Eestist pindala poolest neli korda pisem, kuid elanike arvult ligi kaks korda suuremat Katarit tabas möödunud nädal kõigi aegade suurim diplomaatiline kriis pärast seda, kui Saudi Araabia, Bahrein ja Araabia Ühendemiraadid (AÜE) katkestasid väikeriigiga suhtluse ja sulgesid Katariga oma piirid.
Katari vastaste meetmetega liitusid lisaks naabritele ka Egiptus, Jeemeni ja Liibüa ajutised valitsused ning mõned väiksemad Saudi Araabiast sõltuvad Aafrika riigid.
Kuigi seda kriisi võib lahata ajalooliste sündmuste, piirkondlike vastanduvate huvide ning energia küsimustevalguses, siis lisaks mängib olulist rolli ka Katari väikeriigiks olemine. Just sellele aspektile tuleks erilist tähelepanu pöörata Läänemere ääres.
Rahvusvaheliste suhete teoorias on väikeste riikide välispoliitika puhul olnud keskseks mõtteks “kaasajooksmine”. Nii näiteks tõdes Stephen Walt, et väikeriigid proovivad oma huve kaitsta läbi lähenemise suurtele. Kuid enese samastamise kõrval regionaalsete või globaalsete jõududega eksisteerib veel teinegi tegur, millest mõnikord mööda vaadatakse. Nii märkis ühes oma varases tekstis väikeste liitlaste suurest mõjust USA välispoliitikale Robert Keohane, et väiksuse tõttu saavad pisikesed riigid kontsentreerida oma ressursse väga kitsas valdkonnas. Seejuures kipuvad nad vähem pöörama tähelepanu oma tegevuse tagajärgedele, mida nad laiemale rahvusvahelisele süsteemile põhjustavad.
Need kaks tendentsi avalduvad ka Katari puhul ja praegune kriis esindab nende otsest kokkupõrget. Ühelt poolt samastab Katar end oma araablastest naabritega. Ühised on nii keel, kultuur, ajalugu kui ka sõltuvus ameeriklastest oma julgeoleku tagamisel. Veelgi enam, sarnaselt teistele Laheriikidele on Katariski eksistentsiaalne hirm suure Pärsia naabri ees. Viimaste aastate avaliku arvamuse küsitluste järgi näevad 45-50 protsenti katarlastestIraani suurima regionaalse ohuna, edestades seejuures Iisraeli läbivalt enam kui kahekordselt.
Teisalt avasid araabia kevade revolutsioonid ja kõrged nafta- ning gaasihinnad rikastele Pärsia lahe riikidele võimaluse projekteerida oma mõju kodust kaugemale, millest Katar kiiresti kinni haaras. Nii näiteks muutus riigile kuuluv Al-Jazeera telekanal üleöö kriitilise araabia meedia lipulaevaks. Ideoloogilises plaanis hoiti kõik uksed avatud – tuge said nii Süüria kui ka Egiptuse islamistid ning demokraatiat ja ilmalikku maailmavaadet esindavad mõtlejad nagu Azmi Bishara. Seejuures üritas Katar mängida piirkondlike probleemide lahendamisel erapooliku vahemehe rolli. Nii näiteks avati 2013. aastal just Dohas, mille külje all asub küll oluline ameeriklaste õhuväebaas, Afganistani Talibani ametlik esindus.
Katari iseseisev välispoliitika oli pidevalt pinnuks silmas Saudi Araabiale, kes Iraani vastanduses on samm-sammult proovinud oma mõju piirkonnas konsolideerida. Nii näiteks peatati otsustavalt revolutsioon Bahreinis, tungiti sisse Jeemenisse ja toetati Egiptuse armeed viimase riigipöörde ajal. Nüüd proovitakse kärpida Katari tiibu, mis araabia kevade järgselt end liiga laiali ajasid.
Kuigi kriis pole veel kaugeltki läbi, siis üks õppetund on juba saabunud, mis puudutab USA rolli. Katari kriis näitab järjekordselt, et Trumpi administratsioon pelgab vastutuse võtmist piirkondlike tülide lahendamisel. Endisele “kaasajooksjale” seljakeeramine võib toimuda ootamatult kiirelt. Kas jätkata iseseisvalt, otsides uusi liitlasi mujalt (sh ka meie naabrite seast), või on aeg asuda tegema järeleandmisi ning võtta sisse oma kuulekas koht Saudi Araabia poolt juhitud regionaalsel Araabia-Sunniidi teljel.
