Lääne relvad võivad taas sundida Kremlit ümber mõtlema

12. juunil 2014 teatati kolm tanki sõitmisest üle Venemaa-Ukraina piiri alale, mida kontrollisid Ida-Ukraina mässulised. Sellest alates on neid üle piiri veerenud veel rohkelt, samuti suurel hulgal rautereid ja sotrasid, suurtükke ja muud sõjavarustust. Venemaa relvajõudude üksused käivad roteeruvalt Ukrainas. Nii nagu eitas Kreml 1950.-1960. aastatel Nõukogude vägede viibimist Koreas ja Vietnamis, nii eitab Kreml ka täna, et Venemaa väed sõdivad Ukrainas.

12. juunil 2014 teatati kolm tanki sõitmisest üle Venemaa-Ukraina piiri alale, mida kontrollisid Ida-Ukraina mässulised. Sellest alates on neid üle piiri veerenud veel rohkelt, samuti suurel hulgal rautereid ja sotrasid, suurtükke ja muud sõjavarustust. Venemaa relvajõudude üksused käivad roteeruvalt Ukrainas. Nii nagu eitas Kreml 1950.-1960. aastatel Nõukogude vägede viibimist Koreas ja Vietnamis, nii eitab Kreml ka täna, et Venemaa väed sõdivad Ukrainas.

Venemaa agressioon Ukrainas on toonud noorema põlve eurooplaste huulile, kes ei mäleta enam Nõukogude Liidu käitumist, uue mõiste “hübriidsõda”. Selle sisu on lihtne: sõjaliste operatsioonide seondamine õõnestustegevusega moel, et poleks võimalik osutada näpuga tegijale. Tänane Venemaa kombineerib seda sõjalist strateegiat poliitiliste ja majanduslike vahenditega ning infosõjaga mitte ainult Ukraina, vaid ka paljude ELi ja NATO riikide vastu. Finantsiliselt nõrgematele ja korrumpeerunumatele ELi riikidele pakub Moskva otseseid või kaudseid lühiajalisi kokkuleppeid. Kremli-meelsed internetitrollid produtseerivad kohalikes keeltes kommentaare. Venemaa julgeolekuteenistused röövivad teiste riikide kodanikke nende kodumaa pinnal ja arestivad laevu rahvusvahelistes vetes. Meeldib see Läänele või mitte, Venemaaga ollakse juba sõjas.
Et Euroopa on juba praegu Venemaaga hübriidsõjas, peaks Euroopa ka reageerima mitmesuguseid vahendeid kasutades. Saksamaa kantsler Angela Merkel on praegu seisukohal, et Ukraina kriisi ei saa lahendada sõjaliste vahenditega. Omaette võttes on see muidugi mõistlik seisukoht. Teoreetiliselt on ainult vähestel riikidel võimalik võita enda jõule tuginedes tavapärases või tuumasõjas Venemaad ja Ukraina nende hulka ei kuulu. Aga et Venemaa ründab Ukrainat poliitilise ja majandusliku surve, sõjalise jõu ja infosõja kombinatsioonis, peaksid ka NATO ja EL vastama terve rea sarnaste meetmetega. Sõjalist võimalust välistades on Angela Merkel õigustanud oma praegust seisukohta, käsitledes seda eraldiseisvana, mitte ühena paljudest eri võimalustest. Aga kas Lääne relvadel võiks olla praeguses olukorras positiivset mõju?
NATO terminoloogiasõnastik ütleb, et viivitusoperatsioon on “operatsioon, kus surve alla sattunud jõud püüavad võita aega maa-ala loovutamisega, aeglustades vaenlase edasiliikumise kiirust ja tekitades talle võimalikult suuri kaotusi, ise põhimõtteliselt otsustavasse lahingusse astumata”. Laiemas kontekstis võiks hoolikalt kaalutud sõjalise varustuse, sealhulgas relvade ja laskemoona, tarnimine Kiievi valitsusele aeglustada Vene (käsilaste) jõudude liikumist Ukrainas ja seeläbi võita aega, mis annaks sanktsioonidele ja muudele meetmetele aega mõjuda ning mõjutada Kremli tahet jätkata valitud agressiooni ja ekspansiooni teel. Samuti võivad Lääne relvad suurendada kaotusi Vene palgasõdurite seas sel määral, et veel ainult reservistide osalise mobiliseerimine lubab Kremlil oma kurssi jätkata. Mobilisatsioon tekitaks aga Venemaa elanike seas suurt rahulolematust. Ühtlasi õhutaks Lääne toetus Venemaa ohvrite ehk ukrainlaste moraali.
Ärgem unustagem, et suured kaotused, osaliselt põhjustatud USA relvadega, koos allakäiva majandusega sundisid Nõukogude Liidu juhtkonda 1989. aastal Afganistanist välja tõmbuma. Nii võivad Lääne relvad etendada oma osa sõja lõpetamisel idas.