Kilbiga või kilbil: NATO ja laienemine peale Bukaresti

Mitmed kommentaatorid, nii Eestis kui väljaspool seda, on püüdnud Bukaresti tippkohtumist nimetada ebaõnnestumiseks. Marko Mihkelson kirjutab oma blogis: “Eile Washingtonis ühel kohtumisel oli hämmastav kuulda, et Bukaresti tippkohtumise lõppdokumendi sõnastuse ettevalmistamisel oli mõningatel riikidel raskusi taluda mõtet: NATO laienemise üle ei saa olla ühelgi kolmandal riigil ei sõnaõigust ega veelgi vähem vetoõigust.”

Põhiliselt viidatakse siin asjaolule, et Gruusia ja Ukraina ei saanud seekord veel Liikmesuse Tegevusplaani (Membership Action Plan – MAP), mis oleks kahtlemata olnud positiivne tunnustus nende riikide Läänega lõimumise poliitikale.

Sellegipoolest ei peaks me kergekäeliselt rääkima võitudest ja kaotustest, sest kuigi koerad hauguvad, liigub NATO karavan edasi ka peale Bukaresti.

Mitmed kommentaatorid, nii Eestis kui väljaspool seda, on püüdnud Bukaresti tippkohtumist nimetada ebaõnnestumiseks. Marko Mihkelson kirjutab oma blogis: “Eile Washingtonis ühel kohtumisel oli hämmastav kuulda, et Bukaresti tippkohtumise lõppdokumendi sõnastuse ettevalmistamisel oli mõningatel riikidel raskusi taluda mõtet: NATO laienemise üle ei saa olla ühelgi kolmandal riigil ei sõnaõigust ega veelgi vähem vetoõigust.”

Põhiliselt viidatakse siin asjaolule, et Gruusia ja Ukraina ei saanud seekord veel Liikmesuse Tegevusplaani (Membership Action Plan – MAP), mis oleks kahtlemata olnud positiivne tunnustus nende riikide Läänega lõimumise poliitikale.

Sellegipoolest ei peaks me kergekäeliselt rääkima võitudest ja kaotustest, sest kuigi koerad hauguvad, liigub NATO karavan edasi ka peale Bukaresti.

Eestis armastatakse palju rääkida Prantsusmaa ja Saksamaa “reeturlikust käitumisest”, viidates nende leebele suhtumisele Venemaa suhtes. Siinjuures tuleb silmas pidada, et meeldib see meile või mitte, otsused oluliste küsimuste kohta tehakse ikkagi erinevates Euroopa pealinnades, mitte Moskvas, ja kui tundub, et ühes või teises küsimuses ei vasta teiste seisukohad meie seisukohtadele, siis pole küsimus mitte kellegi reeturlikkuses, vaid meie endi vastavasuunalise poliitika nõrkuses. Kui Eesti armastab rõhutada erisuhteid Ameerika Ühendriikidega, siis ei tohi ära unustada, et see ei ole veel kogu rahvusvaheline poliitika ning edu saavutamiseks ei piisa vaid sellest, kui oma seisukohti tutvustatakse Washingtonis, vaid peab õppima suhtlema nii Pariisi kui Berliiniga, Madridi kui Roomaga, aga ka Pekingi, Delhi ja Moskvaga. Võidu ja kaotuse metafooridega mängides võib küll sambaid püsti panna ja maha võtta, kuid rahvusvahelises poliitikas muutub võitjate ja kaotajate eristamine ohtlikuks, kuna siin võivad halvimal juhul tulla mängu inimelud ja -saatused. Kaotused tekitavad revanšiihalust ja peale Esimese maailmasõja lõppu nägime, kuidas see viis lõppkokkuvõttes järgmise maailmasõjani.

Tees, mida teinekord esitatakse – mida halvemad on lääneriikide ja eriti Ameerika Ühendriikide suhted Venemaaga, seda parem olevat see Eestile, võib küll rahuldada ajaloolise ebaõigluse irratsionaalset tunnet, kuid ei pruugi kehtida riikliku julgeoleku pragmaatilisest seisukohast. Kui me tahame säilitada pikemaajalist stabiilsust ja käsitleme NATOt kui väärtustepõhist julgeolekukogukonda, mitte kui pelgalt sõjalist allianssi, saab Ukraina ja Gruusia pääsemine NATOsse toimuda ainult läbi liberaalsete väärtuste omaksvõtmise nende riikide poolt, millega on mõlemal hetkel suuremaid või väiksemaid probleeme. Muidugi on Ukraina ja Gruusia teel demokraatlike ühiskondade poole, mistõttu on sõnum, mille nad Bukarestis said – nad võivad tulevikus arvestada NATO liikmesusega, väga tugev. Hoolimata Liikmesuse Tegevusplaanist ilmajäämisest, tulid Gruusia ja Ukraina Bukarestis tagasi pigem kilbiga, kuna nende õigust kuuluda väärtustepõhisesse kogukonda tunnustati. Loomulikult eeldab see reformide jätkumist. Kurvemini lõppes Bukarestis käik Makedooniale, kuna nemad ei jäänud kutsest ilma mitte seetõttu, et keegi oleks nende sobivuse NATOsse väärtustepõhiselt kahtluse alla seadnud, vaid lihtsalt sellepärast, et ühele riigile ei meeldinud teise nimi. Väide, et ühe riigi maakond ei saa kanda teise riigiga samalaadset nime, on puhtalt geopoliitiline hoiak, mis ei ole kooskõlas Euroopa Liidu ega ka NATO põhimõtetega. Sarnased nimed on näiteks Sloveenial (Republika Slovenija) ja Slovakkial (Slovenska Republika).

