detsember 20, 2007

Kommunismitont Pariisis

Väisasin mõned päevad tagasi Pariisis, sealses Saksa ajaloo instituudis toimunud esinduslikku ajalooseminari kommunismi pärandist ja mäletamisest Euroopas. Seminari korraldas erinevaid Euroopa ülikoole ühendav koostöövõrgustik European Network on Contemporary History (euroakronüümiga EURHISTXX), mis püüab edendada Euroopa riikide lähiajalugude euroopalikumas raamis käsitlemist, püüdes samas vältida teleoloogilise ühise Euroopa ajaloo lõksu langemist. Tegu on sestap pigem Euroopa ajaloolasi ühendava kui mingit ühtset Euroopa ajalugu tabada ja kirja panna püüdva uurimisvõrgustikuga.

Väisasin mõned päevad tagasi Pariisis, sealses Saksa ajaloo instituudis toimunud esinduslikku ajalooseminari kommunismi pärandist ja mäletamisest Euroopas. Seminari korraldas erinevaid Euroopa ülikoole ühendav koostöövõrgustik European Network on Contemporary History (euroakronüümiga EURHISTXX), mis püüab edendada Euroopa riikide lähiajalugude euroopalikumas raamis käsitlemist, püüdes samas vältida teleoloogilise ühise Euroopa ajaloo lõksu langemist. Tegu on sestap pigem Euroopa ajaloolasi ühendava kui mingit ühtset Euroopa ajalugu tabada ja kirja panna püüdva uurimisvõrgustikuga.

Seminari lähtealuseks oli tõdemus, et kommunismi pärandisse suhtumine jaotab siiani Euroopa riike erinevatesse leeridesse. Kuigi üldiselt võime nii Lääne- kui Ida-Euroopa ühiskondades viimastel aastatel näha uut „mälubuumi“, mille käigus kistakse ja kiseldakse vanade minevikutabude kallal, ei ole teps kõigi Euroopa 20. sajandi ajaloo võtmemomentide osas välja kujunenud ühtlustatud minevikukäsitlust. Kommunistlikud režiimid ja nende kuritegelikkus Ida-Euroopas ei ole saanud võrdset tähelepanu – ei akadeemilises ega ka poliitilises plaanis – natsismipärandiga Lääne-Euroopas. Enamgi veel, tänini käivad teravad vaidlused isegi nende totalitaarsete režiimide kõrvutamise ja ühises raamistikus analüüsimise lubatavuse ja legitiimsuse teemal üldse. Puudub üle-Euroopaline üksmeel Nõukogude režiimi kriminaalsuse määra suhtes ega ole saavutatud akadeemilistki konsensust kommunismiohvrite lõpliku arvu suhtes.

Saksa ajaloolane Thomas Lindenberger tõi Euroopa kahe totalitaarse ideoloogia mäletamisloogikate põhimõttelise erinevuse põhjusena esile tõiga, et natsismi puhul, erinevalt kommunismist, on selle „originaalideoloogia“ tõsiusklikud kandjad tänaseks sisuliselt kadunud. Bulgaaria juurtega Prantsuse kirjandus- ja kultuuriteadlane Tzvetan Todorov rõhutas omakorda lõhet kommunismi kuvandi ja kommunistliku tegelikkuse vahel kui üht tänast kommunismi pärandisse suhtumist määranud võtmetegurit. Kui natsirežiimi puhul langesid ametlike dokumentide retoorika ja reaalsus enam-vähem kokku, oli elu kommunismi tingimusis Todorovi Bulgaaria-kogemuse põhjal nagu elu teatris: tegelikult, elu illusioonis (Václav Havel ütleks: elu vales), mida tõelusena esitleti. Näiteks olid rahu, jõukus ja ametiühingud Nõukogude süsteemis selgelt kaksisoimsed mõisted. Paraku sai maskide efektiivsusest nendetaguse mõru tegelikkuse varjamisel seda teatrit distantsilt jälginute jaoks tõsine takistus kommunistliku režiimi tegeliku olemuse mõistmisel. Nii väidavad tänini nii mõnedki, et nõukogude kommunism oli iseenesest üllas ja humanistlik, olgu siis, et kokkuvõttes kiivakiskunud valgustusüritus.

Muidugi on Euroopa kahe totalitaarse süsteemi pärandi hindamisel mänginud oma osa ka kommunistliku ja natsirežiimi erinev lagunemisloogika. Kommunismil ei ole olnud oma Nürnbergi – pigem lõi kommunismi suhteliselt vägivallatu lõpp soodsa pinnase kommunistlike kuritegude unustussevajumisele, millele aitas omakorda kaasa kommunistliku eliidi enese taaskehtestamine uue süsteemi majandusliku (ja kohati ka jätkamine poliitilise) eliidina. Nii- või naapidi olid piirid režiimi toetajate ja ohvrite vahel kommunismi puhul natsisüsteemiga võrreldes oluliselt hägusamad, osalt mõistagi ka nende režiimide erineva eluea tõttu. Kommunistliku süsteemi poolt defineeritud vaenlane oli ka „ujuvama“ iseloomuga kui natsisüsteemis, kus piirjooned kurjategijate ja ohvrite vahel olid selgemad. Vastavalt on kommunistliku režiimi erinevatel „sisevaenlastel“ – näiteks kulakuil ja kodanlasil – olnud ka keerulisem end hiljem kommunistliku režiimi „programmaatilise põhiohvrina“ määratleda.

