veebruar 12, 2008

Kommunismimälu kangrud

Kommunismi laiba otsingud jätkuvad, nagu Jüri Luige ning Poola ja Balti riikide europarlamentääride (vt AR-M276_20080123_162141.pdf) hiljutistest üleskutsetest nähtub. Ellu on kutsustud Eesti Mälu Instituut, et hakata puhastama Nõukogude okupatsiooniaastate talle ja vanade kommarite asemel saavad sel vabariigi aastapäeval Eesti presidendilt aumärgi rinda teiste hulgas hoopis ajakirjanik Anne Applebaum, ajaloolane Norman Davies ja režissöör Andrzej Wajda, kelle kõigi töödest on Euroopa senisest õiglasema ajalookirjutuse ja kommunismipärandi lahtituulutamise temaatika taustal siingi varasemalt juttu olnud.

Käisin eelmisel nädalal ida-eurooplaste mäluvõitluse tagamaid tutvustamas USA ühes omanäolisemas ülikoolis – New Yorgi New School for Social Research’is toimunud kollektiivse mälu teemalisel konverentsil.

Kommunismi laiba otsingud jätkuvad, nagu Jüri Luige ning Poola ja Balti riikide europarlamentääride (vt AR-M276_20080123_162141.pdf) hiljutistest üleskutsetest nähtub. Ellu on kutsustud Eesti Mälu Instituut, et hakata puhastama Nõukogude okupatsiooniaastate talle ja vanade kommarite asemel saavad sel vabariigi aastapäeval Eesti presidendilt aumärgi rinda teiste hulgas hoopis ajakirjanik Anne Applebaum, ajaloolane Norman Davies ja režissöör Andrzej Wajda, kelle kõigi töödest on Euroopa senisest õiglasema ajalookirjutuse ja kommunismipärandi lahtituulutamise temaatika taustal siingi varasemalt juttu olnud.

Käisin eelmisel nädalal ida-eurooplaste mäluvõitluse tagamaid tutvustamas USA ühes omanäolisemas ülikoolis – New Yorgi New School for Social Research’is toimunud kollektiivse mälu teemalisel konverentsil.

New School jätkab Teise ilmasõja aegsest Euroopast natsiterrori eest pagema sunnitud juutide kantud kriitilise teooria traditsiooni – näiteks õpetas seal omal ajal filosoofiat totalitarismi juuri lahanud Hannah Arendt. Rõhuasetust holokausti metastaasidel juutide ühismälus ja tänases poliitilises teadvuses peegeldas selgesti ka konverentsi programm , mis sestap kenasti illustreeris minu teesi kollektiivse mälu ja rahvusvaheliste suhete uurimisväljade ristumiskoha traditsioonilise agenda laiendamise vajaduse kohta.

Sest paraku on tänapäeva tõsiasi, et kollektiivmälu ja politoloogia puutepunktid on senini suuresti piirdunudki Teise maailmasõja aegse juutide holokausti, selle ohvrite, toimepanijate, kaasaaitajate ja kõrvaltvaatajate mälu ja süümepuntrate harutamisega. Rahvusvahelise üldsuse – aga ka akadeemiliste uurijate – huvi Nõukogude kommunistliku režiimi inimsusevastaste kuritegude vastu ei ole olnud ligilähedaseltki võrreldav holokaustile (küll kahtlemata teenitult) osakssaanuga. Nii on ka ida-eurooplaste Nõukogude repressioonide kogemus traditsiooniliselt jäänud pigem Euroopa eneseanalüüsi ääremaile Teise maailmasõja kontekstis. Mis muidugi kinnitab “vana vasakulepanija” Michel Foucault nendingut ajalookirjutusest kui võimusuhete peeglist ja meenutab, et ajalugusid – kogetud, jutustatud ja kirjapandud kujul – on alati rohkem kui parajasti maksev peavoolulugu välja paista laseb. Nii nagu Euroopa ajalugu on traditsiooniliselt kirjutatud võimsamate ja suuremate riikide vaatepunktist, on ka kollektiivse mälu uurimine rahvusvaheliste suhete distsipliini raamistikus olnud Lääne-Euroopa kogemuste analüüsimise poole kaldu – ja seda muuseas ka Euroopa juutidesse puutuvalt: näiteks on uurijate tähelepanu alt tänini suuresti välja jäänud Teise maailmasõja ajal Nõukogude Liitu jäänud/saadetud juutide saatus, nagu märkis New Schooli konverentsil kõnelnud ajaloolane Atina Grossmann.

