Lõputu vaidlus ajaloo üle

Kes ütles, et tülid ajaloo üle on iseloomulikud üksnes Ida-Euroopale? Või igal juhul siis mitte Lääne-Euroopale, kus sealsed riigid olevat jätnud oma valusa mineviku seljataha.

Kes ütles, et tülid ajaloo üle on iseloomulikud üksnes Ida-Euroopale? Või igal juhul siis mitte Lääne-Euroopale, kus sealsed riigid olevat jätnud oma valusa mineviku seljataha.

Kui aga Belgia otsustas tähistada Waterloo lahingu 200. aastapäeva euromündi vermimisega, selgus, et minevik pole sugugi Lääne-Euroopas seljataha jäetud. Euromündi kavandid peavad heaks kiitma kõik euroala 19 riiki, kaasa arvatud Eesti, ja nii juhtuski, et Prantsusmaa oli Belgia kahese euromündi kavandi vastu.
Ent belglased ei jätnud jonni. Ehkki nad pidid sulatama juba vermitud 180 000 kaheeurost, otsustasid nad kasutada vähetuntud klauslit euroalas ja vermida kahe ja poolese ning kümneeurose mündi, mida saab kasutada üksnes Belgias, kuid mille kasutuselevõtuks pole vaja teiste euroala riikide luba.
Belgia kahe ja poole eurosel mündil on kujutatud Waterloo lahingu toimumiskoht ja sõjavägede asetus enne lahingut. Kümneeurosel mündil on kujutatud Napoleon ja kaks lahingustseeni – kui Briti vägede juht Wellington võtab vastu teate, et Preisi armee on appi tulemas, ja Oranje Willem saamas õlga haavata.
Arvestades, et Napoleon on saanud nii mitmelgi rahvaküsitlusel Prantsusmaal esikoha kui kõige tähtsam prantslane ajaloos, on mõistetav prantslaste valuline reageering Belgia euromüntidele. Kui Waterloo lahingu toimumispäeval 18. juunil saadavad sinna oma liikmed Briti, Belgia ja Hollandi kuningakojad, on Prantsusmaa rääkinud vaid „kõrgest esindajast“.
Enne oli Prantsusmaa valitsus rääkinud, et Belgia plaan kaheeuroseid Waterloo münte vermida on küsitav ajal, kui kaalul on Euroopa ühtsus. Millegipärast ei meenunud Euroopa ühtsus Prantsusmaale pikka aega siis, kui ta kavatses müüa Venemaale Mistral-tüüpi laevu. Või ka siis, kui Prantsusmaa toonane president Jacques Chirac tegi Põhiseaduse lepingu tutvustamisel 2005. aastal nõrka tööd, mis päädis referendumil prantslaste „ei“ ja seisakuga Euroopa Liidus mitmeks aastaks.
Huvitavaks teeb euromündi tüli ka see, kuidas paljud lääne asjatundjad on käinud Eestile ja ka teistele Ida-Euroopa riikidele loenguid pidamas, et siin ollakse ajaloos liigselt kinni ja peaks vaatama tulevikku. Belgia otsus vermida Waterloo lahingu tähistamiseks münte ja Prantsusmaa valuline reageering sellele osutavad, et Lääne-Euroopa on ajaloos samamoodi kinni.
Iseküsimus on seegi, missugune tähendus oli üldse Waterloo lahingul Euroopa ajaloos. Madalmaade elanikele, brittidele ja preislastele tähendas see võitu Napoleoni üle, kes oli neid enne mitmes lahingus löönud. Ent Napoleoni pärand pole nii üheselt mõistetav. Teatavasti kandus Napoleoni armeedega edasi ka Napoleoni koodeks, mis tähendas kindlaid kodanikuvabadusi ja –õigusi.
Ent pärast Waterloo lahingut ja Napoleoni lüüasaamist asus Euroopas võimutsema tagurlus. Oma koha võttis sisse niinimetatud Euroopa kontsert, kus suurriigid leppisid kokku väikeriikide saatuse üle otsustamises. Sellist korda ihkab ka praegu Venemaa. Sestap ei tähendanud Waterloo lahing üksnes võitu, vaid ka edasisi kannatusi paljudele riikidele ja rahvastele.
Tekst oli eetris Retro FMi Euroopa uudistes 12.06.2015.