Miks rääkida Krimmist? 18.05. möödus 65 aastat krimmitatarlaste küüditamisest 1944. Tähtpäeva mälestamiseks kogunes Simferoopolisse umbes 15,000 inimest, kes nõudsid krimmitatarlastele suuremaid poliitilisi õigusi ja väljendusvabadust.
Miks rääkida Krimmist? 18.05. möödus 65 aastat krimmitatarlaste küüditamisest 1944. Tähtpäeva mälestamiseks kogunes Simferoopolisse umbes 15,000 inimest, kes nõudsid krimmitatarlastele suuremaid poliitilisi õigusi ja väljendusvabadust.
9. mai pühade puhul laotati Simferopoli keskväljakule „maailma suurim georgi lint“ (3,5 × 50m) mälestamaks fašistide üle võidu saavutamist.
Aprilli lõpus Luksemburgis toimunud Euroopa Liidu välisministrite kohtumisel tuldi lagedale ettepanekuga avada Krimmis EL esindus suurendmaks Euroopa nähtavust poolsaarel (vt. The Economist 30 Apr 2009 ’Charlemagne’)
Selliste info-nopete taustal tundub relevantne refereerida Ukraina Razumkovi keskuse hiljutist kuukirja, mis tõdeb, viidates avaliku arvamuse küsitlusele Krimmi elanike seas, et sealsete inimeste suhtumine Euroopa Liitu ja Ukraina riiki on viimase paari aastaga märgatavalt halvenenud. Kõige mustema stsenaariumi kohaselt tulevad Krimmis mõne aasta pärast võimule agressiivsed ja radikaalsed Vene rahvuslikud jõud ning poolsaarest võib saada midagi Transnistria-sarnast.
Uuringust lähemalt. Razumkovi keskus viis oktoobris-novembris 2008 läbi ulatusliku avaliku arvamuse uuringu, mille eesmärgiks oli välja selgitada Krimmi elanike identiteet ja suhtumine Ukraina riiki. Küsitlusest selgus, et kõige tõenäolisemaks ohuallikaks Krimmis on venelaste-ukrainlaste vs. krimmitatarlaste vaheline pinge. Kriisi katalüsaatoriks võib saada Ukraina keskvõimude või Krimmi kohalike võimude ebakompetentne käitumine, olemasolevate sotsiaalsete pingete teadlik või tahtmatu politiseerimine ning pahatahtlikud välismõjud.
Krimmi elanikud jagunevad keeleliselt ja kultuuriliselt kaheks: slaavi ja krimmitatari kogukond. Vastavalt küsitlusele identifitseeris 60% Krimmi elanikest end venelastena, 24,9% ukrainlastena ja 9,1% krimmitatarlastena. Nii venelased kui ukrainlased Krimmis suhtlevad peamiselt vene keeles – kokku 81,3%. Vene kultuurilise traditsiooniga seostab end 55% Krimmi elanikest, nõukogude kultuuriga 14,6%, ukraina kultuuriga 8,6% ja krimmitatari kultuuriga 8,3%. Razumkovi keskus rõhutab, et ühiskondlik ja kultuuriline vahe Krimmi ukrainlaste ja venelaste vahel on pea olematu. Lõhe slaavi ja krimmitatari kogukonna vahel on seevastu suur – erinevused on usutunnistuses, kultuurilistes ja poliitilistes väärtustes.
Kodanikutunne Krimmis on viimase paari aastaga kõige tõsisemalt Ukraina riigi kahjuks muutunud. 2006. aastal pidas valdav enamus (74%) Krimmi elanikest Ukrainat oma kodumaaks; 22,2% ei pidanud. 2008. aastal on hinnangud muutunud. Praegu peab Ukrainat oma kodumaaks vaid 40,1%; vastupidisel arvamusel on 32,9%.
2007. aastal hindas kaks kolmandiku Krimmi elanikest (66,7%) end Ukraina patrioodiks; 26,7% mitte. Ka siin on olukord halvenenud. Nüüd peab vaid 28,6% Krimmi elanikest end Ukraina patrioodiks; vastu on pea pool – 49,3%. Võimalusel muudaks ligi pool Krimmi elanikest oma kodakondsust. 80% nendest valiksid Ukraina kodakondsuse asemel Vene kodakondsuse. 60,4% kogu Krimmi elanikkonnast ei arva, et Vene kodakondsuse andmine Ukraina kodanikele on Ukraina julgeoleku seisukohast ohtlik; 15,2% arvavad, et selle kohta on „raske öelda“.
