puhul käiku sama variant, mis olnuks Zubkovi puhul – ta lahkub ametist ja Putin saab võimaluse naasta. Temaga on seda küll raskem korraldada, kui Zubkoviga, ta on noor ja terve, aga küllap nad leiaks variandi.

Samas, ma ka ei välista, et nii jääbki: Medvedev marionetist presidendina ja Putin peaministrina. Medvedevil ei ole mingit oma võimubaasi, ta on 15 aastat olnud sisuliselt Putini sekretär, nii et teda võiks olla võimalik marionetina hoida küll.

Ent see, mis toimub, on riigi institutsioonide narrimine. Sest kes on Medvedev? Esimene asepeaminister Zubkovi valitsuses. Kuidas saab esimene asepeaminister pakkuda üle peaministri pea presidendile peaministri kohta? Zubkov nagu oleks surnud juba või mis?!

See on absurditeater, mille on tekitanud Putini suutmatus otsustada oma edasisi käike. Ning on võimu väga sügav kriis, ja täiesti loogiliselt: autoritaarse võimu puhul tekitabki võimu üleandmise küsimus tavaliselt kriisi.

Tõenäoline on ka võimalus, et Putin ei ole veel otsustanud, mida ta teeb. Zubkovi nimetamine olnuks sisuliselt kohustus naasta, nüüd aga jäävad avatuks mõlemad variandid ja põhimõtteliselt on Putinil kuni 9. maini – presidendi ametisseastumiseni – aega oma võimalusi vaagida.

Huvipakkuv on ka küsimus, kas parlamendivalimiste tulemus Putini otsust mõjutas või ei. Ma pakun, et oma mõju sellel oli. Kui enne räägiti palju, et Putinist saab „rahvuslik liider“, tal ei olegi mingit ametikohta vaja, ta on lihtsalt suur juht ja õpetaja, siis pärast valimisi on see retoorika korraga maha vaikinud. Ja mõistetavatel põhjustel: kui valimisosalus oli natuke üle 60% ning Putini partei poolt hääletas 64%, siis kokkuvõttes teeb see umbes 40% elanikkonnast. Võttes arvesse ka kõiki valimismanipulatsioone, võib arvata, et tema tegelik mandaat ei ületa 20%, ning „rahvusliku liidri“ jaoks on seda vähe. Putin mõistis, et ta vajab ikkagi ametit, sest ilma ametita pole ta keegi. Ning otsustamise ja valiku tegemise agoonia jätkub…