Peame olema valmis uueks Venemaaks. Miks nii ja milline seesugune idanaaber olla võib, selgitab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüütik Kadri Liik.
10.12.2011, Kadri Liik
Postimees
Peame olema valmis uueks Venemaaks. Miks nii ja milline seesugune idanaaber olla võib, selgitab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüütik Kadri Liik.
Venemaa parlamendivalimised ning neile järgnenud protestid on Eestis tekitanud vastakaid reaktsioone. Enamik meist ei suuda hoiduda kaasa elamast, jälgides, kuidas NSV Liidu aega meenutanud Putini võimumonopoli sisse tekivad mõrad ning vaba ja kriitiline diskussioon korraga taastärkab nagu rohi pärast külma talve.
Teised jälle küsivad ehmunult, kas kommunistide häältesaagi suurenemine on tõesti midagi, mille üle rõõmu tunda, ning kas Putini võim ei ole tegelikult ainus asi, mis praegust Venemaad enam-vähem rahuliku ja stabiilsena suudab hoida.
Poliitilisi protsesse, mida puhta südamega «hea-paha» skaalal analüüsida saab, on maailmas vähe. Vene poliitika nende hulka ei kuulu – viimase 20 aasta keerdkäigud ja silmamoondused on kujundanud keeruka süsteemi, kus asjad ei ole alati need, mis nad paistavad.
Lisaks, teadagi, võivad «head» arengud vahel viia kurbade tulemusteni, samas võib ootamatult ilmuda jõud, mis «kurja kavatseb, kuid korda saadab head». Aga püüdkem siiski toimuva tähendust natuke analüüsida.
Head kangelased
Kui otsida positiivset kangelast, siis nemad on praegusel poliitilisel näitelaval täiesti olemas. Seda rolli täidab kogu virguv keskklass, kelle kümned tuhanded esindajad täna Bolotnaja väljakule tulevad, et nõuda Venemaa võimult kõike seda, mida võim igas demokraatlikus riigis oma rahvale võlgneb.
Viimati kogunes võrreldava suurusega võimukriitiline meeleavaldus Moskvas rohkem kui kümme aastat tagasi – 2001. aasta varakevadel, kui 30 000 – 40 000 inimest tuli Ostankino teletorni juurde, et avaldada toetust rünnaku alla sattunud NTV telekanalile. Ka toona kogunenuid võib nimetada keskklassiks, aga need kaks keskklassi on oma olemuselt ja kujunemisloolt täiesti erinevad.
Need, kes 2001. aastal Ostankinosse tulid, ei olnud keskklass võib-olla varanduslikus mõistes, ent nad olid seda oma eneseidentifitseerimise ja sotsiaalse rolli poolest. Need olid samad inimesed, kes olid Nõukogude ajal täitnud teatrisaale ja püüdnud paksudes kirjandusajakirjades ridade vahele peidetud sõnumit.
Pigem üle kui alla keskea, tõenäoliselt valdavalt kõrgharidusega – õpetajad, teadlased, igat sorti intellektuaalid, kellele 1990. aastal saabunud sõnavabadus oli nii kallis anne, et nad ka selle vabaduse väärkasutamist nähes talle selga ei keeranud. Need olid läänemeelsed liberaalid, inimesed, kes jagasid samu väärtusi, mis 20 aastat tagasi said kogu Ida-Euroopa vabanemise aluseks.
Praegune keskklass on hoopis teistsugune. Nad on nooremad, rikkamad, natsionalistlikumad. Pragmaatikud, mitte idealistid. Veel mõni aasta tagasi hääletasid nad ise Putini-Medvedevi ja Ühtse Venemaa poolt ning olid rahul. Demokraatia ja vabadus jätsid neid idee tasandil suhteliselt külmaks, kui mitte suisa küüniliseks; neid huvitas praktiline elu.
Ning muutus suhtumises võimu tekkis just sellesama praktilise elu pinnalt: kui korruptsioon muudkui kasvas, inimeste võrdsusest seaduse ees polnud juttugi, omandiõigused ei pidanud vett, terrorism ei kadunud, küll aga kippusid kaduma kvaliteetsel tasemel avalikud teenused, siis midagi neis murdus. 24. septembri uudis Putini-Medvedevi rollivahetusest sai viimaseks piisaks.