Üsnagi hirmutav on, et pea kaks kolmandikku Krimmi elanikest ( 63,8%) toetavad Krimmi liitumist Venemaaga. Nii arvab 75,9% venelastest (vastu on 13,6%) ning 55,2% ukrainlastest (vastu on 29,7%). Venemaaga liitumise pooldajaid on rohkem kui praeguse Krimmi õigusliku staatuse pooldajaid (kokku 53,8%). Krimmile soovib Vene rahvusautonoomia staatust Ukraina riigi raames 35,1%, vastaseid on 39,4%.
Krimmi elanikud ei hinda eriti kõrgelt Ukraina keskvõimu tegevust. Presidendi tegevust taunib 87,6%, parlamendi tegevuse mõistab hukka 82,7% ja valitsuse tegevust ei poolda 81,8% Krimmi elanikest. Poliitiliste parteide osas on Krimmis populaarseimad Regioonide partei (toetus 27%) ja kommunistid (toetus 11,4%); kodanikuühendustest Vene Kogukond Krimmis (toetus 13,7%).
NATO-st ei maksa rääkidagi – 87,7 % Krimmi elanikest on NATO vastu. Vene Musta mere laevastiku rendilepingu pikendamist peale 2017. aastat toetab 69,9% Krimmi elanikest; laevastiku lahkumist nõuaksid 5,9%; Sevastoopolis on pooldajaid 78,8% ja vastaseid 2,7%.
Lahendusettepanekuid noppisin välja Razumkovi keskuse poolt detsembris 2008 korraldet ümarlaualt, kus rida ukrainlastest Krimmi-eksperte oma arvamust avaldasid. Kui uuringule võikski midagi ette heita, siis konkreetsete lahendusettepanekute puudumist ning välisekspertide mittekaasamist uuringusse. Uuring tõstetab hulgaliselt valuküsimusi, mis kiiremas korras Kiievi keskvõimu-poolset tähelepanu nõuaksid. Puudu jääb leheküljelisest kokkuvõttest ja punktidest, mida NGO valitsusele lahendusena välja pakub. Igatahes, olgu see nüüd tehtud:
• Ukraina keskvõim peab asuma vastutegevusele, mis paneks piiri Ida-Ukraina ja Krimmi venestamiskatsetele. Ukraina valitsus peaks Krimmi-suunal ellu rakendama strateegilist regionaalpoliitikat. Ja kui seda veel ei ole, siis tuleb strateegiline regionaalpoliitika Krimmis kiiremas korras välja töötada ja siis ellu rakendada.
• Ukraina keskvõim peab Krimmis senisest nähtavamaks muutuma, eriti informatsiooni, kultuuri ja hariduse valdkonnas.
• Ukraina keskvõimu investeeringud Krimmis peavad laiemat ja positiivset meediakajastust saama. Tuleb hakata töötama avalikkusega – teavitada inimesi Ukraina riigi tegevustest, eriti Sevastoopoli linnas.
• Et vene keel on suurema enamuse Krimmi elanike jaoks peamine suhtluskeel, peaks keskvõim tegema pingutusi, et Krimmis oleks kättesaadav venekeelne info ja uudised Ukraina riigi tegemistest. Praegu saavad inimesed enamuse oma infost Kremli kontrolli all olevaist vene telekanaleist.
• Ukraina keskvalitsus peab tegelema krimmitatarlaste probleemidega, tooma lahenduse nende maaküsimusele – muutma ja täiendama krimmitatarlaste maa-küsimusega seotud seadusandlust.
• Tuleb suurendada Ukraina presidendi Krimmi eriesindaja mandaati.
Järeldused Eesti jaoks
Krimm on piirkond, mis väärib tähelepanu. Sealseid sündmusi ja arenguid peab regulaarselt jälgima. Razumkovi keskus on Krimmi probleemi uurimisel ja laiemal teadvustamisel avalikkuse eest teinud tänuväärset tööd. Mitte keegi teine ei tea Ukraina probleeme paremini kui ukrainlased ise. Kui Eesti soovib Krimmi heaks midagi ära teha, siis võiks arenguabi raames toetada Ukraina NGO-de vastavasuunalist tegevust. Läbi nende Ukraina NGO-de soovituste saaks siis loodetavasti mõjutada ka Ukraina valitsust ja presidenti. Nii tugevneks ka üldine demokraatlik traditsioon Ukraina kodanikuühiskonna tasandil.