Minu arvates on poliitika ja kollektiivsete mäletamisviiside sõlmumisekohti analüüsivail teadlasil viimane aeg oma uurimisvälja laiendada ja pöörata pilk ida-eurooplaste mälutööle kommunismipärandi kontekstis. On ju nn uute eurooplaste viimaste aastate meeldetuletused liinis “ka meie ajalugu on Euroopa ajalugu“ – meenutame näiteks II maailmasõja 60. aastapäeva Moskvas tähistamise ümber toimunud rahvusvahelist kära või võitlusi erinevates Euroopa organisatsioonides kommunistliku režiimi kuritegudele rahvusvahelise õigusliku ja moraalse hinnangu andmise üle – hakanud murendama senist “ühendatud Euroopa“ ennastõnnitlevat lähiajalookäsitlust. Tõepoolest, kui Euroopa ühismälu kujutleda kangana – miks mitte mõne Anu Raua kootud värvilise palakana, siis võime Eesti presidendi ilusat kujundit laenates kirjeldada idaeurooplaste katseid oma minevikukogemuste “sissekirjutamiseks“ Euroopa ühisesse lähiajalootõlgendusse kui püüet vedada sellesse Euroopa mälukangasse sisse Ida-Euroopale spetsiifiline kommunismimälu lõim.

Muidugi ei maksa arvata, et üleskutse kommunismiohvrite mälestustele rohkem tähelepanu pöörata oma väljatöötatud nišši kaitsvates teadlastes teatavat ettevaatlikust ei tekita – ehkki küll enamasti vast mitte sellist äratõukereaktsiooni nagu “mälumilitaristidest“ Ida-Euroopa poliitikud (nagu Jarosław Kaczyński) “vana“ Euroopa poliitikute seas. Muidu rangelt kriitiliste analüütikute jaoks on kummastaval kombel sageli vastuvõetamatu idee tuua kommunismi kuriteod natsipärandiga sarnasesse analüütilisse raamistikku, otsekui ohustataks nii holokausti kui Lääne 20. sajandi keskse sotsiaalse trauma unikaalset positsiooni. Kujukaks näiteks on siinkohal Ameerika sotsioloogi Jeffrey Olicki kommentaar Siobhan Kattagole möödunudsuvise Tallinna Ülikooli kollektiivmälu-teemalise suveülikooli raames antud intervjuus , mille siin kõnekuse huvides tervikuna ära toon:

“Minu meelest on tegemist täiesti eri tüüpi kuritegudega. Ma ei taha luua mingit kannatuste hierarhiat, kuid kommunismi kuriteod olid suuremalt jaolt poliitilise iseloomuga. See ei tähenda muidugi, et kommunistilt oli kuidagi meeldivam kuuli saada kui natsilt. Aga natside kuritegudes, nende agressiivses rassistlikkuses, on midagi ürgalgelist ja primitiivset, mis vähemalt minus tekitab tunde, et need on poliitilistest kuritegudest täiesti erinevad.

Mingisuguseid poliitilisi kuritegusid on pea iga režiim toime pannud. Näiteks demokraatia või revolutsioonide nimel on igasuguseid asju tehtud ja kuigi Nõukogude kuriteod olid kahtlemata julmad, puudub neis minu meelest see tume primitiivsus, mis on natsikuritegude rassismil ja bioloogilisel diskrimineerimisel. Vaidlus, kas ohvrite arv oli mõlemal puhul enam-vähem sama või mitte, on selles kontekstis isegi kõrvaline. Ma ei taha öelda, et natside kuriteod olid kohutavamad kui kommunistide omad, ohvri vaatepunktist kindlasti mitte. Nende kuritegude erinevus on ehk umbes sama tüüpi nagu röövimise ja vägistamise erinevus. Kui inimesel pea lõhki lüüakse ja rahakott ära võetakse, siis on see aluseliselt erinev sellest, kui tal seksuaalkuriteo käigus pea lõhki lüüakse. Lõpptulemus on võib-olla sama, kuid need kuriteod erinevad oma kultuuriliste omaduste poolest. Ma arvan, et natsismi ja kommunismi kuritegude samastamine on ohtlik.“

Natsismi ja kommunismi kuritegude mäletamise kõrvu käsitlemine ja võrdlev analüüs ei tohiks siiski küll kedagi ohustada. Kui juutide eneseanalüüs holokausti taustal on tänaseks jõudnud juba ei-tea-mitmendale metatasandile, küündides näiteks küsimiseni, kas absoluutne õudus saab oma perverssel moel olla ka subliimne või ülev (sic!), oleks Euroopa lähiajalugu arvestades vildakas, kui kriitiline kollektiivmälu lahkaja jätaks oma analüütilisest fookusest teadlikult välja kommunistlikud kuriteod ja nende jäljed tänases Euroopa poliitikas.

Euroopa vajab ka kommunismi ajalugusid, suuri ja väiksemaid jutustusi kurjuse labasusest ja ülevusest. Nagu Jüri Luik õigesti märgib, on kommunismi all kannatanutel siin oma osa kanda. Hannah Arendt raporteeris isiklikult ajakirjale The New Yorker Adolf Eichmanni kohtuprotsessilt Iisraelis, millest sündis lõpuks suurt poleemikat tekitanud raamat “Eichmann Jeruusalemmas: raport kurjuse banaalsusest“ (1963). Kas vastloodud Eesti Mälu Instituut on juba valinud oma tunnistaja Hiiumaale saatmiseks, kes kord kirjutaks niisama teravapilgulise “Arnold Meri Kärdlas”?

Kategooriates: BlogiSildid: