Koostöö eeldus – usaldus

26.02.2008, Juhan Kivirähk
Eesti Päevaleht
Pühapäeval tähistasime Eesti Vabariigi üheksakümnendat sünnipäeva. Sünnipäevade ja eriti juubelite puhul on ikka kombeks öelda ilusaid sõnu, tõsta esile riigi seniseid saavutusi ja seada sihte tulevikuks.
Alates president Lennart Meri ametiajast kujunes tavaks, et neil pidulikel veebruaripäevadel kõlas alati ka kriitika poliitikute aadressil. Ent paraku mõjusid Meri kõned poliitikutele nagu hane selga vesi. Poliitiline kultuur ei paranenud, rahva võõrdumine võimust süvenes. Oma viimasel ametiaastal oli president Meri sunnitud poliitikuid arvustades juba taevast appi kutsuma.
Ehkki ka president Toomas Hendrik Ilves on varasemates kõnedes olnud poliitikute suhtes kriitiline, on ta oma ametiaja algusest peale rõhutanud vaba kodaniku vastutust. Enne viimaseid riigikogu valimisi kutsus Ilves valijaid üles sõlmima valimiste päeval leping selliste poliitikutega, keda võib usaldada. Valija saab valimistel selle, mida ta valib, toonitas president.
Eriti ilmekalt väljendus põhimõte, et vabas riigis on kõik kodanike endi kätes, Ilvese tänavuses kõnes, millega president pöörduski otse Eesti Vabariigi kodanike poole.
Eesti Vabariik ei ole täiuslik, aga ta on täis vabadust ja võimalusi, toonitas president ja lisas: “Meie reaalsus on vabadus valida õigeid asju valede asemel. Ja suurim vabadus on meie võimalus vastutada.” Niisiis lasub vastutus selle eest, milline näeb Eesti Vabariik välja kümne aasta pärast, meil kõigil, mitte üksnes poliitikutel. Poliitikute ja kodanike koostöö vajadust rõhutab ka juubeliaastaks valitud loosung “Ühiselt ehitatud riik”.
Erakondlikud mängud
Kui poliitikute ülesanne on langetada riigi jaoks õigeid otsuseid, siis valija ülesanne on tunda ära selleks tööks sobivad poliitikud. Aasta tagasi hoiatas president, et kui valitakse hüüdlauseid, siis saadakse poliitika, mis asub valitsemise asemel järgmisteks valimisteks raha koguma. Hinnates praegust võimuliitu jääb mulje, et see hoiatus ongi teoks saanud.
Tundub, et poliitikute tegevus pole suunatud ühiskonnas vajalike muutuste tegemisele, vaid üksnes võimul püsimisele. Võisteldakse mitte uute säravate ideede esiletoomises, vaid partnerite algatuste põhjalaskmises. Üks sellise olukorra põhjusi on Eesti poliitika liigne suletus, omamoodi korporatiivne demokraatia, kuhu kellelgi teisel peale erakondade ei tohi asja olla. Poliitilised mängureeglid on kehtestanud “vanad mängumehed”, uutest tegijatest pääsevad löögile vaid need, kes järgivad reegleid.
Praeguses poliitikas valitseva ideedepuuduse ja paigaltammumise vastu saab olla mõjusaks ravimiks vaid kasvav kodanikuaktiivsus ja kodanike suurem nõudlikkus. Kui poliitika sulgub endasse ja tõrjub eemale ühiskonna loova potentsiaali, viib see vältimatult stagnatsioonini. Avatud demokraatlikus ühiskonnas peab lisaks vabadele valimistele olema tagatud kodanike ligipääs poliitiliste otsuste tegemisele. Selleks peab valitsema vaba arvamustevahetus, toimuma pidev dialoog võimuparteide ja opositsiooni, poliitikute ja kodanike vahel. Eesti kuulub ajakirjandusvabaduselt küll maailma riikide paremikku, ent paraku on sellest vabadusest vähe kasu, kui poliitikud elavad tõekspidamise järgi: las koerad hauguvad, karavan läheb ikka oma teed!
