november 10, 2011
Liibüa konflikti õppetunnid II: koalitsiooni tegelik strateegia ja selle tulemused
Käesoleva aasta mais kirjutasin ma Diplomaatias raskustest, mis Liibüa konflikti ja sellesse sekkumise puhul kerkisid esile põhiväärtuste ja strateegilise mõtlemise ühitamisel sõjalist operatsiooni aktiivselt toetanud riikides.
Käesoleva aasta mais kirjutasin ma Diplomaatias raskustest, mis Liibüa konflikti ja sellesse sekkumise puhul kerkisid esile põhiväärtuste ja strateegilise mõtlemise ühitamisel sõjalist operatsiooni aktiivselt toetanud riikides.
Viis kuud tagasi oli ilmne, et sõjalist sekkumist juhtinud lääneriikide tegevust piiras väga tugevalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1973, mis võimaldas küll kehtestada lennukeelutsooni ja kaitsta tsiviilisikuid õhust, kuid ei lubanud ÜRO peasekretäri sõnul Liibüa liidri Moammar Gaddafi kukutamist. Samuti oli selgelt näha, et sõjalist operatsiooni teostava koalitsiooni tegevusele seadis formaalsed piirid Liibüale tervikuna (sh mässulistele) kehtestatud relvamüügi keeld ning koalitsiooniriikide maavägede kasutamise välistamine ÜRO Julgeolekunõukogu poolt. Sisemised piirangud lääneriikide tegevusele tulenesid eelkõige nende käsutada olnud sõjaliste ressursside piiratusest, mis sundis nt Suurbritanniat kasutama operatsiooni käigus lennukooli instruktoreid ja isegi võtma tuliuutelt 130 mln naela maksvatelt hävitajatelt Eurofighter Typhoon varuosi operatsioonis osalevate lennukite käigushoidmiseks.
Sõja käigu otsustas mässu levik
Nimetatud piirangud viitasid ühemõtteliselt sellele, et resolutsiooni 1973 elluviimises osalevad riigid võivad end leida teostamas väga pikaajalist operatsiooni, mis kurnab väga tugevalt nende ressursse, kuid ei anna seejuures otsustavaid tulemusi. Võis oletada, et Moammar Gaddafi vägesid nõustavad eksperdid (nt ohvitserid endisest Jugoslaaviast) suudavad leida viise, et vähendada NATO õhuväe mõjusust ning samal ajal kasutada paremini välja õpetatud, relvastatud ja juhitavat Gaddafi režiimi maaväge mässuliste tegevuse mahasurumiseks.
Hoolimata neist lähtetingimustest ning tõsiasjast, et mässulised ei suutnud Liibüa idaosas isegi peale NATO õhulöökide algust liikuda Ajdabiya-Brega vaheliselt alalt edasi lääne suunas, võis käesoleva aasta juunis siiski täheldada mässuliste aktiviseerumist riigi lääneosas – Nafusa mäestikus. Juuni alguses suutsid nad vallutada mitmeid väiksemaid asustatud punkte ja 7. juunil Yefreni linna, mis asub ca 150 km kaugusel Tripolist. Praktiliselt samal ajal alustasid Liibüas tegevust mässulistele lähiõhutoetust osutanud Briti ja Prantsuse lahingukopterid. 11. juuniks jõudsid mässulised Zawiya lähistele ja isegi sisenesid linna, kuid vallutada nad seda ei suutnud.
Järgnenud kuu jooksul keskendusid mässulised Tipolist läänes ja lõunas Gaddafi vägede käes olnud asustatud punktide vallutamisele ning tegid idas korduvaid katseid tõrjuda valitsusvägesid Misratast eemale Tripoli suunas. Idas suudeti NATO õhuväe toetusel 18. juulil korraks vallutada Brega, kuid 20. juuliks oli linn taas langenud Gaddafi vägede kätte. Seejärel sõjategevuse intensiivsus langes taas mõneks ajaks.
