Kellega võitlevad kreeklased?

Sotsiaalses ja mujalgi meedias armastatakse mõnikord kujutada Kreeka olukorda kui Taaveti võitlust Koljatiga, kus siis Euroopa Liit on Koljati rollis, kägistades oma regulatsioonide ja kärpeprogrammidega vaprat Kreeka rahvast. Euroopa Liit paistab kõikvõimsa koletisena, kes ei lase kreeklastel hingata vaba õhku. Nii on ka pühapäevase referendumi tulemust ehk „ei-d“ Euroopa Komisjoni ettepanekutele kujutatud suure võiduna.

Sotsiaalses ja mujalgi meedias armastatakse mõnikord kujutada Kreeka olukorda kui Taaveti võitlust Koljatiga, kus siis Euroopa Liit on Koljati rollis, kägistades oma regulatsioonide ja kärpeprogrammidega vaprat Kreeka rahvast. Euroopa Liit paistab kõikvõimsa koletisena, kes ei lase kreeklastel hingata vaba õhku. Nii on ka pühapäevase referendumi tulemust ehk „ei-d“ Euroopa Komisjoni ettepanekutele kujutatud suure võiduna.

Esitagem siiski mõni küsimus. Kui Euroopa Liit on nii kõikvõimas, siis kuidas oli võimalik Kreekal kaua aega esitada valesid eelarveid ja elada rõõmsalt võlgu? Kreekat kägistav Euroopa Liit pidanuks ju selle loogika järgi oma kägistamistegevust palju varem alustama. Ometi said kreeklased ehitada mitmerealisi teid ja lubada endale enam kui 12 kuupalka aastas.
Järgmine küsimus on seotud Kreeka eripäraga. Kui Euroopa Liidu säästuprogramm on tõesti nii hirmus, siis miks teised euroala liikmesriigid ei vintskle Brüsseli haardes? Iirimaa ja Portugal tulid august välja. Rääkimata Eestist ja Lätist, mis tegid läbi karmi säästukuuri. Kreeka loogika järgi peaks ju kõik sõltuma Brüsseli suvast, ometi oli selge, et kriisis olevad riigid võtsid ise vastu ebapopulaarseid otsuseid. Nüüdseks on need lahendused andnud ka positiivseid tulemusi.
Kolmanda küsimuse küsis juba oma blogis Mihhail Lotman. Ja see oli selline: mida siis kreeklased referendumiga võitsid? Kas see tegi nad kuidagi rikkamaks? Muidugi saab alati öelda, et võit seisnes rahva tahte väljendamises, aga see ei võta maha küsimust, kust hakkab Kreeka avalik sektor lähiajal palkadeks vajalikku raha saama.
Kui läheneda Kreeka probleemile puhttehnokraatlikult, siis polekski teab kui suur häda, kui Kreeka euroalast lahkuks. Ei täitnud kriteeriume, aeg on uks selja tagant kinni panna. Lihtne ja selge. Ka ei välistanud Eesti Panga juht Ardo Hansson intervjuus Postimehele Kreeka lahkumist euroalast. Pacta sunt servanda, nagu ütlesid vanad roomlased, ehk lepingud on täitmiseks.
Ent inimliku ja ka strateegilise külje pealt on Kreeka küsimus keerulisem. Enamik kreeklasi ei kanna vastutust oma valitsuste vastutustundetu poliitika eest ja kui neid ähvardab otsene vaesus, tuleb ses suhtes midagi ette võtta. Jutud humanitaarabi andmisest Kreekale pole õhust võetud.
Strateegilises võtmes tähendaks Kreeka lahkumine euroalast, et muutuks kogu Euroopa Liidu olemuslik loogika. On ju Euroopa Liit tähendanud arusaama, et kord juba ühendusse astunud riigid lõimuvad üha tihedamini ning tagurpidi liikumist ei esine. Lisaks Kreekale ähvardab seda loogikat kõigutada ka Briti euroreferendum. Kui Kreeka lahkuks euroalast, annaks see signaali, et Saksamaa juhtimisel käivitatud ühisraha projekt on kuskilt otsast olnud vale, sest see pole sobinud kõikidele liikmesriikidele.
Niisiis on Kreeka nagu Homerose teostest tuntud pendeldamine kahe koletise Skylla ja Charybidese vahel. Meenutagem, et lõpuks valis Odüsseus Skylla kui vähema kurja ja sai edasi liikuda. Ilmselt sama peab tegema vältimatult ka Euroopa Liit, kuid kes ütleb, missugune on vähem kuri – kas Kreeka lahkumine euroalast või jäämine sinna?
Tekst oli Retro FMi Euroopa uudiste eetris 10.07.2015.