Sageli kuuleme me väidet, et uus on enamasti hästi unustatud vana. Filosoofid on öelnud, et ajalugu kulgeb spiraali mööda ning juba tuntud nähtused kipuvad mõne aja pärast korduma, aga kvalitatiivselt uuel tasemel. Seostades eeltoodut Eesti riigikaitsega, kus rõhuasetus on selgelt laiapõhjalise riigikaitse arendamisel, võib küsida: kas toimumas on sõjanduse ajaloost juba hästi tuntud ja läbiproovitud kaitselahenduste (nt totaalkaitse) uus tulemine või oleme me siiski liikumas tundmatusse, kus me peame juba läbiproovitud lahendusi kohandama uutele väljakutsetele?
23.02.2011, Erik Männik
Käesolev artikkel on lühendatud kujul avaldatud ajakirjas Riigi Kaitse (Riigikaitse.EE)
Sageli kuuleme me väidet, et uus on enamasti hästi unustatud vana. Filosoofid on öelnud, et ajalugu kulgeb spiraali mööda ning juba tuntud nähtused kipuvad mõne aja pärast korduma, aga kvalitatiivselt uuel tasemel. Seostades eeltoodut Eesti riigikaitsega, kus rõhuasetus on selgelt laiapõhjalise riigikaitse arendamisel, võib küsida: kas toimumas on sõjanduse ajaloost juba hästi tuntud ja läbiproovitud kaitselahenduste (nt totaalkaitse) uus tulemine või oleme me siiski liikumas tundmatusse, kus me peame juba läbiproovitud lahendusi kohandama uutele väljakutsetele?
Et vastata sellele küsimusele, tuleb kõigepealt heita pilk sõjaajalukku ning vaadelda totaalkaitse kui riigikaitse ülesehituse võimaluse kujunemist ja eesmärke. Nagu „totaalkaitse“ nimetuski vihjab, on tegemist riigi ja tema ressursside täieliku mobiliseerimisega sõjaks. Soome sõjateoreetiku Pekka Visuri hinnangul võib totaalkaitse sündi näha Esimeses maailmasõjas, kui sõdivad riigid mobiliseerisid enneolematult suures ulatuses sõjapidamiseks oma majandused ja elanikkonnad. Esimeses maailmasõjas ei sisaldanud totaalkaitse veel riigi elanikkonna, suurte asustatud punktide ja infrastruktuuri kaitset, sest sõjategevus toimus peamiselt rinnetel ning strateegilised ründevahendid (nt pommituslennuvägi) olid alles lapsekingades.
Teisest maailmasõjast kujunes rahvusriikide vahel peetud sõdade kulminatsioon. Selles sõjas võidelnud koalitsioonide eesmärk ei olnud ei rohkem ega vähem kui vastasele tingimusteta kapitulatsiooni pealesundimine ning sel eesmärgil hävitati halastamatult vägesid rindejoonel ning rünnati elanikkonda, tööstust ja infrastruktuuri. Vastase alistamiseks kasutatav vägivald ja ühiskondade mobiliseeritus sõdadeks kasvasid võrreldes Esimese maailmasõjaga tohutult. Teises maailmasõjas loodud ja kasutatud tuumarelv oli niisuguse sõjapidamise arengu loogiline tulemus.
Teisele maailmasõjale järgnenud külma sõja kestel valmistuti veelgi hävitavamaks sõjaks, kus käiku pidi minema kogu olemasolev (tuuma)arsenal ning mille tõenäolise lõpptulemuse kohta öeldi, et selles sõjas „ellujäänud kadestavad surnuid“. Väikeriikide ainus võimalus mobiliseerida oma jõuvarud võimalikult täielikult ja tagada oma elanikkondadele suurim ellujäämise võimalus oli totaalkaitse. Selle Põhjamaades rakendatud mudel nägi ette igale inimesele riigikaitses koha leidmist, varjendite ehitamist lõviosale elanikkonnast ning väga suurte strateegiliste varude loomist. See tähendab – parima võimaliku kaitse tagamist otsese füüsilise hävitamise eest.
Külma sõja viimasel aastakümnel saavutatud läbimurded sõjatehnoloogia vallas – lennukite radaravastatavuse vähendamine ja relvade tabamistäpsuse hüppeline kasv – ning infotehnoloogia üldine areng tõid kaasa uue kontseptuaalse lähenemise sõjapidamisele. Külma sõja aegne arusaam sõjast kui väga ulatuslikust vägivalla rakendamisest vastase täielikuks alistamiseks hakkas asenduma uute vaadetega. Leiti, et kasutades kvalitatiivselt uuel tasemel olevaid sõjapidamis- ja infotehnoloogilisi vahendeid, on võimalik vastase ühiskondi mõjutada piiratumalt, aga see-eest palju valivamalt ning saavutada oma eesmärgid vähemate ohvrite ja purustustega. Selline arusaam sõjapidamisest kristalliseerus efektipõhiste operatsioonide kontseptsioonis. Efektipõhine sõjapidamine eeldab vastase riigi/ühiskonna detailset analüüsi poliitilisel, sotsiaalsel, sõjalisel, majanduslikul, infotehnoloogilisel ja infrastruktuuri tasandil ning kriitilise tähtsusega sõlmpunktide väljaselgitamist nendel tasanditel ja tasandite vahel. Seejärel tuleb kavandada oma eesmärkide saavutamise seisukohast oluliste sõlmpunktide mõjutamise viisid, et kutsuda esile mõjutatava ühiskonna soovitav käitumine – teiste sõnadega, rünnatava ühiskonna allumine ründaja tahtele.
