Koalitsioonilepe ja julgeolek

Uue koalitsioonileppe julgeolekut ja riigikaitset puudutavad osad on jaotatud mitme peatüki peale – „Julgeolek ja riigikaitse“, „Välispoliitika“ ja „Energeetika“. Üldjoontes on uue valitsuse kaitsepoliitika praeguses julgeolekukeskkonnas adekvaatne, kuid jääb mitmel pool üldsõnaliseks, ebamääraseks ja kordab üle juba käimasolevaid poliitikaid. Sellegipoolest on leppes mitu huvitavat aspekti, mis väärivad suuremat tähelepanu, sh lai riigikaitse, liitlassuhted, küberjulgeolek, energeetika ja rahastusküsimus.

Uue koalitsioonileppe julgeolekut ja riigikaitset puudutavad osad on jaotatud mitme peatüki peale – „Julgeolek ja riigikaitse“, „Välispoliitika“ ja „Energeetika“. Üldjoontes on uue valitsuse kaitsepoliitika praeguses julgeolekukeskkonnas adekvaatne, kuid jääb mitmel pool üldsõnaliseks, ebamääraseks ja kordab üle juba käimasolevaid poliitikaid. Sellegipoolest on leppes mitu huvitavat aspekti, mis väärivad suuremat tähelepanu, sh lai riigikaitse, liitlassuhted, küberjulgeolek, energeetika ja rahastusküsimus.