Sõja lõppetulemuse seisukohast pöördelised sündmused vallandusid juuli lõpus Nafusa mäestikust alanud mässuliste pealetungiga (vt kaart 1). 30. juulil langes Gaddafi vägede viimane tugipunkt Nafusa mägedes Tiji, 31. juulil suutsid mässulised NATO õhutoetuse abiga välja murda Misratast ja vallutada järgmisel päeval Zlitani linna. 13. augustil sisenesid mässulised Gharyani ja Zawiya linnadesse, kusjuures need kaks linna asusid kahel Tripoli peamisel varustusteel. Nende langemine mässuliste kätte katkestas kütuse ja toidu veo Tripolisse. 20 augustil alustati ülestõusu juba Tripolis eneses. Selleks oli linna veetud merd mööda relvi ja tehtud organisatsioonilisi ettevalmistusi. Mässulised saavutasid kontrolli suurema osa üle pealinnast 22.08. ja vallutasid Gaddafi residentsi Bab al-Azizia 23.08.2011.
Kaart 1. Mässuliste pealetung Tripolile läänest – Nafusa mäestikust. Allikas: The Guardian (http://static.guim.co.uk/sys-images/Guardian/Pix/pictures/2011/8/22/1314000171260)
Gaddafi toetajate kaks viimast suuremat vastupanukollet olid Bani Walid, mille pärast võideldi 08.09.-17.10.2011 ja Gaddafi viimane tugipunkt Sirte, mis suudeti vallutada 20.10.2011. Sirte vallutamise käigus tapeti Moammar Gaddafi ja sellega lõppes aktiivne lahingutegevus riigis.
Mässu laienemine eeldas tugevat välist toetust
Selleks, et laiendada mässu ja ära hoida selle mahasurumist paremini välja õpetatud ja raskemat relvastust omava vastase poolt, on sõjateooria kohaselt kindlasti vaja saata mässuliste sekka instruktoreid ja nõuandjaid ning varustada mässulisi pidevalt relvade ja laskemoonaga (ei saa loota, et viimaseid suudetakse piisavalt võtta vastastelt).
Praeguseks on juba kindlalt teada, et Liibüa mässulisi aitasid organiseerida, nende operatsioone aitasid kohapeal planeerida ja läbi viia Briti, Prantsuse, Katari ning mõnede Ida-Euroopa riikide sõjaväelased. Briti eriüksuslaste suurt rolli lahingukopterite ja NATO õhuväe toetuse korraldamisel pealetungi käigus Tripolile on tunnustanud mitmed Liibüa mässuliste juhid. Samas hoidus Suurbritannia konflikti käigus lahingurelvade otsesest tarnimisest mässulistele.
Prantsusmaa on kinnitanud, et tarnis mässulistele juunis 2011 relvi (mainitud on 40 tonni relvade toimetamist Liibüasse) ning ajakirjanduses on ilmunud kirjeldusi Prantsuse sõjaväelaste rollist pealetungi organiseerimisel Nafusa mäestikust ja ka mässuliste pealetungi ettevalmistamisel Sirtele.
Täiesti omaette kategoorias on aga Katari poolt osutatud sõjaline abi Liibüa mässulistele. Katari kindralstaabi ülem kindralmajor Hamad bin al-Atiya on tunnistanud, et Liibüa kodusõja käigus oli igas Liibüa piirkonnas „sadu Katari sõjaväelasi“, kes vastutasid side, operatsioonide planeerimise, mässuliste väljaõppe ning sisuliselt suurema osa infovahetuse eest NATO üksustega. Katari sõjaväelased õpetasid ülestõusnuid välja nii Liibüas kui ka Kataris ning Katari eriüksuslasi nähti ka eesliinil pealetungi ajal Bab al-Azizia residentsile. Katar saatis sõja käigus mässulistele 20000 tonni relvi ja andis neile vähemalt 400 mln USD. Väidetavalt jätkusid relvasaadetised mässulistele ka septembris – peale Tripoli langemist.
