Katõni kõminad

Eelmise nädala kolmapäeval teatas Vene juhtiv majandusleht Vedomosti korraga, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) etteotsa ei saagi Mihhail Margelov.
Senini oli Moskva (ja mitte ainult) Margelovi – Vene parlamendi ülemkoja väliskomisjoni esimehe – saamist ENPA järgmiseks presidendiks pidanud sama hästi kui otsustatuks.

Eelmise nädala kolmapäeval teatas Vene juhtiv majandusleht Vedomosti korraga, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) etteotsa ei saagi Mihhail Margelov.
Senini oli Moskva (ja mitte ainult) Margelovi – Vene parlamendi ülemkoja väliskomisjoni esimehe – saamist ENPA järgmiseks presidendiks pidanud sama hästi kui otsustatuks.

Esiteks markeerib Katõn Venemaa toimetulekuraskusi oma vastuolulise lähiminevikuga. Nõukogude Liit, mille õiguslikuks – ja paraku ka moraalseks järglaseks – tänane Venemaa on, üritas juba Nürnbergi protsessil Katõni massimõrva natside kraesse ajada, ent liitlaste toetuse puudumise ning sakslaste kaitse tugevuse tõttu valskuskatse ametlikuks muutmine siiski nurjus. Kommunistliku režiimi kokkuvarisemiseni valiti Katõni osas N. Liidu poolt ikkagi vales elamise ja ajalooliste tõsiasjade kohta hämamise kaudu ka teiste (s.t. poolakate) vales elama sundimise tee.
1990. aastal Gorbatšov siiski tunnistas, et Katõn oli NKVD töö. Jeltsini-Venemaal üürikeseks jäänud sula tõi kaasa ka Katõni ametliku uurimise lüüside avanemise, mis aga Putini poolt uuesti kinni keerati – põhjendusega, et Katõn ei ole liigitatav ei genotsiidiks, sõja- ega ka inimsusevastaseks kuriteoks, olles liiatigi kuriteona läbini aegunud.
Asjassepuutuvate arhiivimaterjalide sulgemise ja seniste uurimistulemuste salastamisega Poola ajaloolaste jaoks on Venemaa iseenda minevikupattude tunnistamisvõimetuse kõrval ühtlasi demonstreerinud oma tüüpilist postimperiaalset kalduvust keelata mälutöö tegemine ka teistele.
Venemaa tõrkumine Katõni tunnistamisel kommunistliku režiimi kuritegude „musta pärlina“ on muidugi arusaadav Katõni sümboliväärtuse taustal N. Liidu ja Natsi-Saksamaa koostöö kontekstis Teise maailmasõja esimestel aastatel. Pigistati ju Poola 1939. aasta septembris Molotovi ja Ribbentropi kokkuleppe kohaselt lääne poolt natside ja idast N. Liidu pihtide vahele. Katõni veresaun, mis kokkuvõttes sai võimalikuks natside ja Nõukogude julgeolekupolitsei koostöö tulemusel, õõnestab sestap tänini Venemaa poolt jõuliselt kultiveeritavat „Euroopa fašismiõudustest vabastaja“-omamüüti, mis eirab tõsiasja, et aastail 1939-1941 olid Hitleri Saksamaa ja Stalini N. Liit ametlikult liitlased.
Eeltooduga seonduvalt on Katõn olnud vastuokslik ka lääne-eurooplaste jaoks. Katõn kui Lääne võtmeliitlase – N. Liidu – räige kuritegu – istub nagu tähnilise tüüfuse plekk Lääne-Euroopa arusaamal Teisest maailmasõjast kui „heast sõjast“, mille käigus valged liitlasväed seljatasid ühiselt natside mustad jõud. Katõn tuletab Läänele valusalt meelde, kuidas oma sõjaaegse liitlase kuritegude osas sellesinase sõja vajadusist tingitult silm kohati lihtsalt kinni pigistati. Ei olnud ju natside vastu sõtta asudes Stalini režiimi ebainimlik pale Läänele sugugi tundmatu. Lääneliitlaste tõrksus rakendada Katõni määratlemisel sõjakuriteo definitsiooni tähistab sestap ka kahekümnenda sajandi totalitaarsete režiimide pärandisse suhestumisel tänini rakendatavaid topeltstandardeid roomlaste klassikalise vae victis! printsiibi vaimus. Nagu näiteks briti ajaloolane Norman Davies oma raamatutes on korduvalt viidanud, hõlmab brittide seadus sõjakuritegude kohta tänini vaid sakslaste või Saksamaa poolt okupeeritud territooriumil toime pandud kuritegusid, jättes Katõni-laadsed juhtumid vastavast määratlusest välja. Katõni veresauna tänased defineerimisprobleemid ei ole sestap ainult juriidilis-filosoofilise villa heietamine, vaid ühtlasi lakmustestiks natsi- ja kommunistlike kuritegude mõõtmise kohta sarnase mõõdupuuga.
Viimaseks, ent mitte vähimoluliseks, on Wajda film Katõnist ka idaeurooplastest Euroopa Liidu uustulnukate „mälusula“ sümptom, mille käigus püütakse senist lääne-eurooplaste kogemuste poole kaldu „Euroopa arusaama“ Teisest maailmasõjast oma vastuolulisemate kogemuste võrra avardada. Wajda enda jaoks on „Katõni“-film muidugi ka osa tema isiklikust mälutööst, kuivõrd ta jalaväekaptenist isa Jakub Wajda oli samuti Katõni ohvrite seas.
“Katõn” ei jäta vaatajat ükskõikseks, kuid ei pane ka otseselt nutma. Film on pehmem kui teema seda eeldada lubaks – kainelt ja veenvalt jutustatud lugu ühest ajaloolisest sündmusest, mille jäädvustamine on äärmiselt oluline mitte ainult filmi režissöörile endale, vaid kogu maailmale.
Filmil on küll sünge sisu, ent seda pole ebamugav vaadata. Hukkamisstseenid on jäetud filmi lõppu justkui tõestusmaterjal dokumendi lisasse.
“Katõn” ei keskendu mitte füüsilisele, vaid pigem hingelisele valule; mitte minejale, vaid mahajääjale. Taoline lähenemine õigustabki Katõni teema „pehme“ esitluse ning muudab filmis esinenud tunnetegamma universaalseks, just selliseks nagu Oscari žüriile meelepärane võiks olla.
Mahajääjad võitlevad paratamatuse ja lootusega ning püüavad oma eluga edasi minna nii hästi nagu keegi seda oskab. Nende lood põimuvad ning sündmuste ahel viib nad vahel kokku, vahel lahutab, tuues välja uued nüansid.
Kõige huvitavam on kahe õe, Agnieszka ja Irena lugu, kes pärast venna hukkamist, täiesti erineval viisil oma valuga ja venna mälestusega hakkama püüavad saada – üks püüdes unustada ning mõeldes vaid ellujäämisele, teine iga hinna eest venna mälestust jäädvustada üritades ning ebaõiglust trotsides.
Kõige paradoksaalsem on filmis aga vene ohvitseri roll, kes soovib peategelase Annaga abielluda, püüdes teda õudustest säästa, mida Poola ohvitseri leseks olemine endaga kaasa toob.
Läbi vene ohvitseri karakteri, kes väga hästi mõistab oma olukorra paratamatust, külvab Wajda oma vaatajasse lõpuks ikkagi usku inimlikkusesse ning inimlikku headusesse.