Olles noored, energilised, haritud ja sõnakad, on just need inimesed praegu vallandunud protestide mootor ja nägu. Aga nähtamatu rahulolematus on tegelikult tunduvalt laiem. Vaene alamklass võib olla väliselt lojaalne, aga sisemiselt on ta kibestunud, sest mõistab, et ei püüa tõenäoliselt iialgi kinni isegi sedasama keskklassi.
Parteide pantomiim
Provintsid on pahased, sest Moskvaga võrreldes on nad alati vaesed ja teisejärgulised. Samas, Moskva südalinn, poliitiliste otsuste kaalukauss, on samuti täis pettunud inimesi – Medvedevi toetajad sellepärast, et nende karjäärilootused läksid teise ametiaja ärajäämisega luhta, Putini traditsiooniliseks võimubaasiks olevad «jõuametkonnad» on aga süvenenud institutsioonidevahelistesse ja karjääriloogikal põhinevatesse tülidesse.
Kui lisada siia veel natsionalistid ja rahvusvähemused, kel kõigil on omad etteheited võimule, siis saame pildi rahvast, kes on ühtne oma rahulolematuses, ent ei suuda veel struktureeruda ega organiseeruda, et hakata kõigi nende erinevate perspektiivide baasil otsima ühist teed edasi – mis eluvaadete antagonistlikkust arvestades kerge olla kuidagi ei saa.
Praegustel parteidel ei ole ühiskonnas toimuvaga just kuigi palju pistmist. On tõsi, et võimuvastane pahameel kanaliseerus hääletamisse Ühtse Venemaa vastu, aga see oli üsna puhas protestihääletamine, millega ei seostunud positiivseid ootusi teiste parteide tegevusele.
Tuleb aru saada, et kõik Vene duumas esindatud parteid on tegelased Kremli lavastatud poliitikanäitemängus. Nad võivad etendada opositsiooni ja teha karme avaldusi, ent nad on alati valmis olulistel hääletustel Kremlit toetama, saades vastutasuks oma osa võimupiruka ning nomenklatuuriks olemisega kaasnevatest hüvedest.
Mõnedki neist on ju Kremli loodud: näiteks Õiglane Venemaa valmis Kremli «halli kardinali» Vladislav Surkovi vaimusünnitisena eelmiste valimiste eel, eesmärgiga vähendada kommunistide häältesaaki. Kui aga ootamatult selgus, et ta võtab valijaid üle hoopis Ühtselt Venemaalt, siis jättis Kreml ta toetusest ilma – mis kujunenud olukorras täiesti loogiliselt Õiglase Venemaa häältesaagile hoopis õnnistusena mõjus.
Ent partei liider Sergei Mironov on juba teatanud, et «ei välista koalitsiooni Ühtse Venemaaga» (mida iganes see ka peaks tähendama – Vene poliitikas, kus võimu ei jagata parlamendis esindatuse baasil ning koalitsioonide moodustamise teel).
Erinevalt Nõukogude ajast, mil NLKP tõepoolest riiki valitses, on praeguses Vene süsteemis ka võimupartei – ehk siis Ühtne Venemaa – kõigest käsku täitev ettur. Nad ei teosta võimu, vaid on lihtsalt võimu kuulekas hääletusmasin.
Vladimir Žirinovski liberaaldemokraatidel on Vene poliitikas omamoodi lojaalse kojanarri roll. Žirinovski ütleb aeg-ajalt vaimuka lapsesuuna välja nii mõnegi Vene poliitikat puudutava piinliku tõsiasja, aga tal ei tuleks mõttessegi Kremlile tõelist väljakutset esitada.
Ning kui mõni Moskva poliitik kunagi peaks hakkama tegema tõsisemaid Eesti-vallutamise plaane, siis Žirinovski see küll ei ole – vaatamata kogu oma retoorikale. «Kuri Vene natsionalist» on lihtsalt tema roll, millega ta endale elatist (või peaks ütlema: varandust?) teenib.
Parteina kõige tõsiseltvõetavamad on tõesti kommunistid. Paljud liberaalsed ja läänemeelsed, sügavalt antikommunistlikud venelased hääletasid sellel korral nende poolt lihtsalt põhjusel, et tegu ei ole järjekordse Kremli projektiga, vaid tõelise parteiga, millel on ühiskonnas juured ja tegelik toetus.
