2009. aastal käivitas Euroopa Liit idapartnerluse, lootes sellega levitada 2004. ja 2007. aasta laienemisringide vilju ka Euroopa idaservas asuvatesse riikidesse. Kuuele riigile, millest kolm asuvad Ida-Euroopas (Valgevene, Moldova ja Ukraina) ning kolm Taga-Kaukaasias (Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia), suunatud algatuse peamised eesmärgid on toetada nende riikide majanduslikke ja poliitilisi reforme, sotsiaalmajanduslikku arengut ja muid valdkondi ning pikemas plaanis edendada tihedamat koostööd Euroopa Liiduga.
Möödunud neli aastat on aga neid suuri lootusi paraku petnud. Ehkki algatusel on olnud ka edu, demonstreerivad idapartnerluse tulemused ka Euroopa Liidu välispoliitilise mõju piiratust. […] Peatsel tippkohtumisel Vilniuses, mis tähistab idapartnerluse käivitumise neljandat aastapäeva, on Euroopa Liidul võimalus üle vaadata nii oma arusaamad idapartnerluse riikidest kui ka laiemad välispoliitilised eesmärgid ning instrumendid, millega neid püütakse saavutada.
Peamine põhjus idapartnerlust toetada on väidetavalt see, et idapartnerlus võimaldab Euroopa Liidul levitada oma väärtusi. Ometi on see just miski, mida Euroopa Liit ei saa (ega tohiks) praegu teha. […] Teisalt, isegi kui Euroopa Liit ei ole võimeline rajama tervet Euraasiat hõlmavat, Portugalist Vaikse ookeanini ulatuvat ruumi, kus kehtivad euroopalikud, konsensust ja liberaalset demokraatiat austavad väärtushinnangud, võib ja saab ta süvendada koostööd oma idapartneritega valdkondades, mis vastavad ta huvidele. Käesolevas artiklis keskendume neist valdkondadest kõige olulisemale, nimelt energiajulgeolekule.
Laadi alla: Narrow Focus, Broad Vision: A Strategic View of the Eastern Partnership (PDF)