Küll aga on sellel abil olnud üks tingimus – see saadeti nimelt otse (enamasti mööda minnes Liibüa Ajutisest Üleminekunõukogust) Liibüa islamistidele. Selle saajateks on olnud sellised isikud nagu mõjuvõimas vaimulik Ali al-Sallabi ja tema vend Ismail, endine džihadist Abdulhakim Belhadj jt. Neil meestel on olnud radikaalsed vaated minevikus (Ali al-Sallabi oli seotud Moslemi Vennaskonnaga, Belhadj võitles Afganistanis Nõukogude Liidu vastu, juhtis Liibüa Islami Võitlusgruppi ja on võib-olla olnud isegi seotud al-Qaedaga), kuid käesoleval ajal on nad oma vaateid väidetavalt revideerinud ja ei toeta enam radikaalset lähenemist džihaadile. Ismail al-Sallabi on Katari tegevust seletades väitnud, et Katari otsus saata relvi otse islamistidele ei tulenenud niivõrd ideoloogilistest kaalutlustest, vaid sellest, et islamistid on olnud kõige organiseeritum ja distsiplineeritum jõud Liibüas.
Millised kaalutlused on olnud Katari niivõrd ulatusliku sõjalise abi taga?
Katari hämmastavalt ulatusliku tegevuse taga võib näha kahesuguseid põhjusi. Ühest küljest oli Liibüa mässulisi toetavat koalitsiooni moodustavatele riikidele sõjategevuse intensiivistumisel kohe selge, et ainult õhuoperatsioonidega olukorda ei muuda. Õhus oli reaalne pikaleveniva sõjalise patiseisu oht. Seega tuli muuta jõudude tasakaalu Liibüa kodusõjas ning seda mässuliste toetamise ja relvastamise teel. Kuna USA, Prantsusmaa, Suurbritannia ja mitmed teised operatsioonis osalevad riigid pidasid relvade saatmist mässulistele enda jaoks poliitiliselt liiga riskantseks, võttis Katar selle rolli endale vabatahtlikult. Relvade saatmine mässulistele algas lääneriikide teadmisel juba aprillis ning USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Araabia Ühendemiraatide ja Katari esindajad kohtusid peale seda regulaarselt Dohas, et koordineerida oma jõupingutusi Liibüa mässuliste toetamisel. Sisuliselt tegi Katar ära selle töö, mida teised riigid tahtnuks teha, kuid ei julgenud.
Teisest küljest oli Katari, mida võib nimetada valgustatud monarhiaks, tegevuse taga ka kindel araabia maailma mõjutamisele suunatud strateegia. Katari valitseja šeik Hamad bin Khalifa al-Thani visiooni kohaselt ei välista islami ideede järgimine ühiskondade moderniseerimist, mistõttu ühiskondade islamiliidritel on täita suur roll oma riikide arendamisel. Sellisest maailmapildist lähtudes on Katari välispoliitika täidetud pealtnäha sügavate vastuoludega – samal ajal kui riik on liitlassuhetes USA-ga ja arendab suhteid Iisraeliga, on ta seotud ka niisuguste organisatsioonidega nagu Hezbollah ja Hamas. Katari valitsev šeik al-Thani usub, et ka araabia maailmas tegutsevad radikaalsed islamistid, kelle vaated kujunesid välja autokraatlike režiimide ja repressioonide tingimustes, võivad loobuda vägivallast ja hakata osalema araabia kevade poolt pakutavates demokraatlikes protsessides.
