2. aprillil saabub Vladimir Putini viimane suur etteaste rahvusvahelisel areenil Venemaa presidendi rollis – osalemine NATO tippkohtumisel Bukarestis. Vene delegatsioon olla juba praegu broneerinud (piltlikult väljendudes) pooled Rumeenia pealinna hotellid. Kuid asi on puht-tseremoniaalsest kenitlemisest kaugel. Seoses Putini käiguga Bukaresti hõljub õhus tugev annus intriigi.
2. aprillil saabub Vladimir Putini viimane suur etteaste rahvusvahelisel areenil Venemaa presidendi rollis – osalemine NATO tippkohtumisel Bukarestis. Vene delegatsioon olla juba praegu broneerinud (piltlikult väljendudes) pooled Rumeenia pealinna hotellid. Kuid asi on puht-tseremoniaalsest kenitlemisest kaugel. Seoses Putini käiguga Bukaresti hõljub õhus tugev annus intriigi.
Near East University aserektori, jõuluvana välimuse – ehkki enda sõnul juba “vahemerestunud“ – rahvusvaheliste suhete professori Jouni Suistola hinnangul on Küprose konflikti venimise võtmeks kreeka ja türgi põkkuvad rahvuslused. Põrkuvaid ilmavaateid konflikti algpõhjusena märkis kohvikuvestluses ka kohalike türklaste poolt “vanaks vintpüssiks“ nimetatud Küprose diplomaat dr. Özdemir Özgür, kes toonitas Küprose kreeka ja türgi kogukondi käivitavate ideede diametraalset erinevust. Kui Kreekat ja kreeklasi juhtivat juba Platonist alates ennekõike idee, mis eelneb olulisuselt asjale endale; animeerivat türklasi ja Türgit ennekõike võim ja raha.
Et aga iga etniline konflikt on oma algloogikalt sisuliselt nullsummamäng – teine pool tuleb kas hävitada või alla suruda – on mõlemale poolele rahuldavale kokkuleppele väga keeruline jõuda. Sestap ei ole ka Küprose konflikt rahvusvahelise kogukonna ponnistusist hoolimata tänini lahendust leidnud. Lisaks puudub kahe kogukonna vahel jagatud arusaam konflikti algpõhjustest ja valitseb leppimatus vastaspoole tehtud ajaloolise ebaõigluse suhtes.
Teatavasti lõhenes Küpros 1974. aastal, kui Türgi armee hõivas saare põhjaosa vastusena Ateenast juhitud riigipöördekatsele, mille eesmärgiks oli saare ühendamine Kreekaga. Põhja-Küprose Vabariik kuulutati Türgi poolt unilateraalselt välja 1983. aastal. Tuhanded kreeka küproslastest elanikud pagesid Türgi sõjaväe eest saare lõunapoolele (nii nagu kreeka küproslaste vägivalla eest olid saare põhjaossa sunnitud põgenema türgi juurtega küprose perekonnad), mis sünnitas mahajäetud ja peatselt “vaenupoolest“ asukatega täidetud kodude probleemi saare mõlemas osas. Tänaseks ongi “teisele poolele“ mahajäänud varanduse kompenseerimisega seotud praktilised ja emotsionaalsed probleemid keerukaimaks sõlmeks saare ühinemisläbirääkimiste protsessis. Iseäranis kreeka küproslaste jaoks on saare põhjaossa maha jäänud varad ja majad nende rahvusliku trauma keskmes. Türgi küproslaste kollektiivselt mäletatud trauma keskendub aga nende julmale kohtlemisele kreeklaste poolt 1963-1974 aastate vahemikus. Küprose türklaste meelehärmi on veelgi süvendanud kibestumus rahvusvahelise kogukonna suhtes, kes tunnustas juba 1961. aastal sisuliselt vaid kreeka küproslastest koosnevat administratsiooni kui kogu saare oma – hoolimata saare 1960. aastal iseseisvaks riigiks kuulutamisel paberile pandud kohalikele kreeklastele-türklastele valitsemissüsteemis ette nähtud pariteetsetest alustest.