Aga kommunistid on natuke nagu maharaiutud puu, mis tüve seest vesivõsusid ajab – juured on, aga latva ei ole. Ka Gennadi Zjuganov on osaline Kremli lavastuses. Ta tunnetab oma jõudu, ta on asjad Kremlile vahel raskeks teinud, ta teab, et saab aeg-ajalt esitada oma nõudmisi ja midagi välja pressida, aga ikkagi – ta on valmis tegema kokkuleppeid. Ka täiesti põhimõttelagedaid.
On omamoodi huvitav küsimus, mida teeks Zjuganov, kui tal oleks võimalus saada reaalne võim. Võimalik, et ta hakkaks kartma ja jookseks ära. Aga kindlasti ei hakkaks ta taastama Nõukogude Liitu. See ei ole lihtsalt tõsine jutt – vähemalt seni, kuni see tuleb kommunistide suust. Kogu Nõukogude-nostalgiline retoorika on kõigest Zjuganovi viis ennast «pildil» hoida ning oma valijabaasi – üha vähenevat hulka Nõukogude-nostalgilisi vanainimesi – kuni viimaste surmani endale lojaalsena hoida.
Kui Venemaa peaks muutuma nii, et parteid tõepoolest hakkavad ühiskonnagruppide reaalseid huve esindama ning omavahel koalitsioone moodustama ja võimu jagama, siis ei saaks mitte ükski praegustest duumaparteidest vanal kujul jätkata (ja sama kehtib duumast välja jäänud Jabloko, parempoolsete ja nn süsteemiväliste liberaalide kohta).
Tõenäoliselt tekiks elektriseerunud ühiskonnas uusi gruppe uute liidritega – me peaksime mäletama 1980. aastate lõpust, kui vilkalt võib soodsate olude korral tardunud süsteemi varemetele uusi tegijad võrsuda. Praegustest olijatest enamik sureks arvatavasti välja, allesjääjad aga muutuksid tundmatuseni.
Aga mis saab edasi?
Ent uus ja tõelisem Vene parteisüsteem on praegu veel mägede taga. Enne kui sellest rääkida, tuleb küsida, kas, mis vahenditega ja kui kaua Venemaa praegused reaalsed võimukandjad – Putin ja tema mitteformaalne kaasvõitlejate grupp – oma võimu suudavad hoida. Just need on lähituleviku võtmeküsimused.
Viimase kümne aasta poliitilise süsteemi alustalaks oli Putini ja võimuringkonna reaalne populaarsus. Võimukandjad said selle hajumisest aru katastroofiliselt hilja (ilmselt tõesti vaid mõned nädalad tagasi!) ning praegu, tundub, püüavad nad seda veel taastada. Nad on mõistnud, et rahvas ei taha enam «stabiilsust», vaid muudatusi. Putin lubab neid teha, ent tema võimalused on piiratud.
Kosmeetilised muudatused – nagu toetumine Ühtse Venemaa asemel rahvarindele jne – ei pruugi vajalikku efekti anda. Süsteemi tuleks reaalselt liberaliseerida – «hallil kardinalil» Surkovil oli õigus, kui ta ühes intervjuus ütles, et paradoksaalsel kombel on kaootiline ja vähem kontrollitud süsteem elujõulisem ja stabiilsem. Ent võimukandjate instinkt on riski tunnetades tugevdada kontrolli.
Pealegi, reaalseks liberaliseerimiseks on duumavalimiste näol võimalus just mööda lastud. Vabad presidendivalimised oleks suur risk. Ja nii jääbki muudatuste tegemise areeniks ainult valitsus – ja lisaks ehk muudatused kuberneride koosseisus. Ent selle kallale saaks asuda alles pärast presidendivalimisi, Putin aga tahab populaarsust tagasi enne valimisi.
Kui Vene võimueliit ei suuda taastada liidri populaarsusel, elanikkonna apaatial ja naftarikkusel põhinevat stabiilsust, siis peab ta kas toetuma jõuvõtetele või minema ära. Mõlemad on omast kohast väga keerulised. Mõlemad tooksid meie piiride taha Venemaa, mis on hoopis teistsugune kui see, millega me viimase 12 aasta jooksul harjunud oleme.
Uus Venemaa võib olla erinev – demokraatlikust ja sõbralikust kuni kaootilise, kurja ja väga ohtlikuni. Aga võib-olla oleks meil aeg tasapisi muutusteks valmistuma hakata.