Niisiis, me võime siinkohal öelda, et ajalugu on tõesti liikunud edasi ja jõudnud spiraali uuele tasandile – rünnatava ühiskonna mõjutamise eesmärgid ja ulatus/totaalsus on efektipõhiste operatsioonide kontseptsiooni kohaselt võrreldavad varasema totaalse sõjapidamise ajastuga, kuid mõjutamise iseloom on siiski tänu tehnoloogia arengule erinev. Kohe praegu võib oletada, et niisuguse mõjutamise tõrjumiseks peab riik (ja eriti väikeriik) rakendama meetmeid mitmetes erinevates valdkondades ja tasanditel.
Vaadelgem nüüd 2008. aastal toimunud konflikti Vene Föderatsiooni ja Gruusia Vabariigi vahel (suurriik võitles väikeriigiga), et selgitada välja millisel määral ja ulatuses selles konfliktis kasutati erinevaid mittesõjalisi mõjutusvahendeid ning milline oli nende osatähtsus võrreldes sõjaliste operatsioonidega konflikti lõpptulemuse kujundamisel. Selline hinnang võimaldab meil käesoleva kirjutise lõpus teha mõned järeldused laiapõhjalise riigikaitse ülesehituse ja rõhuasetuste suhtes.
Relvastatud konflikt Gruusia ja Lõuna-Osseetias tegutsevate relvarühmituste vahel eskaleerus ulatuseks sõjategevuseks ööl vastu 8. augustit 2008. aastal. Gruusia avas intensiivse suurtükitule osseetide positsioonidele ja käivitas 2-3 brigaadi jõududega (kokku ca 11000 meest ja 75 tanki) pealetungi osseetide positsioonidele.
Venemaa vastus oli kiire ja Gruusia jaoks täiesti tõrjumatu. Samal ööl sisenesid Lõuna-Osseetiasse Vene üksused, kelle arvukus kasvas 8. augusti õhtuks 3500 mehe ja 30 tankini. Õhuväe toetusel peatasid nad Gruusia vägede edasiliikumise ja sundisid nad taanduma. 8. augustil lahkusid Vene dessantlaevad Novorossiiskist Abhaasia suunas. 10. augustiks koosnes Vene väegrupp Abhaasias 9000 mehest ja 350 soomukist ning Lõuna-Osseetias 10000 mehest ja ligi 100 tankist ja soomukist.
Seega oli Venemaa moodustanud loetud tundidega kaks väegruppi, mille peatamiseks puudusid Gruusial igasugused võimalused. Nimelt, Gruusia relvajõudude tuumiku moodustasid vabatahtlikest komplekteeritud brigaadid, mis olid praktiliselt kõik (üks brigaad toodi sõja käigus veidi hiljem Iraagist tagasi) koondatud Lõuna-Osseetia suunale. Gruusia katse mobiliseerida reservüksusi ei õnnestunud ning ta ei suutnud peatada Lõuna-Osseetias tegutseva Vene väegrupi edasiliikumist. Abhaasias loodud Vene väegrupi vastas ei olnud üldse arvestatavaid Gruusia üksusi.
Lisaks jäi Gruusia üksuste võitlusvõime Vene üksuste omale alla ja Venemaa kontrollis kohe konflikti algusest Gruusia õhuruumi. Sõjalises plaanis omas Gruusia 12. augustiks 2008. a, kui Vene president Medvedev sõjategevuse lõppenuks kuulutas, vaid väga piiratud võimalusi osutada relvastatud vastupanu (üksusi koondati Tbilisi kaitsele).
Juba enne sõjategevuse algust langesid Gruusia juhtkonna, kaitseväe ning mitmete meediaväljaannete veebisaidid intensiivse küberrünnaku alla, mille kohta Gruusia asepeaminister Giorgi Baramidze on öelnud, et see oli efektiivne viis sõda sisse juhatada. Tema hinnangul häirisid nimetatud rünnakud arvestatavalt riigi juhtimist ning vähendasid kontakte välismaailmaga. Lisaks kasutasid Vene väed juba konflikti käigus Gruusia enda mittesõjalisi sidevõrke psühholoogiliste operatsioonide teostamiseks ning Gruusia vägede demoraliseerimiseks.
