Kes kaitseb Eesti idapiiri?

The extensive Kavkaz-2012 (Caucasus-2012) military exercises, completed in southern Russia in the second half of September, were mostly characterised in the media as war games aimed at safeguarding internal security.
The manoeuvres were conducted against the backdrop of continued volatility in the North Caucasus and the Sochi Winter Olympic Games looming large on the horizon.
But in fact the Kavkaz-2012 manoeuvres could contain the seeds of preparations for a full-scale conventional conflict that would involve Russia and its neighbouring countries.

The extensive Kavkaz-2012 (Caucasus-2012) military exercises, completed in southern Russia in the second half of September, were mostly characterised in the media as war games aimed at safeguarding internal security.
The manoeuvres were conducted against the backdrop of continued volatility in the North Caucasus and the Sochi Winter Olympic Games looming large on the horizon.
But in fact the Kavkaz-2012 manoeuvres could contain the seeds of preparations for a full-scale conventional conflict that would involve Russia and its neighbouring countries.

Põhimõtteliselt võib nõustuda artiklis sisalduva hinnanguga Läti riigikaitsele, mille peamine probleem on vähene poliitiline huvi riigi julgeoleku vastu ja sellega kaasnev lootus, et vastutus oma riigi tuleviku eest õnnestub veeretada tugevamate liitlaste kätte. Läti järjekordne lubadus tõsta kaitsekulutusi tasemeni 2% SKPst ei mõju usutavalt olukorras, kus varasemad lubadused on jäetud täitmata ja viimati välja öeldud tähtaeg on aasta 2020. Eesti lõunanaaber ei pea riigikaitset väga oluliseks.
Poliitilisel tasandil on Eesti võrreldes Lätiga näidanud üles rohkem tahet panustada nii iseseisvasse kaitsevõimesse kui ka kollektiivkaitsesse. See on olnud poliitiliste valikute koht: Eesti ja Läti valitsuste prioriteedid on olnud erinevad. Selle väljaütlemine ja kaasnenud tagajärgede aus kirjeldamine ei tohiks kellelegi liiga teha. Ometi on see kutsunud esile valulise reaktsiooni Lätis.
Postimehe artikli põhiline puudus on aga Läti kõrvutamine Eestiga, justkui Eesti oleks musternäidis. Objektiivse analüüsi koostamine eeldab juurdepääsu salastatud informatsioonile ja loodetavasti pole Mikk Salule sellist infot teatavaks tehtud. Seega on muidu alati täpne ja korrektne ajakirjanik pidanud tuginema asjatundjate väidetele, omamata võimalust kontrollida saadud andmete vastavust tõele.
Ei täna ega ka peale mobilisatsiooni ei ulatu Eesti kaitseväe koosseis 35–40 tuhande meheni. Seda eesmärki ei näinud ette ka majandussurutise tõttu oma aktuaalsuse minetanud sõjalise kaitse arengukava. Mõni päev, nädal või kuu ajateenistuses olnud noorte kasutamine võrdluses mõne teise riigiga, kelle relvajõud koosnevad palgalistest professionaalidest, ei ole korrektne.
Kui mõõta riigi kaitsevõimet pelgalt meeste arvuga, siis on tulemused ühest küljest lihtsad ja arusaadavad, teisest küljest aga mittemidagiütlevad. Kaitsevõimet defineeritakse rahvusvaheliselt kui relvajõudude suutlikkust täita neile püstitatud ülesandeid erinevates olukordades, mille tekkimist on suuremal või vähemal määral hinnatud tõenäoliseks. Inimressurss on kaitsevõime üks olulisi sisendeid, kuid ilma teiste sisenditeta – varustus, lahinguvarud, individuaalne ja kollektiivne väljaõpe – ei ole kaitsevõimet, vaid ainult hulk inimesi.
Visalt kaduma kippuv tava seletada kõike pelgalt numbritega pärineb Nõukogude armee ajast, mil inimmassi kvantiteet oli peamine näitaja. Siiani põhineb Eesti iseseisev kaitsevõime eeldusel, et Eesti annab oma kodanikele sõjalist väljaõpet, aga varustus ja varud toodagu tasuta kohale valge laevaga, siis kui eestlased neid vajavad. Täna, mil kaitsevägi ja kaitseministeerium näevad kurja vaeva, et vabaneda kindral Laaneotsa kavandatud ja vaid paberil eksisteerivatest väeüksustest, oleks mõistlik vaadata tõele otsa ja tunnistada, et ka Eesti reaalse kaitsevõime loomine eeldab uutmoodi mõtlemist. Tervikliku ja toimiva kaitseväe kujundamine ja ülesehitamine seisab veel ees ja Läti riigi süüdistamine ei aita sellele kaasa.