Venemaa on asunud looma Lääne-vastast maailma, mille sünd võib olla sama ootamatu kui Vene agressioon Gruusias, kirjutab kaitseuuringute keskuse teadur Indrek Elling.
11.10.2008, Indrek Elling
Postimees
Venemaa on asunud looma Lääne-vastast maailma, mille sünd võib olla sama ootamatu kui Vene agressioon Gruusias, kirjutab kaitseuuringute keskuse teadur Indrek Elling.
Pärast hiljutisi sündmusi Gruusias on Lääs taas silmitsi huvide ja väärtuste konfliktiga oma suhetes Venemaaga. Küsimus on, kui palju painduvad Lääne väärtushinnangud seekord, et tavapärane läbikäimine Venemaaga võiks jätkuda.
Kogu Nõukogude Liidu lagunemise järgse aja elas Lääs lootuses ja usus, et Venemaa tahab saada lääneriigiks – riigiks, mis põhineb väärtustel, mille kesksed märksõnad on inimene ja inimlikkus. Samal ajal näitab kogu Venemaa tegevus, eriti viimastel aastatel, et Lääneks saada ei soovita.
Kremli seisukohalt peaks vene ühiskonna aluseks olema mitte inimene, vaid Vene riigi poliitiline, sõjaline ja majanduslik võimsus. Venemaa ei liigu lähemale euroopalikele väärtustele, nagu demokraatia, õigusriik, meediavabadus ja turumajandus.
Ent see ei tähenda, et edaspidi ei saa ega tohi Venemaaga koostööd teha. Vaatamata olemuslikule erinevusele saavad Lääs ja Venemaa – kaks eri alustel seisvat ühiskonda – teineteisega suhelda, kui selleks on mõlemapoolne huvi. Lääne-poolne huvi on selgelt olemas, tõenäoliselt Venemaa-poolne huvi samuti. Võtmeküsimus on, milline see koostöö peaks olema.
Venemaaga tuleb rääkida, kuid Moskval ei peaks olema võimalust ühepoolselt päevakorda dikteerida. Euroopa Liit või NATO ei saa Venemaale pelgalt seetõttu järele anda, et dialoog ja koostöö on olulised.
Muidu võime end lõpuks avastada uues maailmas, mis meile sobida ei pruugi. Selle uue maailma sünd võib meile olla sama ootamatu ja šokeeriv kui Vene agressioon Gruusia vastu. Moskvaga läbirääkimine ei peaks tähendama, et temaga saadakse läbi vaid oma väärtustest loobumise hinnaga.
Eestis järeldasid mõned Gruusia sündmustest, et sõjaline konflikt puhkes, kuna grusiinid ei saanud Moskvaga läbi. Venemaaga hästi läbisaamine sõltuks justkui grusiinidest. Mõtterada pidi edasi minnes jõutakse tõdemuseni, et ka Eesti peab Venemaaga hästi läbi saama – vältimaks millegi sellise juhtumist meiega. Ühtlasi olevat läbisaamine meile majanduslikult kasulik.
Paraku on Eesti või Gruusia hea läbisaamine Venemaaga täna võimalik vaid Moskva tingimustel. Keskpõrandat, kuhu kokku tulla, pole olemas ning Kremlile vajalike järeleandmiste nimekiri on olemuslikult lõputu. Eesti kaotaks nendele nõudmistele vastu tulles esmalt majandusliku ja seejärel ka poliitilise suveräänsuse.
Eesti maailmapilt on Eesti-keskne, Venemaa maailmapilt Eesti-keskne pole. Moskva mõtleb ja tegutseb taas globaalselt. Kremlile oleme mosaiigikild tervikpildist, mille elemente on meile viimastel aastatel avameelselt tutvustatud. Kremlile pole meeldinud külma sõja järgne maailm.
Vladimir Putin on sõnastanud oma režiimi suhtumise ajajärku, mille Moskva on endale alandavaks mõelnud. Oleme tema kuulsat lauset, kus ta Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks nimetas, tüdimuseni tsiteerinud. Venemaa tänane eesmärk on luua maailmas olukord, kus tema mõju oleks võrreldav külma sõja aegsega.
Moskval on nüüdseks piisavalt raha ja enesekindlust, et eesmärgipäraselt tegutseda – ka Eestis. Venemaale pole sobinud ei Eesti riigi taastamine ega meie selge soov kuuluda Läände. Moskva jätkuvaks meelehärmiks pole neil seni õnnestunud näha Toompeal Kremli-sõbralikku valitsust – ei valijate tahte kohaselt ega selle vastu.
Mullu pronksikriisi ajal nõudis Tallinna külastanud Vene riigiduuma delegatsiooni juht Nikolai Kovaljov Eesti valitsuse väljavahetamist. Eesti õnneks on meil seni valitsused vahetunud vastavalt valimistel saavutatud jõudude paigutusele riigikogus, mitte Kremli otsese või kaudse surve tulemusel.
Meile näib, et Kreml solvub nagu laps vähimagi asja peale – piirileppe preambulist pronkssõdurini. Inimesed solvuvad, riigid lähtuvad oma tegevuses rahvuslikest huvidest. Solvumine on mulje, mida Venemaa jätta soovib.