Eeltoodut arvestades kujutab Liibüa endast Katari juhtkonna jaoks tõsist proovikivi, sest Katar on sihipäraselt relvastanud ja tugevdanud Liibüa ühiskonnas just islamiste ning aeg peab näitama, kas neis on piisavalt avatust, valmisolekut ja oskust suunata Liibüa ühiskonda arenguteele. Kui need mehed, keda Katar on toetanud, osutuvad kas liiga konservatiivseteks või võimetuteks demokraatlikes protsessides osalema, võib kahtluse alla sattuda kogu šeik al-Thani poolt elluviidav visioon islamiühiskondade moderniseerimisest ning kõikuma lüüa lääneriikide usaldus Katari juhtkonna vastu. Kui aga Liibüa islamistid on oma tegevuses liiga läänemeelsed, riskib Katar esile kutsuda araabia maailma konservatiivide meelepaha.
Liibüa peale kodusõja lõppu
Bani Walidi ja Sirte langemine tähistas Liibüa jaoks küll kodusõja lõppu, mis aga riigi ülesehitamise kontekstis tõi kaasa vähemalt sama tõsised probleemid. Lihtsuse mõttes võib need jagada sõjalisteks, poliitilisteks ja majanduslikeks.
Liibüa ees seisvad sõjalised probleemid seisnevad Gaddafi režiimi kukutamise käigus välisabiga loodud ja iseenesest tekkinud relvastatud gruppide ühendamises keskse juhtimise alla ning samal ajal nende osalises desarmeerimises. Hetkel on riigis selgelt välja kujunenud erinevad jõukeskused (Tripoli, Benghazi, Misrata jt), kus tegutsevad relvastatud grupid ei tunnista Liibüa Ajutise Üleminekunõukogu juhtivat rolli riigis. Arvestades, et ainuüksi Tripoli ja Misrata relvastatud gruppides on teadaolevalt kokku ligi 50000 võitlejat, võib relvastatud võitlejate koguarv Liibüas olla kuni kaks korda suurem – 100000. Nendega seotud oht Liibüa stabiilsusele seisneb võimaluses, et mingi vastuolu võib vallandada mässuliste omavahelised kokkupõrked, mida erinevad ja alles kujunevad poliitilised jõud võivad enda huvides ära kasutada. Samuti ohustab riigi stabiilsust mässuliste omakohtu võimalus Gaddafi toetajate kallal, mille kohta on juba tulnud teateid Tawargast, Sirtest ja mujalt.
Sõjalises plaanis tuleb nimetada ka asjaolu, et Gaddafi režiim ostis oma valitsusaja jooksul kokku väga suure koguse relvi, mille saatus praegusel ajal on lahtine. Lääneriigid on eriti mures ligi 20000 Liibüa armee ladudes olnud lähimaa õhutõrjeraketi pärast, mis Afganistani sattudes võivad koalitsioonile väga suuri probleeme põhjustada. Liibüa massihävitusrelvad paiknevad enamuses al-Jufras/Waddanis, kus nende säilitamist jälgiti juba konflikti ajal ja selle lõppfaasis külastasid neid ladusid ka lääneriikide eksperdid. Viimastel nädalatel on ilmunud teateid, et mässulised on leidnud veel keemiarelva ladusid, kuid nende asukoht ja seisund pole hetkel täpselt teada.
Mässulisi toetanud koalitsioonis osalenud riigid aitavad lahendada ka Liibüa ees seisvaid sõjalisi probleeme. USA välisminister Clinton on öelnud, et USA kavandab 40 mln USD andmist Liibüale ja ekspertide saatmist riiki, et tagada Liibüas oleva relvastuse turvalisus ja saada ülevaade nende liikumisest. Arvestades Katari sügavat huvitatust ja panustamist Liibüa ülesehitamise ja moderniseerimise õnnestumisse, on üsnagi ootuspärane, et erinevate relvastatud grupeeringute koondamisega keskse juhtimise alla tegelevad jätkuvalt Katari nõuandjad ja sõjaväelased.
