Hiljutisel WIN/Gallup Internationali küstilussel selgus, et nelja NATO liikmesriigi, nimelt Bulgaaria, Kreeka, Sloveenia ja Türgi vastajad eelistaksid sõjalise ohu korral oma liitlasena pigem Venemaad. Ehkki sellist tulemust ei saa pidada ei täiesti üllatavaks ega ka üldisemalt laiendatavaks, väärib see ometi tähelepanemist meenutusena, et nii tihti kõlavatesse kinnitustesse NATO ühtsusest tuleb suhtuda teatava ettevaatusega.
Hiljutisel WIN/Gallup Internationali küstilussel selgus, et nelja NATO liikmesriigi, nimelt Bulgaaria, Kreeka, Sloveenia ja Türgi vastajad eelistaksid sõjalise ohu korral oma liitlasena pigem Venemaad. Ehkki sellist tulemust ei saa pidada ei täiesti üllatavaks ega ka üldisemalt laiendatavaks, väärib see ometi tähelepanemist meenutusena, et nii tihti kõlavatesse kinnitustesse NATO ühtsusest tuleb suhtuda teatava ettevaatusega.
Pärast seda, kui Läti ühines 2004. aastal NATOga, on Põhja-Atlandi lepingusse kätketud kollektiivse kaitse garantiid esitletud järjepidevalt kogu riigikaitse alusena. Sama garantii on võimalikult usutavalt välja vabandanud kaitsevõime arendamise hooletusse jätmise ja liigselt lootusrikka tuginemise välisele abile. 2016. aasta USA presidendivalimised ning järgnenud uue administratsiooni tööleasumine on tekitanud küsimusi USA pühendumisest alliansile. Ehkki tasapisi on selle jätkuvat püsimist kinnitatud, tuletab see ometi meelde tõsiasja, et ükski allianss ei ole igavene ega ükski abi täielikult tingimusteta.
Kui viimase aja segadused USAs on näidanud, et teatavais tingimusis võib isegi sõjaliselt kõige tugevam liitlane hakata oma suhtumist ümber hindama, siis mainitud äsjane küsitlus tuletab meelde, et teistel liitlastel on samuti kõigil oma huvid ja ohuhinnangud. Ehkki küsitlus hõlmas üpris piiratud hulka inimesi, annavad tulemused ikkagi selgelt märku liitlaste erinevast suhtumisest. Ei Venemaa jaga-ja-valitse-poliitika ega lähedus või isegi sõbralikud suhted mõne NATO ja ELi liikmesriigiga ole olnud saladus. 2016. aastal võis Türgi-Venemaa suhete pealt ilmekalt näha, kuidas riikidevaheline vaen kasvab kiiresti üle partnerluseks.
Kui arusaama liitlastest oleks uuritud Lätis, siis oleksid võib-olla neli küsitluses esile tõusnud liitlast kuulunud nende sekka, keda kõige vähem NATOga seostatakse (välja arvatud ehk Sloveenia, kes on ju panustanud oma meestega Lätisse asuvasse mitmeriigi-lahingugrppi), kuivõrd allianssi nähakse eelkõige USA ja Lääne-Euroopa riikide ühendusena. Seepärast tuletab küsitlus õigel ajal kohalikele poliitikutele meelde ja ehk avab isegi laiema avalikkuse silmad asjaolu ees, et NATO liitlased on väga erinevad – ja et see erinevus võib teatavatel puhkudel, eriti veel mõne välise teguri kaasabil, lõhet tunduvalt suurendada. Teiseks rõhutab see vajadust paremini mõista ja toetavalt suhtuda kaugemate liitlaste probleemidesse (mis ju tekitavadki erinevat suhtumist), sest ainult nii võib loota, et ka nemad vastavad samasuguse mõistmisega. Lõpuks tuleb aga toonitada, et kõigi liitlaste ühtekuuluvuse kesisuse võimalikke tagajärgi ei tasu siiski üle toonitada. Kui tõepoolest peaks muutuma hädavajalikuks liitlaste sõjaline abi, siis sõltub see eelkõige sõjaliselt võimekatest ja abistada soovivatest riikidest, kelle seas esikohal on endiselt Ühendriigid.