Kui Eesti näeb NATOt eelkõige geopoliitilise sõjalise alliansina ja soovib Ukraina ja Gruusia liitumist selletõttu, et NATOs tugevneks suund, mis taotleb vastasseisu Venemaaga, siis muutub ta tegelikkuses Venemaa põhiliseks advokaadiks NATOs. Sellisele järeldusele jõudmine ei tohiks olla raske, kui vähegi analüüsida Venemaa praeguseid NATO suundumusi. Kui Venemaa huvituks koostöö süvendamisest NATOga, siis tõuseks sellest Euroopa julgeolekule vaid tulu. Paraku tuleb nentida, et majanduslikust edust tiivustatuna üritab Venemaa taastada külma sõja aegseid positsioone ja kuigi ta ei ole ehk huvitatud otsesest konfrontatsioonist Läänega, siis soovib ta end nii mitmeski küsimuses saada “võrdseid õiguseid”, nähes end mitte Läänemaailma osana, vaid konkurendina.

Kuidas peaks Lääs sellele reageerima? Kas üritada Venemaad kasvatada või siis leida võimalusi karistamiseks? Lihtsam võimalus on uue külma sõja tekitamine ning vastasseisu süvendamine, alustades Venemaa väljaviskamisest G-8st nagu on soovitanud USA vabariiklaste presidendikandidaat John McCain. Emotsionaalselt võib ju McCainist aru saada, kuid samas kaotaks Lääs veel ühe kanali, millega Venemaad mõjutada. Karistamine on ainult siis efektiivne, kui ta suudab teist poolt kasvatada.

Lääne suhted Venemaaga ei peaks olema ei head ega halvad, kuid nad peaksid olema pragmaatilised. Võib-olla ei peakski praegu, kui Venemaa on suundumas Putini-ajastust Medvedjevi-ajastusse lõhet Lääne ja Venemaa vahel omapoolselt süvendama. Täpselt samuti nagu Gruusia ja Ukraina, nii peab ka Venemaa end Lääne ees koostööpartnerina tõestama ja saama võimaluse NATO-hirmudest vabanemiseks. Sellepärast ei maksa Saksamaad ja Prantsusmaad pragmaatiliste suhete soovimise pärast hukka mõista, vaid Gruusia ja Ukraina peaksid tõestama oma õigust kuuluda väärtustepõhisesse julgeolekukogukonda ja see eeldab kõigepealt Läänele iseloomulike väärtustepõhiste kodanikuühiskondade ülesehitamist. MAP saab olla vaid suunanäitaja, mitte avatud uks NATOsse. NATO saab kaitsta vaid neid, kes temasse usuvad ja panustavad ning mitte ainult sõjaliselt. Kuulus preisi sõjateoreetik Carl von Clausewitz on nimetanud sõda poliitika jätkuks. Tal oli geniaalselt õigus. Sõdu ei alusta mitte kunagi sõjaväelased, vaid alati poliitikud. Seepärast ei piisa sõja ärahoidmiseks ainult sõjalisest heidutusest, vaid sellest veelgi olulisem on poliitiline heidutus.

Bukaresti kohtumiselt aga tuli NATO välja pigem kilbiga kui kilbil. Esile tõsta maksab kasvõi Malta taasliitumist EAPC ja PfP programmiga. Nüüd jääb vaid Küpros ainsaks Euroopa Liidu liikmesriigiks, kes ei osale NATOs või tema partnerlusprogrammides. Bosnia ja Hertsegoviina ning Montenegro, aga samuti Serbia, kui ta peaks soovima, kutsuti liikuma Intensiivse Dialoogiga. Nende riikide lähenemine NATOle pole mitte väiksema tähtsusega kui Gruusial ja Ukrainal.

Lugu väljendab autori isiklikke seisukohti.