Kas tuleb ka Minsk III?

Jaanuari keskel saatis Venemaa president Vladimir Putin Ukraina presidendile Petro Porošenkole kirja, milles pakkus välja plaani raskerelvastuse tagasitõmbamiseks Donbassis Ukraina ja nõndanimetatud separatistide kokkupuuteliinilt ja puudutas teisigi 2014. aasta septembris sõlmitud Minski kokkuleppe põhipunkte. Seejärel käivitasid Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president kibekähku diplomaatiliste kontaktide ja kokkusaamiste jada, mis tipnes uue kokkuleppe (“rakendusmeetmete”), mida võiks nimetada Minsk II-ks, sõlmimisega 12. veebruari varahommikul.

Jaanuari keskel saatis Venemaa president Vladimir Putin Ukraina presidendile Petro Porošenkole kirja, milles pakkus välja plaani raskerelvastuse tagasitõmbamiseks Donbassis Ukraina ja nõndanimetatud separatistide kokkupuuteliinilt ja puudutas teisigi 2014. aasta septembris sõlmitud Minski kokkuleppe põhipunkte. Seejärel käivitasid Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president kibekähku diplomaatiliste kontaktide ja kokkusaamiste jada, mis tipnes uue kokkuleppe (“rakendusmeetmete”), mida võiks nimetada Minsk II-ks, sõlmimisega 12. veebruari varahommikul.

Paralleelselt härra Putini kirjaga alanud poliitilise protsessiga alustasid nõndanimetatud separatistid, kelle jõude oli märkimisväärselt tugevdatud Venemaa raskerelvastuse ja inimressurssidega, võimsat pealetungi kogu Donbassi kokkupuuteliinil. See oli Kremli klassikaline võte: süvendada sõjategevust ning ise küüniliselt jätkuvalt eitades igasugust vastutust konflikti ees ja sellesse sekkumist kutsuda üles rahukõnelustele. Kreml ei ole selgelt huvitatud pakkuma Ukrainale võimalust tõmmata korralikult hinge ning tugevdada riigikaitset ja sisepoliitilist stabiilsust. Mis on siis Putini tegelik eesmärk ja mida ta on saavutanud?
Esiteks kuulutas Porošenko välja kuni saja tuhande vabatahtliku mobiliseerimise lähikuudel ja nõudis Läänelt Ukrainale moodsa kaitserelvastuse tarnimist. USA relvatarnetel Ukrainale puudus veel ainult president Obama allkiri. Ent sellised sammud, nagu võis näha jaanuari lõpul, ei oleks suutnud garanteerida Ukraina edu Venemaa massilise sekkumise korral konflikti ja oleksid hakanud parimal juhul mõju avaldama alles hiliskevadel. Siiski leidis Putin nähtavasti ka hoolimata nõndanimetatud separatistide sõjalisest edust, et on paras aeg vähemalt ajutiselt peatada protsess, mis tugevdaks Lääne toetust Ukrainale. Lääne relvade tarnimise mõttest Ukrainale on nüüdseks põhimõtteliselt loobutud, Putin aga saab väsimatult mõnitada Ukraina relvajõude (kes saavat “peksa” “endiste traktorijuhtide” käest).
Teiselt poolt on Putin tegelikult konflikti süvendades osavalt tõrjunud päevakorrast Lääne uued sanktsioonid, mis oleksid ähvardanud veelgi rängemalt mõjutada Venemaa haavatavat ja kärbuvat majandust. Ning, mis pole samuti sugugi tähtsusetu, Putin sai näidata ennast – sealhulgas kodumaisele publikule – tõelise ja asendamatu rahuloojana, kellest üksi sõltub kogu Donbassi konflikti lahendamine. Lisaks ei unustanud Kreml otsekohe rõhutamast, et Venemaa ei ole absoluutselt mingil moel seotud ei Minsk II rakendamise ega konflikti endaga.
Millised on Minsk II arvatavad tagajärjed Ukrainale ja Porošenkole? Kokkuleppe teksti lähemalt uurides on relvarahu eest makstav hind tohutu. Kiiev peab ellu viima väga valulikud põhiseaduslikud ja õiguslikud reformid ning korraldama kohalikud valimised igakülgselt kooskõlastatuna “kohalike juhtidega”, keda keskvõim peab igati põhjendatult jätkuvalt terroristideks. Sisuliselt loob Venemaa naaberriigi Ukraina okupeeritud aladel uue Transnistria, ehkki Putin, nagu ikka, väidab vastupidist. Ja kes maksab arve hävitatud tööstuse, taristu ja kodude taastamise eest piirkondades, mis peaaegu kindlasti jäävad Venemaa kindlasse haardesse? Kahtlemata ei ole see Moskva, kel ei jagu piisavalt raha isegi Krimmi tarbeks. Kõige tõenäolisemalt peavad seda koormat kandma Saksamaa ja teiste Euroopa riikide maksumaksjad.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Minsk II on ilmselgelt Putini ajutine poliitiline manööver eespool mainitud keskmise ajaperspektiiviga eesmärkide saavutamiseks. Juba tõik, et nõndanimetatud separatistid ei pea absoluutselt kinni “otsekohesest ja rangest” relvarahust ega pälvi selle eest Moskvalt vähimatki taunimist, näitab, et Putin ei suhtu Minsk II tõsiselt. Miks ta peakski? Putin ei vaevunud isegi pärast 12. veebruarit asendama “kohalikke juhte” (Zahhartšenko ja Plotnitski), et kas või kosmeetiliselt midagi muuta ning soodustada sel moel läbirääkimisi ja leppimist. Lisaks ulatuvad Venemaa lõppsihid palju kaugemale Minsk II-ga sätestatust. Putin kasutab kõiki võimalusi kokkuleppe boikottimiseks ja Ukraina süüdistamiseks selle rikkumise eest. Seepärast on täiesti loogiline oodata lähikuudel Moskvalt uue “rakendusmeetmete paketi” (Minsk III) väljapakkumist, mis veel enam õõnestaks Ukrainat poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt, ning tugevdaks ja legitimeeriks Donetski ja Luganski kuritegelikud nukurežiimid. Putinil paistab olevat piisavalt kannatust ja sihikindlust. et allutada Ukraina, võtku see nii palju aega ja vahendeid kui vaja. Ta püüab muuta Ukraina toetamise Läänele nii raskeks ja vaevaliseks kui vähegi võimalik. Kas aga Läänel on piisavalt kannatust ja huvi, et püsida Ukraina taga?