Konflikti käigus sai sõjategevuse läbi kannatada ka Gruusia tsiviilelanikkond. OSCE andmetel hukkus 228 ja sai haavata 547 tsiviilelanikku. Suur osa neist langes õhuväerünnakute ja Vene maaväe poolt välja tulistatud operatiivtaktikaliste rakettide ohvriks.
Eeltoodut summeerides võib öelda, et Vene Föderatsioon kasutas küberrünnakuid ja psühholoogilisi operatsioone konfliktis Gruusia vastu sõjalisi operatsioone toetavate meetmetena ning konflikti saatuse määras ühemõtteliselt Vene Föderatsiooni operatsiooni plaan (kahe väegrupi moodustamine) ning Vene relvajõudude domineerimine lahinguväljal. Seega oli Vene Föderatsioon Gruusiat piisavalt tundma õppinud sõjalisel, poliitilisel, sotsiaalsel, infrastruktuursel ja infotehnoloogilisel tasandil, kuid kavandas oma tegevuse klassikalise sõjalise operatsioonina.
Milliseid põhimõttelisi õppetunde võime meie ammutada sellest konfliktist oma riigikaitse ülesehitamiseks?
Domineeriv tegur konflikti saatuse määramisel oli sõjaline. Seega ei olnud sõjateoreetilises plaanis tegemist mitte efektipõhise operatsiooniga, vaid vastase otsese alistamisega tema sõjajõudude ründamise teel (Gruusia juhtkond kuulutas välja vaherahu 10. augustil, kuid Venemaa sellest ei hoolinud ja lõpetas oma otsesed sõjalised operatsioonid alles 12. augustil, kuid jätkas Gruusia sõjavarustuse väljavedu ka pärast seda). Gruusia riik ning selle info-ja sidesüsteemid osutusid haavatavateks küberrünnakutele, mis aitasid kaasa kiirele kaotusele. Ka üldisemas plaanis ei olnud Gruusia valmis võitluseks suurriigi vastu, sest ta ei suutnud mobiliseerida oma ressursse ning kaitsta elanikkonda.
Õppetundide analüüsil tuleb arvestada aga ka seda, et Eesti Vabariigi staatus on Gruusia Vabariigi omast oluliselt erinev ning kaitselahendus samuti. Eesti kuulub sõjalisse liitu ning meie sõjalise kaitse ülesehitus eeldab liitlastelt abi saamist võimalikus konfliktis. Sellest tulenevalt on meie riigi jaoks väga oluline pühendada lisaks sõjalise kaitsevõime tugevdamisele (mida ei tohi alahinnata) suurt tähelepanu ka riigi ja ühiskonna kaitsmise muudele aspektidele, sest meie NATO liikmestaatus heidutab küll võimalikke vastaseid sõjaliselt, kuid ei takista Eesti riigi ja ühiskonna haavatavuste ärakasutamist mittesõjalisel teel.
Seepärast tuleb tagada näiteks piisav küberjulgeolek mitte ainult riigi ja kaitseväe juhtimise kindlustamiseks, vaid ka selleks, et vältida meie äralõikamist liitlastest. Elanikkonna psühholoogiline kaitse ja kehtivas riigi julgeolekukontseptsioonis nimetatud ühiste väärtuste tugevdamine omandavad Eesti jaoks lausa strateegilise tähtsuse ajal, mil mitmed Euroopa riigipead on tunnistanud suuri raskusi tasakaalustatud mitmekultuursete ühiskondade loomisel ning viitavad nende seesmisele killustatusele.
Seejuures ei saa demokraatlikud riigid enam minna ajaloost tuntud ühiskonna „ajupesu“ teed, vaid peavad tegudega tõestama, et nad suudavad pakkuda oma elanikele häid elamistingimusi, arenguvõimalusi ning viise ennast teostada. Ainult sellega saavad nad muuta end immuunseks välise manipuleerimise ja destabiliseerimise suhtes ning motiveerivad oma elanikke kaitsma riike, milles nad elavad.
Lõpetuseks võib öelda, et laiapõhjalise riigikaitse väljaehitamine tundub olevat kaasajal möödapääsmatu. Ühiskondade ees seisvad väljakutsed on muutunud oluliselt mitmetahulisemateks ning nimetus „laiapõhjaline riigikaitse“ asendab õigusega nimetust „totaalkaitse“, mis oli suunatud vaid ühe ohu vastu. Ajalugu kordab ennast, kuid vaid osaliselt ning me ei saa lihtsalt naasta juba tuntud lahenduste juurde. Meil seisab ees ülesanne leida uusi ja töötavaid lahendusi, et tagada oma riigi, ühiskonna ja eluviisi edasikestmine. „Laiapõhjaline“ riigikaitse eeldab ka seda, et vastavaid lahendusi ei otsi vaid riik/ametnikud, vaid riigi/ühiskonna edasikestmine muutub järjest enam kõigi selle liikmete südameasjaks.
