Iraagi Kurdistani pealinnas Erbilis jätkuvad eufoorilised pidustused ning kollase päikesega lipud lehvivad kõrgel.
Paljude kohalike jaoks on siiras unistus täitunud. Referendumil saavutati oodatav tulemus- 92 protsenti hääletanutest toetasid Iraagist eraldumist, kuigi KRI tipp-poliitikud kinnitasid targalt, et referendum ise ei tähenda veel iseseisvusdeklaratsiooni esitamist.
Kuid ennustatavalt on kollase päikese ette juba kogunenud pilved. Alles septembris otsustas Iraagi põhiseaduskohus, et referendum on ebaseaduslik. Kuigi rahvusvaheline üldsus seda eeldas, ei jätkanud Kurdistani liidrid õiguslikku vaidlust, vaid liikusid rahvaküsitluse korraldamisega edasi. Vankumatul tegevusel on mitmeid sisepoliitilisi põhjusi. Neil pikemalt peatumata mainiksin majanduse kehva seisu, mille tõttu riigiametites on palgad mõnedel puhkudel kuude kaupa maksmata, kõrget (eriti noorte) tööpuudust, parteide vahelisi sügavaid lahkhelisid, ulatuslikku korruptsiooni ja patronaažisüsteemi, institutsionaalset vaakumit, presidendi ametiaja pikendamist valimisteta jne. Paljude kohalike kriitikute hinnangul on kõik ülalmainitu põhjuseks, miks rahvuslike tunnetega manipuleerimine just nüüd kõrgpunkti saavutas ja referendumile minek toimus: selleta oleks ohus Barzani klanni juhitud Kurdistani Demokraatliku Partei (KDP) populaarsus. Referendumi tõsiseltvõetavust vähendasid teave võltsimistest, sunniviisilisest poolt hääletamisest ja ähvardamistest.
Paralleelselt KDMi seisukohaga, et “nüüd on täpselt sama õige aeg kui ükskõik millal,” toimus ka “No for now” kampaania, mis leidis toetust rahvusvahelise üldsuse poolt. Mõjukad riigid võtsid seisukoha, et referendum võiks jääda aega, mil regiooni võtmeprobleemid, näiteks äärmuslaste seljatamine, on lahendustele lähemal. Sestap distantseerusid protsessist USA ja selle liitlased, samuti olulisemad rahvusvahelised organisatsioonid. Enamik, eriti naaberriikide analüütikuid hoiatas, et hääletusele minek toob peale Bagdadi reaktsiooni kaasa mitmeid ohte ja vihaseid reaktsioone Türgi ja Iraani poolt, kellel on samuti suured kurdi kogukonnad ning kas tajuvad KRI näidet kui potentsiaalset ohtu oma sisejulgeolekule. Meie hoiatused osutusid õigeks. Ainuüksi maapiiriga KRI on nüüd üksi ringkaitsesse asunud regionaalsete riikide vastumeetmete käes, leides toetust eelkõige Iisraelilt, kelle toetus aga piirkonna teistele riikidele on nagu punane rätik härjale. Nn kurdi küsimus pani muidu konkureerivaid Ankarat, Teherani ja Bagdadi üle pika aja oma tegevusi koordineerima ja ühiseid vastumeetmeid looma.
Kõigest paar päeva hiljem näemegi käivitumas protsesse, mis kahtlemata KRI tavakodanikule kasuks ei tule. Bagdad suleb lennuliikluse, Iraan, Egiptus, Türgi ning Liibanoni lennufirma MEA on katkestamas või katkestanud lennud Erbili. Türgi kutsub üles oma kodanikke KRI-st lahkuma ja ähvardab katkestada Ceyhani naftajuhtme kasutamise. Iraan ja Türgi mõlemad alustasid musklite demonstreerimiseks terrorismivastase võitluse egiidi all mitmepäevast kampaaniat piiriüleste pommirünnakutega ning Türgi sõjalisi õppusi piiri ääres kajastas meedia üle maailma. Unustama ei peaks sedagi, et Türgil on juba kasutamiseks olemas sõjalised punktid KRI territooriumil. Naabrite reaktsioonid on kahtlemata sisepoliitilise mõõtmega ja KRIs loodetakse olukorra rahunemist lähiajal, kuid künnagi riigi poliitikute sõnavõtte jälgides on praegused vastumeetmed kõigest naabrite esimesed sammud.
Oluline teema, mida tasub järgnevatel nädalatel silmas pidada, on Kirkuk, kus asub ca 40 protsenti Iraagi naftast. Nafta on KRI põhiline sissetulekuallikas ning Kirkuk üks vaidlusalustest piirkondadest, milles referendum, vaatamata Bagdadi ja kohalike vähemuste protestidele, siiski läbi viidi. Linn on Peshmerga kontrolli all, kuid peamine palgamaksja arvukatele riigitöötajatele on Bagdadi keskvalitsus. Mitmed kohalikud kardavad eelkõige, et daeshiga võitlemise egiidi all Kirkuki lähistel asuvates külades käivitub Iraagi armee ja PMU koostöös operatsioon, mis ei peatu enne, kui Kirkuk või vähemalt naftaväljad on samuti keskvalitsuse kontrolli all. Kui see stsenaarium käivituks, satuks KRG mõistagi ülikeerulisse olukorda nii majanduslikult kui ka julgeoleku seisukohast.
Kokkuvõtvalt – vähemalt mõnda aega on Iraagi Kurdistan olukorras, kus peab hakkama regionaalsetele suurjõududele järeleandmisi tegema, pannes pikaajaliselt oma iseseisvusambitsioonid suure küsimärgi alla. Referendumiga venitamine või konstitutsioonikohtu otsuse edasikaebamine oleks andnud paremad võimalused Bagdadiga läbirääkimiseks, seda eriti peale riiklikke üldvalimisi. Nüüd võib rahvusvaheliselt tunnustatud keskvalitsus igasugused läbirääkimised edasi lükata või prioriteetide nimekirjast maha kanda. Venitamine tuleks Bagdadile kasuks- KRIs pole vähe neid, kes kinnitavad, et patronaaži, hirmutamise ja muude ebademokraatlike vahenditega saavutatud kodanikulojaalsus kahaneb majanduse jahtumisega ühes rütmis. Siis tuleb KRI juhtuvatel jõududel lisaks väliste suurjõududele rinda pista juba uute ja keeruliste siseprobleemidega.