Seega on Küprose türklaste rahvusliku trauma keskseks valupunktiks nende tragöödia mittetunnustamine rahvusvahelise kogukonna poolt. Viimaseks mõruks pilliks oli türgi küproslastele Küprose Vabariigi vastuvõtmine Euroopa Liitu – hoolimata sellest, et kreeka küproslased vastustasid 2004. aasta aprillis ÜRO-poolset saare ühendamiskava (ehk nn Annani plaani maailmaorganisatsiooni tollase peasekretäri järgi), mille poolt türgi küproslased oma jah-hääle andsid. Vastavalt jätkus ka rahvusvahelise avalikkuse peitusemäng iseendaga Türgi Põhja-Küprose Vabariigi olemasolu ja reaalsuse tunnistamise osas (rahvusvahelis-õiguslikust mittetunnustamisest rääkimata). Idee järgi on nüüd kogu saar ELi liige, ehkki tegelikkuses on ca kolmandik saarest välisilmaga vaid Türgi hapnikukanali kaudu seotud (umbes 5% saare territooriumist katavad Ühendkuningriik saare vana emamaana oma sõjaväebaaside ja ÜRO kontrolltsooniga). Nüüd, kus Küprose Vabariik (elik saare lõunaosa) on kogu Küprose nimel ELi liige, on nende motivatsioon leplikel tingimusil türgi küproslastega saare taasühendamise üle läbi rääkida muidugi veelgi väiksem – präänik on lõppeks ju juba käes – ja piitsa poolt kogeb majandusliku ja poliitilise isoleerituse kaudu ennekõike saare põhjaosa.
Huvitav on siinjuures jälgida konfliktipoolte erinevat ajalooesitust saare pealinna Nicosia/Lefkoşa eri pooltel asuvates (ent irooniliselt samanimelistes) Rahvusliku Võitluse muuseumites (National Struggle Museum). Kui Kreeka-poolses muuseumis markeerib Küprose kriisi alguspunkti 1974. aasta, mil Türgi väed saare põhjaosa okupeerisid, käsitavad türklased 1974. aastat pigem 1963. aastal vallandunud kriisi ja “vennatapusõja“ kulminatsioonipunktina. Soovi korral võiks ju Küprose kriisi algpunkti viia veelgi kaugemale – näiteks Vestfaali rahuni 1648. aastal, mis sedastas tänini rahvusvahelist elu juhtiva rahvusriikide suveräänsuse printsiibi – või käsitleda saareriigi sisekonflikti hoopiski väikese kõrvallavana pea tuhandeaastasele Türgi-Kreeka vastasseisule….
Jah, raske on kanda ajaloo koorem ja konfliktipoolte tänini lõpetamata leinatöö (vt nt seda lugu ) ei tee lepituse leidmist teps lihtsamaks.
Viimaseks, ent mitte vähimoluliseks on 34 aastat kestnud Küprose “lahutus“ hakanud elama oma elu – ja vastavalt ei ole saare ühendamine tänaseks enam ka teatud monopolide säilitamisest huvitatud majanduslike tegurite huvides. Küprose sõlme lahtiharutamist ei muuda lihtsamaks saare ühiskondliku elu klanni- ja staatusepõhine toimimine, mitte niivõrd poliitiliste parteide põhine tegutsemine. Soosivad ju klannihuvid pigem väljakujunenud struktuuride püsimist. Laiendatud perekondade traditsiooniline koos elamine soodustab professor Suistola hinnangul aga lapsena omandatud käitumismustrite ülekandumist rahvusvahelis-poliitilisse plaani. Nii jätkavad küproslased lapsikut kommet rahvusvaheliselt kogukonnalt pidevalt midagi välja kaubelda lootuses, et keegi kunagi ikka nende palvetele ootuspäraselt vastab.
Küproslaste rahukõnelused peaksid jätkuma kolme kuu pärast, kui osapoolte ekspertidest töögrupid on kolme põhiküsimuse – julgeoleku, saare valitsemissüsteemi ja 1974. aastal Türgi okupatsiooni käigus “valele poole” jäänud varade osas – tehnilised ettevalmistused teinud, et need siis uuesti liidrite lauale tuua. Esialgu on kokku lepitud küll vaid peatses Küprose pealinna Nicosia südames asuva Ledra tänava kontrollpunkti avamises saare eri poolte vahelise läbikäimise lihtsustamiseks.