Kollokviumi eesmärgiks oligi analüüsida kommunismikogemust võrdlevalt nii Ida-kui Lääne-Euroopas, vaatamata nende kogemuste kardinaalsele erinevusele. Mõjukas Prantsuse ajaloolane Henry Rousso, kes on end tuntuks kirjutanud prantslaste „valemälestuste“ (või nn Vichy sündroomi) analüüsimisega Teise maailmasõja kontekstis, tõi oma sõnavõtus esile, et kommunismi kollektiivse mäletamise rõhuasetus ja loogika on kahekümne viie aasta taguse ajaga võrreldes muutunud. Tänaseks on just kommunismi kollektiivsest mäletamisest saanud keskne poliitiline teema ja ühiskondlike debattide allikas, veerandsajand varem käsitleti teemat pigem kogukondlikul tasemel. Mäluga mitte tegelemine on aga selgelt poliitiline valik, leiab Rousso, toonitades kommunismi kuritegude ja nende lääneriikide poolse vaikimisi aktsepteerimise küsimuse tõstatamise olulisust. Lõppeks ei ole Stalini kuriteod olnud tänini käsitletud ei universaalse – ega isegi mitte kogu Euroopa – tragöödiana, vaid pigem mingi ähmase Ida-Euroopa probleemina. Sestap pidi ka Reimsi Ülikooli ajalooprofessor Philippe Buton nentima, et napp ajalooline reflektsioon kommunismi pärandi üle on tänini säilitanud kommunistlikule parteile legitiimse osa Prantsuse poliitikas – mida põlistab veelgi arusaam kommunismist kui teoreetiliselt tugevast ja tõsiseltvõetavast poliitilisest projektist.

Poola Teaduste Akadeemia Poliitikauuringute Instituudi professor Paweł Machcewicz analüüsis oma ettekandes Poola kommunistliku pärandiga tegelemise hilinemise põhjuseid. Tõepoolest, kui nt Slovakkias ja Leedus loodi kommunistliku režiimi kuritegude uurimisele pühendatud asutused juba 1990ndate alguses, alustas Poola vastav „mälukoda“ – Instytut Pamięci Narodowej – või inglise keeli Institute of National Remembrance: Commission for the Prosecution of Crimes against the Polish Nation – oma tegevust alles 2000. aastal. Üheks põhjuseks poolakate-poolse „kommunismikera“ lahtirullimise venitamise taga oli kommunismi visina, mitte pauguga, lõppemine Poolas – Poola „ümarlaualise ülemineku“ evolutsiooniline, mitte revolutsiooniline iseloom. Režiimi rahumeelne lõpp oli iseenesest küll hea, ent enesepuhastuse ja minevikuga selgete sottidega tegemise seisukohalt pigem vastupidi. Poolakate pikameelset lustratsiooni selgitas Machcewicz ka kommunismi viimastel aastatel Poolas valitsenud režiimi mõnevõrra vähemrepressiivse loomuga kui näiteks oli olukord GDRis või Tšehhoslovakkias. Nii oligi postkommunistliku ajastu alguses Poolas väga väike avalik nõudlus arhiivide avamise ja kommunistlike kuritegude uurimise suhtes. Aastaid puudus ka lustratsiooniseadus, ent samas lekkisid ajuti kahtlustused kellegi kunagise agendiksoleku aadressil pressi, luues nii sotsiaalselt ebaterve õhkkonna.

Poola mäluinstituudi ülesandeks on Teise maailmasõja ja kommunismiperioodi kontekstis uurida Poola rahva vastu nii natsi- kui kommunistliku režiimi poolt toime pandud kuritegusid ning esitada vastavad süüdistused. Ühelt poolt on niisiis tegu tavapärase uurimisasutusega, teisalt on instituudil ka hariduslik väljund: organiseeritakse koolitusi ajalooõpetajatele, trükitakse õpikute lisamaterjale ja korraldatakse ajalooteemalisi näitusi üle kogu Poola. Instituudil on üldse üle-Poolaline haare: selle peakorter asub küll Varssavis, ent lisaks tegutseb 11 kohalikku haru ning 1500 töötajat üle riigi.

Huvitav on tõik, et instituudi mälutöö tuleprooviks sai poolakate endi raskemaid kuritegusid II maailmasõja kontekstis: juutide massimõrv Kirde-Poolas Jedwabne külas 1941. aasta juulis. Samas tõstis kriitilise endassevaatamisega alustamine instituudi rahvusvahelist tõsiseltvõetavust. Tänaseks on instituut paljastanud kommunistlike repressioonide oluliselt suurema ulatuslikkuse kui varasemalt arvati, muuhulgas näiteks kogu Poolat šokeerinud preester Popiełuszko julgeolekuorganite poolse piinamise ja mõrva sarnaste taktikate laialdase leviku 1970 ja 1980ndatel aastatel. Enimšokeerivad on olnud avastused julgeolekuagentide võrgustiku tegeliku suuruse kohta: Instituudi uurimistööst on selgunud, et suurim oli informaatorite-agentide arv Poolas mitte režiimi kõige repressiivsemal perioodil, vaid pigem just kommunistliku ajastu lõppjärgus. Agentide teema muutus olulisimaks 2004.-2005. aasta paiku – ning kes, kas ja millal agendina tegutses, ongi lõpp-plaanis kujunenud Poola kommunistliku lustratsiooni debati võtmeteemaks.

Kokkuvõttes nentisid kollokviumil osalejad, et ühismälu kommunismi osas Euroopas on väga raske luua, kuna Ida- ja Lääne-Euroopa kommunismikogemused on selleks liiga erinevad. Todorovi soovitus hoiduda erinevaid kogemusi mehhaaniliselt kokku sulatamast ning pigem püüda erinevate mälude kahekõne poole, on küll agonistlik, ent samas ometi realistlikum kui püüd kunstlikult mingit poliitkorrektset Euroopa ühismälu konstrueerida.

Kategooriates: BlogiSildid: