Viktor Janukovitš tundub olevat Ukraina järgmine president. Mis saab riigist edasi? Janukovitši enda sõnul on nüüd „oranž košmaar” läbi.
9.02.2010, Merle Maigre
Eesti Päevaleht
Viktor Janukovitš tundub olevat Ukraina järgmine president. Mis saab riigist edasi? Janukovitši enda sõnul on nüüd „oranž košmaar” läbi.
Ukrainat ootab taevakarva tulevik – helesinine on nimelt Regioonide Partei tunnusvärv. Kõige tähtsam on, et uus president suudaks suhetes parlamendiga sõjakirve maha matta ja lõpetada Ukraina poliitikas viis aastat valitsenud ummikseisu. Mida pikemaks valimisprotsess venib – olgu siis kohtuvaidluste, koalitsiooniläbirääkimiste või erakorraliste parlamendivalimiste tõttu –, seda suuremat kahju see riigile põhjustab.
Kõige olulisem on majandus
Ukraina uue presidendi esmaseks ülesandeks on madalseisus majandus jalule upitada. See on riigi teravaim probleem. Tähtsuse poolest järgnevad korruptsioon, õigusreform, energiajulgeolek ja põhiseadusreform.
Ülemaailmne majanduskriis on Ukrainat tabanud rängalt. Sellele, et majanduses põhi paistaks, aitasid kaasa ka presidendivalimised. Kampaaniale kulus riigikassast tubli noos. Kampaaniapopulism majanduses ja parlamendi suutmatus 2010. aasta riigieelarvet heaks kiita viisid selleni, et Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) peatas Ukrainale oma hiiglasliku abilaenu viimase osa väljamaksmise. Nagu märkis valuutafondi juht Dominique Strauss-Kahn, on IMF nõus 6,3 miljardi dollari suuruse külmutatud summa vabastama „niipea, kui rabe valimisperiood mööda saab ja on võimalik varem sõlmitud koostööleppe juurde naasta”.
Majandusarenguks vajab Ukraina stabiilset rahanduspoliitikat. See omakorda eeldab mõõdutunnet sotsiaalsete kulutuste kavandamisel riigieelarves. Oluline on ka, et keskpank tagaks grivna-dollari kursi püsivuse, mis stimuleeriks panku tarbijatele laenu andma ja aktiveeriks majandustegevust. Suhete laabumine Venemaaga mõjuks samuti majandusele turgutavalt, sest Ukraina ekspordist läheb umbes viiendik Venemaale.
Kuid loomulikult ei arene Ukraina majandus omaette vaakumis, vaid eeldab sisepoliitilist kodurahu ja konstruktiivsust. Mida rutem uus president parlamendienamuse enda poole võidab ja suudab ametisse nimetada lojaalse peaministri koos valitsusega, seda kiiremini hakkavad asjad paremuse poole liikuma. IMF vabastab abirahad, see vähendab grivna kursi kõikumist, majanduskliima stabiliseerub ning ehk suurenevad ka investeeringud. Ukraina edasist poliitilist ja majanduslikku kurssi mõjutab kõige rohkem just parlamendi stabiilsus ja koostöövõimelisus.
Kõige tõenäolisem võimalus on, et Regioonide Partei (RP) eesotsas Janukovitšiga suudab praeguse parlamendikoosseisu raames moodustada uue enamuskoalitsiooni. See võiks koosneda RP-st, kommunistidest, valimisbloki Meie Ukraina – Rahva Omakaitse mõnest rühmitusest ja spiiker Volodõmõr Lõtvõni blokist. Parlamendis on RP-l praegu 450 kohast 175, pluss 27 nendega liidus olevat kommunisti.
