Leedu „raudne leedi” – leebe Venemaa vastu?

25.06.2009, Tomas Jermalavicius
Eesti Päevaleht
Nagu oligi oodata, võitis Euroopa Komisjoni volinik Dalia Grybauskaite Leedu presidendivalimised juba esimeses voorus.
Karm ja otsekohese jutuga karate musta vöö omanik, kes kiirgab enesekindlust ja võib kiidelda muljet avaldava karjääriga, sütitab suuri ootusi nii otsustavaks energeetikamonopolide vastu astumiseks kui ka majandusliku kompetentsiga, mida läheb tarvis majanduskriisist jagu saamiseks.
Grybauskaitel on doktorikraad ühest Leningradi instituudist, mis on juba viinud talle ebatavaliselt palju tähelepanu osutanud Vene meedia niikaugele, et ta liigitati kuulsasse „Peterburi rühmitusse”, mille teiste liikmete seas on selline tegelane nagu Dmitri Medvedev.
Kuigi Leedu presidendil on välispoliitika tegemiseks tugev mandaat, jääb Grybauskaite doktriin selles valdkonnas huvitaval kombel küllalt rudimentaarseks.
Arvestades, et ta on rahulolematu sisuliselt kõigi riigi poliitika tahkudega, on loomulik oodata olulist muutust. Ta on kodus majanduses, rahanduses ja Euroopa Liidu küsimustes ning tunneb Venemaad seestpoolt. Need on põhilised koostisosad, millest valmib Leedu uus välispoliitikadoktriin.
Valdas Adamkuse ajal kujundas Leedu kindla liini ja ajas väärtustepõhist üleatlandilist välispoliitikat: seisis kindlalt vastu Venemaa neoimperialistlikule agressiivsele enesekindlusele, arendas strateegilist partnerlust Ameerika Ühendriikidega ja toetas kunagise N Liidu alade uusi demokraatiaid. Suhted Venemaaga on olnud sisuliselt jäätunud, kuid Adamkus leidis hiljuti, et tema juhitav Leedu välispoliitika on olnud edukas. Ent uus välisminister Vygaudas Ušackas soovitab pragmaatilisemat lähenemist, mis keskenduks majandussuhetele, Leedu ekspordi jaoks uute turgude avamisele ja paljude praktiliste küsimuste lahendamisele. Grybauskaite ajab seda liini väga suure tõenäosusega veelgi kaugemale, püüdes Leedu huve ja suhtumist Venemaasse joondada täpsemalt Euroopa Liidu suurte liikmesriikide Saksamaa ja Prantsusmaa järgi.
Kindlasti taotleb ta prioriteedina pigem sügavamat lõimumist Euroopa Liidu­ga kui seda, mida ta peab võltsiks regionaalse liidri rolliks: partnerlussuhete rajamist Euroopa Liidu idanaabruses. Grybauskaite on kunagi märkinud, et Leedu kulutab liiga palju aega vaesunud rahvaga (loe: Ukraina, Gruusia jt-ga) sõbrunemiseks ning liiga vähe aega ja püüdlusi selleks, et kindlustada Euroopa Liidu rikaste ja mõjukate sõprus Leeduga.
Säärane uus pragmatism ja tugevam rõhuasetus Euroopa Liidule Leedu välispoliitika alusena kahandab kindlasti, oludest sõltumata, moraalset vastas­seisu Venemaaga. Vaikiva arusaama kohaselt on seda, kuidas Venemaa praegu ajalugu mõtestab, võimatu muuta: me ei suuda jagu saada selle reÏiimi sisemisest poliitilisest dünaamikast. Ja arvestades Venemaa kultuurili­si tavasid, on tulutu teda kogu aeg avalikult kritiseerida. (Grybauskaite on lubanud kõrvaldada Leedu diplomaatiast „ärritava retoorika”.) Aga presiden­diks valitu peaks meenutama sedagi, et pragmatismil on ka omad piirid ja ebameeldivad tahud.
Hoiatus tulevikust
Siin on kiire visand ühest võimalusest, kuidas võiksid sellise poliitika tulemusi kirjeldada tema vastaskandidaadid 2014. aasta presidendivalimiste kampaanias: „Leedu on taandunud Moskva ja Pariisi-Berliini-Rooma telje kokkulepete tingimuste järgijaks. Need tingimused on sageli Leedu rahvuslikele huvidele ebasoodsad, ent oleme olnud tagasihoidlikud kaitsma neid Brüsselis vajaduse korral vetot kasutades”; „Meeldime Venemaale rohkem, aga maksame selle eest”; „Venemaa haarab piirkonnas kogu initsiatiivi, samal ajal kui üleatlandiline side on katkenud ja Euroopa jääb passiivseks pealt­vaatajaks”; „Venemaa provotseerimise kartuses pole me teinud midagi selleks, et tugevdada NATO tõsiselt võetavust regioonis” jne.
Mainitud stsenaarium Grybauskaite võimaliku pärandi tõlgendamiseks hõlmab muret, et läbinisti pragmaatilisel Euroopa Liidule orienteeritud välispoliitikal võib olla tõsine geopoliitiline hind ning see võib vähe muuta Venemaa strateegiat ja suhtumist Balti riikidesse.
Saab näha, kas uus Leedu välispoliitika saavutab tasakaalu pragmaatilise lähenemise ning riigi fundamentaalsete huvide ja identiteedi kindla kaitsmise vahel. See pannakse proovile delikaatse surve, riuklike provokatsiooni­de, otseste ähvarduste ja muret tekitavate sündmustega. Loodan, et presidendiks valitu suudab toetuda (kujundlikult muidugi) oma karates saadud mustale vööle, tulemaks nendega toime nii, et viie aasta pärast võiksime me tähistada Leedu välispoliitika järjekordset suurt edulugu.