Tegelikult survestab Venemaa meid rahulikult ja eesmärgipäraselt. Täna ei meeldi Venemaale meie arusaam Eesti ajaloost, homme valutatakse südant poolmütoloogiliste kaasmaalaste pärast. Põhisõnum on alati, et Venemaaga tuleb läbi saada ja teda ei tohi pahandada. See, mille peale Kreml arvab heaks pahandada, tuleb meil muidugi vabanduste saatel heastada. Seda mängu kaasa mängides leiaksime end peagi küülikuurust alla libisemas – teel hoopis ühele teisele maale!
Venemaa mõjuoperatsioonides pole niivõrd tähtis, mida räägitakse, vaid see, kes räägib. Kui Eesti oma õnneks Vene riigiduuma korraldusi ei kuula, siis võib taas teha katset valitsust n-ö meie oma kätega vahetada. Kriis maailma majanduses on selleks loonud sobivalt närvilise fooni.
Hirm liigse riskiga investeeritud raha kaotamise ja isikliku pankroti ees on piisavalt tugevad mõjurid, et mõni tuntud ärimees hakkaks Vene kontekstis kõnelema «Eesti huvidest». Nende majanduslik häving tooks Eestis kaasa hulga töökohtade kaotuse, aga Venemaal äri ajamine on suurema riskiga ettevõtmine. Vene äri eripära tähendab seda, et tõeliselt tulutoovad ettevõtmised on võimalikud vaid poliitilistes kokkulepetes Kremliga.
Poliitilise pragmatismi retoorika hulka kuulub punkt, et Eesti Euroopa Liidule ja NATO-le orienteeritud välispoliitika on ekslik, et valitsus ei huvitu headest suhetest ega taipa Venemaaga äritegemise vajalikkust. Seevastu mõned ärimehed näivad välispoliitikast kõike teadvat. Nende arvates tuleb Moskva ärritamisest hoiduda ka meie väärtuste, põhimõtete, riikliku julgeoleku ja rahvuslike huvide arvelt; näiteks oleks Eesti pidanud vaikides heaks kiitma Gruusia ründamise ja osalise okupeerimise.
Üha tihedamini märkab avalikkuses hoiakut vastandada eesti rahvuslust ja pragmatismi. Eesti huvide eest seismine on äkki muutunud marurahvusluseks, ehkki see peaks olema meie tähtsaim eesmärk. Arusaamad Eesti huvidest on erinevad, ettevaatlik tuleb olla, kui «Eesti huvid» hakkavad samastuma Vene huvidega Eestis.
Euroopa riigid, sh Eesti küsivad eneselt pidevalt, kas teha Venemaaga koostööd või mitte ning kui teha, siis kui palju. Kas rääkida Venemaaga või ei, on alati otsustatud dilemma. Mitterääkimine on Läänele paljuski loomuvastane ja omaenda väärtustega vastuollu minek. Lääs ei saa öelda dialoogile ei, sest rääkimine on alati parem kui mitterääkimine.
Seega ei ole põhiküsimus, kas suhelda või mitte. Küsida tuleks hoopis, kas me tahame kaasa aidata uue, Venemaale meelepärase maailmakorra loomisele või mitte. Oma tegevusi kavandades peaksime hindama, kas üks või teine samm tugevdab meie maailma ühes meile omaste väärtushinnangutega või aitab see pigem luua Venemaale sobilikumat maailma.
Tänase seisuga kahte korraga ei saa ning üksikküsimustele Lääne ja Venemaa vahel – olgu see Gruusia toetamine või muu – tuleb läheneda selles võtmes.
Kipume Eestis teatud riike või teemasid «fännama» – suhtuma neisse «meeldib, ei meeldi» kriteeriumi alusel. Tavaliselt viib fännamine mingil hetkel tüdimuseni. Hea näide on Gruusia. Kui me ka märkasime, mis seal võib juhtuda, ei pööranud me sellele piisavalt tähelepanu.
Mõnedki targad inimesed, kes täna räägivad uuest julgeolekuparadigmast, ei pidanud veel paar-kolm aastat tagasi Gruusiat Eestile oluliseks julgeolekupoliitiliseks teemaks.
Eesti suudab end kriiside ajal kokku võtta – teha koostööd, lõhkuda tabusid, astuda üle enda tõmmatud punastest joontest. Kriiside ajal lihtsustab meie valikuid maailma mustvalgemaks, samas mõneti väärtustepõhisemaks muutumine. Kui aga akuutne kriis on läbi, mandume taas enesega rahulollu ja rutiini.
Kuna Lääs ja Venemaa on olemuslikult erinevad, siis peaks meie eesmärk olema teha koostööd ja sõlmida leppeid, aga samal ajal vältida otsuseid, mis õõnestavad meie väärtushinnanguid ja põhimõtteid. Kui tahame Moskvaga suhelda, siis peaksime austama teda sedavõrd, et kuulata, mida ta räägib. Teinekord me isegi paistame kuulavat, aga see pole olnud Lääne poliitika kujundamise aluseks.
Kõlab nagu lõik «Sõrmuste isandast», kuid paraku on alternatiivne Lääne-vastane maailm see, mida Venemaa praegu avalikult ja sihipäraselt loob. Sellises olukorras on meie kuulumine Lääne väärtustepõhisesse maailma Eesti riigi julgeoleku peamine tagatis.