Poliitilises plaanis on Liibüa käesoleval ajal teelahkmel. Kuigi on juba teatatud, et riik kujundab ennast islamiriigiks ja hakkab selles protsessis järgima shariaa põhimõtteid, pole veel selge, mil määral ja kui rangelt seda tegema hakatakse. On selge, et riigis olemasolevatest poliitilistest jõududest torkavad enim silma islamistid, kes on hästi organiseerunud ning kelle ideoloogia põhijooned on selgelt välja kujunenud. Islamistide mõju on Liibüas suurim Tripolis, kus tegutsevad mainitud Ali al-Sallabi, Abdulhakim Belhadj jt. Lisaks neile on Tripolis märgatav ka väga konservatiivse islami esindajate olemasolu. Poolpõrandaalune islamiorganisatsioon Etilaf on juba väljendanud arvamust, et võib-olla peaks Liibüas keelustama inimkeha kujutava kunsti, teatri, kino ning võtma naistelt autojuhtimise õiguse. Samas pole Etilaf muutnud end avalikuks organisatsiooniks ja paljud ilmalikult meelestatud liibüalased peavad seda lausa Liibüa versiooniks Talibanist, kellele ei tohi anda võimalust võimule pretendeerida.
Ilmalikud poliitilised jõud on Liibüas palju vähem välja kujunenud ning alles otsivad oma identiteeti ja toetajaskonda. Mil määral viimane peab kattuma mingi relvastatud organisatsiooni/grupi liikmeskonnaga pole veel selge, kuigi Liibüa Ajutise Üleminekunõukogu eelmine esimees Mahmoud Jibril ütles, et Liibüa poliitilises elus osalemiseks tuleb omada raha, ideoloogiat ja mingi relvastatud grupi toetust.
Majanduses seisab Liibüa samuti silmitsi mitmete tõsiste väljakutsetega. Need seisnevad kütusesektori võimalikult kiires käivitamises, elanikkonnale elatusvahendite tagamises ning sõjapurustuste võimalikult kiires likvideerimises.
Sõja tagajärjel kahaneb Liibüa SKT sel aastal hinnanguliselt ca 50% (35 mld USD). Samas sai 70% liibüalastest enne sõda palka kas otse riigilt või riigiettevõtetelt ning Liibüa importis 80-90% toiduainetest. Naftatootmine on oktoobri seisuga tõusnud tasemele 400000 barrelit päevas, mis moodustab 25% sõjaeelsest päevatoodangust. Kütuste ekspordist saab Liibüa aga 95% oma ekspordituludest ja 80% valitsuse tulust. Detsembris võib naftatootmine saavutada taseme 600000-700000 barrelit päevas. Sõjaeelne tase peaks saavutatama 2012.a teises pooles – 2013.a. Aastaks 2015 võib Liibüa jõuda naftatootmise mahuni 3 mln barrelit päevas, kuid see eeldab ligi 30 mld USD suurust investeeringut. Gaasitootmine sõja ajal väga märkimisväärselt ei langenud ja oktoobris 2011 oli juba taasavatud Liibüa-Itaalia gaasijuhe, mida mööda enne sõda eksporditi 9 mln m3 gaasi aastas. Liibüasse on juba naasnud ja taasalustanud seal tegevust sellised suurettevõtted nagu Eni, Total, Repsol, OMV ning Liibüa vastu tunnevad suurt huvi Shell, BP jt.
Summeerides Liibüa seisundit peale kodusõja lõppu võib öelda, et riigi ees seisvad probleemid eeldavad riigi üheaegset taaskäivitamist ja ümberkujundamist peale konflikti, milles hukkus senistel hinnangutel kokku kuni 45000 liibüalast. Kuidas see protsess saab välja nägema ning kuidas Liibüa ühiskond tuleb toime olukorraga, kus riiklik tulude ümberjagamise süsteem muutub või lakkab hoopis, selgub edaspidi. Kütuste eksporditulud ja nende ümberjagamine võivad saada selliseks hoovaks Liibüa poliitilisel maastikul, mis võib esile kutsuda kokkupõrkeid ja sisepoliitilisi kriise. Benghazi ülestõusnud on juba öelnud, et kuna riigi idaosa annab 60% riigi naftatuludest ja enamus seni kasutamata maardlaid on samuti riigi idaosas, peaks see andma Benghazile suurema poliitilise kaalu riigis.
