Killukene Pakistani valimistest, Sindhimaa vinklist vaadatuna

Superteisipäev kindlustas John McCainile suure tõenäosusega vabariiklaste presidendikandidaadi positsiooni sügisesteks valimisteks. Kuigi ainus allesjäänud põhikonkurent Michael Huckabee jätkas esialgu paljutõotavalt võitudega Kansases ja Louisianas ning napi allajäämisega Washingtoni osariigis, liiguvad tema aktsiad aeglaselt, kuid peatumatult allamäge. Pigem on tegemist juba „isikliku populaarsuse“ kampaaniaga, mis peaks kindlustama talle võimalikult tugevad positsioonid valimiskonvendiks, kui kõne alla tuleb asepresidendikandidaadi valik.

Demokraatide poolel lõpetasid Hillary Clinton ja Barack Obama superteisipäeva sisuliselt viigipositsioonilt, millele järgnes Obama jõuline vahespurt, kui ta võitis kümnes osariigis järjest. Siinjuures saavutati kõik võidud paraja ülekaaluga. See on Obamale andnud küll väikese edumaa, kuid tema võitu ei saa kindlasti veel nimetada lõplikuks ning peatamatuks.

Superteisipäev kindlustas John McCainile suure tõenäosusega vabariiklaste presidendikandidaadi positsiooni sügisesteks valimisteks. Kuigi ainus allesjäänud põhikonkurent Michael Huckabee jätkas esialgu paljutõotavalt võitudega Kansases ja Louisianas ning napi allajäämisega Washingtoni osariigis, liiguvad tema aktsiad aeglaselt, kuid peatumatult allamäge. Pigem on tegemist juba „isikliku populaarsuse“ kampaaniaga, mis peaks kindlustama talle võimalikult tugevad positsioonid valimiskonvendiks, kui kõne alla tuleb asepresidendikandidaadi valik.

Demokraatide poolel lõpetasid Hillary Clinton ja Barack Obama superteisipäeva sisuliselt viigipositsioonilt, millele järgnes Obama jõuline vahespurt, kui ta võitis kümnes osariigis järjest. Siinjuures saavutati kõik võidud paraja ülekaaluga. See on Obamale andnud küll väikese edumaa, kuid tema võitu ei saa kindlasti veel nimetada lõplikuks ning peatamatuks.

Probleemid Sindhimaal on sama vanad kui Pakistan ise. Nimelt saabus peale Pakistani riigi loomist 1947ndal aastal Indiast miljoneid urdu keelt kõnelevaid muhadzhiire (mohajir – tõlkes immigrant), kes peamiselt Sindhi provintsi linnadesse elama asusid ja esiotsa sindhide lahke vastuvõtu osaliseks said. Ent asjad arenesid omasoodu, riigis tuli võimule diktaator Zia ul-Haq. Mingil ajahetkel hakkas sindhidele (nagu ka naabritele Belutšistanis) tunduma, et Punjabi provintsi on koondunud liiga palju võimu ning loodusressursside poolest rikast Sindhimaad lüpstakse punjaabide huvides halastamatult. Sindhi iseseisvusliikumisele vastukaaluks tekitati (laialtlevinud arusaama kohaselt riiklike eriteenistuste poolt) mohajiride partei ning verised kokkupõrked olid kärmed tulema. 1988-1990 vapustasid nii Hyderabadi kui Karachit massirahutused, mis tänasesse päeva on toonud terava jagunemise eri linnaosadesse Hyderabadis ning MQM-i liidri Altaf Husseini eksiili Londonis ning Sindhi iseseisvusliikumine on edukalt lõhestatud mitmeks omavahel kaklevaks pisiparteiks.

Kui Sindhimaa linnades jagunevad jõujooned MQM-i (mis vahepeal populistlikel eesmärkidel on oma nimes Mohajiri vahetanud Muttahida e. ühtsuse vastu) ning valdavalt sindhide poolt toetatud PPP (Pakistani Peoples Party, äsja tapetud Benazir Bhutto partei) vahel, siis maapiirkondades on asjalood sootuks teistsugused. Oli üllatav kogeda, et 21. sajandil leidub veel sunnismaisust – talupojad on põlvkonniti suurmaaomanikega seotud ning viimastel on vaba voli ja vägi teha, mida iganes vaid heaks arvatakse. Nii mõneski piirkonnas on nii religioosne, majanduslik, seadusandlik kui ka täitevvõim ühe perekonna kätte koondunud ning suurnikud toetavad seda parteid, mis parajasti võimul või millega ajalooliselt väljakujunenud sidemed olema juhtuvad. Viimaste valimiste puhul mängis talupoegade eelistused ringi Benazir Bhutto märtrisurm. “Mina hääletan Benaziri poolt”, vastasid mitmed talupojad, kui küsima juhtusin, kas valima minnakse. Paraku ei osatud reeglina selgitada, kuidas surnud kodaniku poolt hääletada saab ning tõik, et tegelikult võidab sellest kõigest peamiselt Asif Zardari, kriitikute seas tuntud kui kümne-protsendi-mees (just niipalju olevat Zardari Benazir Bhutto peaministriksoleku ajal kümnist võtnud, korruptsioonisüüdistused on endiselt jõus), oli täiesti tundmatu. Kirjaoskamatus on ametlikel andmetel 53%, maapiirkondades enamgi.

Eelkirjeldatust tulenevad ka valimistulemused Sindhimaal: linnades oli võidutses hästiorganiseeritud ja kohalike võimude toetust kasutav MQM, siiski said ka mõned PPP kandidaadid sindhidega asustatud linnajagudes n.ö. pildile.
Maarajoonides kaotasid seni võimupartei PML-Q (Pakistani Muslim League – Quaid-i-Azam Pakistani esimese presidendi järgi, president Musharrafi partei, tuntud ka kui King’s Party) tiiva all olnud suurmaaomanikud oma positsioone PPP kandidaatidele.

Kuigi PPP koos Punjabis kõvasti hääli kogunud Nawaz Sharifi partei PML-N-iga (N- Nawaz) valitsust moodustama asub, on kohalikud intellektuaalid üsna skeptilised. Oodata on nõrka valitsust ning kui uued ministrid millegi kardinaalselt uuega toime ei tule, prognoositakse järgmistel valimistel vanade tegijate taastulekut. Sest uusi, puhaste käte ja minevikuga tegelasi Pakistani poliitmaastikul hetkel lihtsalt ei ole