Lepe jääb laia riigikaitse juurutamise valdkonnas valdavalt üldsõnaliseks ja ebamääraseks. Viimastel aastatel on muudetud õigusruumi eesmärgiga suurendada valitsuse ja peaministri rolli julgeoleku ja riigikaitse juhtimisel ja koordineerimisel. Valitsuse tegevuskava lubab anda peaministrile ja Riigikantseleile täiendavaid volitusi, mis näitab, et julgeoleku ja riigikaitse tsentraliseerimisega on kavas jätkata. Samas ei piisa laia riigikaitse elluviimiseks vaid leppes plaanitud tegevustest, vaid määrata tuleb kõikide asutuste riigikaitselised ülesanded ning valitsus- ja regionaalsete komisjonide õigused ja kohustused.
Riigikaitse ning julgeolekutagatiste osas on kõigepealt rõhutatud just iseseisva kaitsevõime arendamisega seonduvat, erinevalt varasematest koalitsioonilepetest, kus on pandud rohkem rõhku NATO kollektiivkaitsele. Kollektiivkaitse osas korratakse üle NATO Walesi tippkohtumisel kokku lepitud valmisoleku tegevuskava (Readiness Action Plan) põhipunktid, mis on seotud liitlaste püsiva kohalolekuga Eestis, NATO kollektiivkaitseplaanide ajakohastamise ning NATO kiire reageerimisvõimega üksuse arendamisega. Liitlaste üksuste pidevat kohalolekut Eestis nähakse jätkuvat läbi kohalolevate üksuste roteerumise.
Kaitse- ja julgeolekualase koostöö puhul tõstetakse traditsiooniliselt esile koostööd Ameerika Ühendriikidega. Erinevalt varasemast ei mainita sihina Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika tugevdamist, ehkki Euroopa Liidu julgeolekustrateegia uuendamine tuleb arutlusele juunis. Küll aga märgitakse eraldi, et Eestile on oluline jätkata panustamist Euroopa Liidu egiidi all tegutsevasse Põhjala lahingugruppi.
Suhetes Venemaaga peab koalitsioon oluliseks järjekindlat tegutsemist võimalike pingete leevendamisel, arvestades Eesti ja liitlaste huve. Jääb arusaamatuks, milliseid samme selle nimel tehakse, eriti kuna pingete leevendamine saab toimuda ainult kahepoolselt. Huvitav on seejuures, et koalitsioonileppes ei ole sõnakestki Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisest, kuigi idapiiri väljaehitamisest ja valvamise tõhustamisest räägitakse küll.
Kübervaldkonnas rõhutab koalitsioonilepe suuresti neid eesmärke ja tegevusi, mille sihiks on kujundada Eestist IT-ettevõtluse ja e-majanduse kõrgetasemeline keskus. Jääb mulje, et unustatakse, et ühiskonna digitaliseerimise eeltingimus on usaldus küberruumi vastu, mis sõltub omakorda viimase turvalisusest. E-riigi edukas arendamine on võimalik vaid piisavate ja läbimõeldud investeeringutega küberturvalisusse ning kogu ühiskonna küberjulgeolekualase teadlikkuse ja kompetentsi suurendamise kaudu. Lisaks IT-õppe toetamisele, mida lepe rõhutab, tuleks lõimida küberjulgeolekualane haridus õppeprogrammidesse.
Energiajulgeolekust räägitakse peamiselt Euroopa Liidu kontekstis. Koalitsioon toetab ühtse energialiidu loomist, millele pandi ametlikult alus juba 2015. aasta veebruari lõpus, kuid mille juhtimisstruktuur on jätkuvalt lahtine. Euroopa Liidu raames soovitakse ühtseid hankeid ja sõltuvuse vähendamist imporditavast kütusest. Eraldi rõhutatakse vajadust siduda Eesti elektrisüsteem lahti Venemaa sagedusalast ja ühendada mandri-Euroopa sagedusalaga – plaan on eksisteerinud aastaid, kuid on nüüd tõsisemalt käima läinud. Samuti ei ole uus mõte tihendada energiakoostööd Põhja- ja Baltimaadega, kus loodetakse ületada veel viimased takistused, mis puudutavad ühtset elektriturgu.
Kaitsetööstuses jätkatakse senise poliitikaga, mille raames plaanitakse toetada kaitsetööstuse arengut ja ligipääsu eksporditurgudele. Sama põhimõte on sõnastatud kaitsetööstuspoliitikas aastateks 2013–2022. Arvestades, et praegu toimub senise poliitika ja meetmete mõjuanalüüs, siis tõenäoliselt puudub seisukoht, kuidas ja mida muuta. Koalitsioonilepe vihjab samas, et poliitilisel tasandil on olemas otsus, et toetust tuleb jätkata.
Leppe kaitsepoliitika vundamendiks on kõigile tuttav kohustus hoida sõjalised kaitsekulud 2% tasemel SKTst, millele lisanduvad täiendavalt liitlaste kohaolekuga seotud kulud. Samas jääb ebaselgeks, kas ja mille arvelt plaanitakse kaitse-eelarvet tõsta, et leida täiendav raha katmaks liitlaste kohaoluga seotud kulud.
Eraldi tasub ära märkida otsust, et uute sõjaliste võimete loomisel ja kaitseotstarbeliste hangete läbiviimisel arvestatakse eelarveressursside planeerimisel kogu relvasüsteemi elutsükli kulu. Sellel otsusel on oluline mõju tulevikus läbiviidavatele suurhangetele. Samas ei maksa unustada kehtivat riigikaitse arengukava, mille raames on teatud otsused suurhangete ja taristu osas juba langetatud.
Valitsusliidu poliitilised prioriteedid riigikaitses räägivad heidutusest, iseseisva kaitsevõime kiiremast arendamisest ja võimest kiirelt lahendada hübriidkonflikte. Selle taustal peaks väearendus keskenduma üksuste kasutatavusele lühikese või olematu eelhoiatusaja jooksul ning madala kuni keskmise intensiivsusega konfliktis, kus vastaseks on pigem eri- ja paramilitaarsed üksused kui konventsionaalne ühendjõud. Tegevuste osas peaks kujunema prioriteediks olemasolevate elukutseliste üksuste ja Kaitseliidu teatud üksuste täielik komplekteerimine ja väljaõpe ning kõrgeima kiirusklassi reservüksuste õppekogunemised. Selleks vajalike vahendite vabastamiseks tuleb ilmselt (vähemalt ajutiselt) vähendada ajateenijate arvu, väljaõppe kestust ja intensiivsust või mõlemaid. Arvestades passiivsete liikmete osakaalu ja ressursinappust tuleks selle asemel, et kasvatada Kaitseliidu liikmete arvu 30 000-ni, panustada pigem olemasoleva liikmeskonna aktiivsemasse kaasamisse.
Kokkuvõttes võib tõdeda, et koalitsioonilepe käsitleb aktuaalseid julgeolekualaseid küsimusi. Paljud leppes väljatoodud ideed ja eesmärgid vajavad siiski põhjalikumat läbitöötamist ning konkreetsete meetmete määratlemist.