E-D-U algatus
Et sellest olukorrast üle saada, ei piisa koputamisest inimeste kodanikutundele. On vaja ka konkreetseid mehhanisme, mille kaudu lisaks valimistel osalemisele oleks võimalik riigis tehtavatele otsustele mõju avaldada. Mõned sammud selles suunas on ka juba astutud (kodanikuühiskonna arendamise kontseptsioon, Eesti koostöökoda, valitsusportaal osale.ee jms), kuid arenguruumi on veel piisavalt.
Juhtimise ja innovatsiooni korraldamise professor Tõive Kivikas, tuntud eesti kirjaniku Albert Kivikase poeg, tuli mõne aasta eest välja Eesti Demokraatia Uuendamise (E-D-U) ideega, mille keskmes oli ettepanek kehtestada poliitikute eetikakoodeks. See polnud tehtud mitte kavatsusega poliitikuid nurka suruda, vaid selleks, et pakkuda neile abikätt usalduse taastamiseks ja valijatega koostöö tegemiseks.
Eetikakoodeks ei nõua poliitikutelt midagi enneolematut, vaid sisaldab seitset lihtsat printsiipi. Seda, et Eesti Vabariigi poliitik tunnustab, austab ja järgib oma tegevuses Eesti ühiskonna põhiväärtusi ja Eesti rahvuslikke huve; peab kinni seadustest ja hoidub katteta ning populistlikest lubadustest; selgitab avalikkusele oma tegevust ja põhjendab oma otsuseid; on aus; ei lase end mõjutada erapoolikutest grupihuvidest, vaid asetab alati esiplaanile valijate huvid ja ühiskonna üldise hüve; austab teiste erakondade esindajaid; astub tagasi, kui on eksinud eetiliste põhimõtete vastu ja riivanud rahva õiglustunnet.
Nagu suurem osa inimesi järgib piibli kümmet käsku ilma nendele pidevalt mõtlematagi, nii on mõnigi poliitik ka öelnud, et ei näe põhjust nii enesestmõistetavaid asju deklareeridagi. Ent ometi on eetikakoodeksid olemas paljude selliste erialade esindajatel, kelle tegevus on avalikkuse teravdatud tähelepanu all ning kes mõjutavad ühiskonna usaldussuhteid. Oma eetikakoodeks on ajakirjanikel ja advokaatidel, arstidel ja õpetajatel, riigiametnikel ja isegi paljudel ettevõtetel. Tartu ülikooli eetikakeskuse poolt välja antud “Eetikakoodeksite käsiraamat” loetleb tervelt 86 eetikakoodeksit.
Eetikakoodeksile tuginedes oleks poliitikutel endil, ent eelkõige valijatel lihtsam sõklad teradest eraldada ning mitte valida eetikaprintsiipide vastu patustanuid juhtivatele kohtadele. Süütuse presumptsiooni varju pugev JOKK-mentaliteet ei aita kaasa kodanikutunde tekkimisele ja püsimisele.
E-D-U algatus sisaldab lisaks eetikakoodeksile ka suhtlusportaali valijate ja poliitikute vahelise dialoogi arendamiseks. Eeldused usalduse tekkimiseks saab luua valijate ja valitute reaalse suhtlemisega. Rubriiki “Küsi poliitikult” laekub valijate küsimusi seni veel visalt, ent E-D-U töötab selle nimel, et ergutada kodaniku ja poliitiku, valija ja valitava vahelist suhtlust.
Ehk peaks juubeliaasta pompoossete ürituste korraldamise kõrval mõtlema tõsisemalt sellele, mida ette võtta poliitikute usaldusväärsuse tõstmiseks. Kui ei leita lahendusi poliitika eetilise palge puhastamiseks, ei teki rahvas ka erilist usku võimalusse koos poliitikutega “ühiselt riiki ehitada”.