Enamuse moodustamiseks peaks RP enda poole võitma veel vähemalt 24 parlamendiliiget, soovitavalt rohkemgi. Eeldusel, et Janukovitši partei suursponsoril Rinat Ahmetovil raha jätkub, ei tohiks see üleliia keeruline olla, sest Ukraina parlamendis leidub ikka poliitikutest eraettevõtjaid, kelle jaoks on ideoloogiast tähtsam äritegevuse jätkamine ja kelle puhul kehtib printsiip, et ülemraadas saab olla kas „äris või opositsioonis”, kuid mitte mõlemat korraga. Riigi tulevikku silmas pidades oleks uue enamuskoalitsiooni moodustamine praeguses parlamendis parim võimalikest valikutest. Valitsus võiks siis tegevust alustada juba aprillis-mais.
Edasised arengud
Teine võimalus on, et Janukovitš saadab praeguse parlamendi laiali ja kuulutab välja erakorralised valimised. Oma presidendikampaania ajal märkis Janukovitš korduvalt, et eelistab seda varianti. Uued valimised looksid võimaluse, et kolmeprotsendise valimiskünnise ületavad uued väikesed parteid, mida juhivad presidendivalimiste esimese vooru kangelased Sergi Tigipko, Arseni Jatsenjuk ja Anatoli Gritsenko.
Samal ajal tähendaks veel üks valimiskampaania riigi arengu perspektiivis halba uudist. Oluliste majandusotsuste vastuvõtmine jääks toppama. Riigi rahakott õheneks veelgi, sest pensionäride ja vaesema rahva häälte võitmiseks suureneksid sotsiaalkulutused ja see pidurdaks IMF-i abi väljamaksmist. Veniv sisepoliitiline ebastabiilsus kõi-gutaks rahakurssi, hirmutaks potentsiaalseid investoreid ja takistaks pangalaenude väljastamist.
Lõpuks ei tea keegi täpselt, mida valimised toovad ja kui pikk paus tekib riigile vajalike reformide teostamisel. Optimistlikuma hinnangu järgi toimuksid valimised mai lõpus, neile järgnevad koalitsiooniläbirääkimised kestaksid hilissuveni ja uus valitsus saaks ametisse asuda umbes septembris-oktoobris.
Kolmanda võimalusena pakub Janukovitš Julia Tõmošenkole peaministritooli. Janukovitš ja Tõmošenko peaksid seejärel kokku leppima võimu jagamise detailides, see saaks aga juhtuda alles pärast pikki ja keerulisi läbirääkimisi. Arvestades kahe poliitiku suurt ego ja kampaania-aegset vastasseisu, ei oleks niisugune koosvõim eriti püsiv ega kindlustunnet sisendav.
Tõmošenko ei saanud kõiki Juštšenko hääli
– Viktor Janukovitš võis ennast eile valimiste võitjaks kuulutada, kuigi esimest korda pärast Ukraina taasiseseisvumist 1991. aastal jäi võitja häältesaak alla 50 protsendi. Kui loetud oli 99,13 protsenti häältest, juhtis Janukovitš 48,73 protsendiga Julia Tõmošenko 45,68 vastu.
– Keskvalimiskomisjoni kõrval üritas oma jõududega hääletustulemusi kokku liita ka Julia Tõmošenko leer, kust kinnitati, et sohikahtlused üritatakse tõenäoliselt kohtusse viia.
– Õhtustel andmetel oli Janukovitš kogunud 12,5 miljonit häält, mida oli vaid 0,5 miljonit vähem kui ta sai 2004. aastal, ehkki valimisaktiivus oli kahanenud 77,3 protsendilt 69,15-le.
– Kadu oli tulnud just president Juštšenko arvel, sest kui too võitis 2004. aastal 15,1 miljoni häälega, siis Tõmošenko sai nüüd 11,5 miljonit. Kuid Tõmošenko võitis samades oblastites, kus Juštšenko eelmisel korral. Janukovitši seis paranes vaid Taga-Karpaatias ja sealgi tänu Juštšenko ägedale kampaaniale Tõmošenko vastu.
