Kübersolidaarsuse eelõhtul: kas EL astub NATO varjust välja?

Liidud, solidaarsus ja vastastikune abi julgeoleku ja kaitse valdkonnas on sama vanad kui sõjapidamine ise. Seega, kui küberruum 2000. aastate alguses riikide julgeoleku jaoks uueks lahinguväljaks kujunes, kaasnes sellega klassikaline küsimus: kuidas peaksid liitlased reageerima, kui üks neist on digitaalse rünnaku all?

2007. aasta küberrünnakutega Eesti vastu sai ka küberkaitsest üks Põhja-Atlandi Nõukogu aruteluteemadest. Sellest ajast alates on NATO palju tegelenud keskse dilemmaga: kas küberrünnak saab käivitada artikli 5, st kollektiivse vastuse ründaja tegevusele? Samal ajal kui NATO samm-sammult edenes, on EL aastate jooksul loonud küberturvalisuse valdkonnas tervikliku õigusliku ja strateegilise raamistiku.

Äsja vastuvõetud ELi kübersolidaarsuse seadus (Cyber Solidarity Act – CSoA) võib kujuneda paradigma muutuseks ELi üldises küberturvalisuse hoiakus. Seni regulatiivsest kehamist võib saada ka operatiivne. CSoA muudab võimalikuks selle, millest kontinentaalselt mõtlevad Euroopa küberkaitsjad on juba ammu puudust tundnud: koordineeritud ja kõrge valmisolekuga üleeuroopaline reageerimisvõime. Kas CSoA võiks olla ELi esimene tõeline kollektiivse küberkaitse plaan – ja julge samm NATO pikaajalise tühimiku täitmise suunas?

Käesolev analüüs soovitab kübersolidaarsuse tugevdamiseks Euroopas:

• Kübersolidaarsuse seaduse rakendamine liikmesriikides.
• ELi ja NATO koordineerimise tugevdamine.
• Solidaarsuse laiendamine ELi piiridest väljapoole, tuginedes sellistele vahenditele nagu Digital Europe programm ning toimivatele näidetele nagu Tallinna mehhanism ja Ukraina IT-koalitsioon.
• Kübersolidaarsuse seaduse muutmine õpikunäiteks avaliku ja erasektori partnerlusest.
• Bürokraatlike takistuste minimeerimine, et võimaldada väikestel ja keskmistel ettevõtetel, sh kaitsesektori innovaatoritel uude raamistikku paremini kaasuda.

Loe (inglise keeles, PDF): Kübersolidaarsuse eelõhtul: kas EL astub NATO varjust välja?