Liidud, solidaarsus ja vastastikune abi julgeoleku ja kaitse valdkonnas on sama vanad kui sõjapidamine ise. Seega, kui küberruum 2000. aastate alguses riikide julgeoleku jaoks uueks lahinguväljaks kujunes, kaasnes sellega klassikaline küsimus: kuidas peaksid liitlased reageerima, kui üks neist on digitaalse rünnaku all?
2007. aasta küberrünnakutega Eesti vastu sai ka küberkaitsest üks Põhja-Atlandi Nõukogu aruteluteemadest. Sellest ajast alates on NATO palju tegelenud keskse dilemmaga: kas küberrünnak saab käivitada artikli 5, st kollektiivse vastuse ründaja tegevusele? Samal ajal kui NATO samm-sammult edenes, on EL aastate jooksul loonud küberturvalisuse valdkonnas tervikliku õigusliku ja strateegilise raamistiku.
Äsja vastuvõetud ELi kübersolidaarsuse seadus (Cyber Solidarity Act – CSoA) võib kujuneda paradigma muutuseks ELi üldises küberturvalisuse hoiakus. Seni regulatiivsest kehamist võib saada ka operatiivne. CSoA muudab võimalikuks selle, millest kontinentaalselt mõtlevad Euroopa küberkaitsjad on juba ammu puudust tundnud: koordineeritud ja kõrge valmisolekuga üleeuroopaline reageerimisvõime. Kas CSoA võiks olla ELi esimene tõeline kollektiivse küberkaitse plaan – ja julge samm NATO pikaajalise tühimiku täitmise suunas?
Käesolev analüüs soovitab kübersolidaarsuse tugevdamiseks Euroopas:
- Kübersolidaarsuse seaduse rakendamine liikmesriikides.
- ELi ja NATO koordineerimise tugevdamine.
- Solidaarsuse laiendamine ELi piiridest väljapoole, tuginedes sellistele vahenditele nagu Digital Europe programm ning toimivatele näidetele nagu Tallinna mehhanism ja Ukraina IT-koalitsioon.
- Kübersolidaarsuse seaduse muutmine õpikunäiteks avaliku ja erasektori partnerlusest.
- Bürokraatlike takistuste minimeerimine, et võimaldada väikestel ja keskmistel ettevõtetel, sh kaitsesektori innovaatoritel uude raamistikku paremini kaasuda.
Loe (inglise keeles, PDF): Kübersolidaarsuse eelõhtul: kas EL astub NATO varjust välja?