Õppetunnid strateegia vallas
Lõpetuseks võib öelda, et Liibüa konflikt näitas, kuidas arenenud riikide tahe ära hoida veresauna ülestõusnute kallal Benghazis viis olukorrani, kus koalitsiooniliikmed pidid rikkuma ÜRO relvaekspordi keelde, viima riiki oma maaväeüksusi ja sõjalisi nõuandjaid, et ära hoida sõjalise patiseisu teket ning saavutada sõjaline lahendus mingis mõistlikus ajaraamis.
Riigiks, kes kandis selles tegevuses põhiraskust, osutus väikeriik Katar, mille juhtidel oli aga oma spetsiifiline (ja võib öelda, et lääneriikide arusaamadest mõnevõrra erinev) nägemus missioonist Liibüas ja sellega taotletavatest eesmärkidest. Sellest tulenevalt on praegu Liibüas kõige paremini organiseeritud ja varustatud poliitiliseks ja sõjaliseks jõuks islamistid, kelle vaateid hinnatakse mõõdukateks. Liibüa on juba astumas samme islamiriigiks kujunemise suunas ja vähemalt deklaratiivsel tasandil on selline kavatsus ka välja öeldud. Takistusi ja ohte mõõduka islamiriigi kujunemisele on mitmeid ning jällegi saab ainult aeg näidata, kas väikese koalitsioonipartneri poolt tehtud tohutu pingutus ja olukorra mõjutamine viib tulemuseni, mis vastab ka koalitsioonis osalenud suurte lääneriikide huvidele.
Õppetunde strateegiavallas on toimunus mitmeid:
1. Liibüas toimunu näitas taas, et kuigi sekkumine õhuväe abil on lääneriikidele tihti mugavaim ja ohutuim, määrab sündmuste käigu siiski nende areng maapinnal ja selle mõjutamiseks ainult õhuväest ei piisa.
2. Sõjaliste operatsioonide kavandamine mistahes eesmärgil (olgu selleks siis näiteks tsiviilelanikkonna kaitsmine) peab ette nägema selleks piisavad vahendid, õiged tegevusviisid ja sõnastama ka vajalikud operatsiooni eesmärgid, mille saavutamine tagab üldeesmärgi saavutamise (Liibüa puhul sai rääkida tsiviilelanikkonna sisulisest kaitsmisest vaid tingimustes, kus Gaddafi on kukutatud).
3. Koalitsiooni moodustamine sõjalisteks operatsioonideks eeldab ühiselt taotletava lõppeesmärgi sõnastamist nii, et kõik osalejad saavad sellest ühtemoodi aru ning nende jõupingutusi iseloomustab sünergia.
4. Nagu kõigi kaasaegsete sõjaliste operatsioonide/sekkumiste puhul, tagab operatsiooni õnnestumise Liibüas tegelikult riigi taaskäivitamise ja ümberkujundamise edukus. Kui sõjaline sekkumine toob kaasa kaose vallandumise Liibüas koos relvade kontrollimatu levikuga, ei saa toimunud sõjalist sekkumist kuidagi lugeda edukaks.
Kõik need punktid on ammu ja hästi teada-tuntud seisukohad kaasaegsete konfliktide eduka pidamise suhtes. Kahjuks jäävad nad tihti päevapoliitiliste huvide ja lühiajaliste poliitiliste eesmärkide varju ning siis leiavad aset sõjalised operatsioonid, kus terviklikele ja töötavatele lahendustele hakatakse mõtlema alles siis, kui tegevus juba täie hooga käib, hävivad materiaalsed väärtused ja hukkuvad inimesed. Seejuures unustatakse samuti, et sõda kipub olema džinn, kes peale pudelist pääsemist ei taha enam mingi hinna eest sinna tagasi minna.
