Hiljuti rääkis üks noor naisterahvas mulle loo sellest, kuidas ta soovis vabatahtlikult minna ajateenistusse ning kurtis, et iga arst, keda ta arstliku komisjoni raames külastama pidi, üritas teda kõigepealt tema otsuses teenistusse asuda ümber veenda.
Naine oli nördinud. Kaitsevägi ei taha ju naisi, kurtis ta, olgugi, et tänavuaastane kampaania „Naised vormi“ õrnema soo esindajaid aktiivselt ajateenistusse kutsus.
Selgitamaks elanike suhtumist ja hoiakuid riigikaitselistes küsimustes on Kaitseministeerium juba alates 2001. aastast korraldanud regulaarselt üleriigilisi avaliku arvamuse küsitlusi. Kuna viimasel kahel aastal on süvitsi hakatud uurima ühiskonna hoiakuid eraldi ka naiste osalemise suhtes riigikaitses, siis küsitlustest on välja koorunud huvitav tõdemus, et lõhe soorollide tänapäevase ja traditsioonilise käsitluse vahel on ühiskonnas tervikuna suurem kui kaitseväelises organisatsioonis endas. Nii leiab näiteks 46 protsenti ühiskonnast, et naised võiksid Kaitseväes teenida meestega võrdselt kõikides väeosades ja ametikohtadel, kusjuures sama suur osa (46 protsenti) usub, et naised peaksid teenima pigem tagalas ja toetavates funktsioonides.
Samasisuline küsitlus kaitseväelaste endi hulgas aga näitas, et tegevväelastest 66 protsenti olid kindlad, et naised võiksid teenida kõikidel ametikohtadel võrdselt meestega. Ja kuigi naistegevväelaste hulgas oli selle väite pooldajaid rohkem (81 protsenti) kui meestegevväelaste hulgas (58 protsenti), siis poolehoid organisatsioonis endas on siiski märgatavalt kõrgem kui ühiskonnas üldiselt. Üheks põhjuseks, miks tegevväelased naiste teenimise suhtes positiivsemaid hoiakuid kannavad, on see, et naised on tänaseks suutnud Kaitseväes ennast meestele võrdsete partneritena juba piisavalt „tõestada“.
Mis puudutab ajateenistust, siis 77 protsenti tegevväelastest oli seda meelt, et see peaks jääma naistele vabatahtlikuks. Samas on märkimist väärt, et vanemad vastajad pooldasid seda seisukohta rohkem kui nooremad – noorematest koguni 25 protsenti oli kohustusliku sooneutraalse ajateenistuse poolt. Tütre vabatahtlikku valikut asuda ajateenistusse toetaks 79 protsenti tegevväelastest, kusjuures naistegevväelaste toetus tütre valikule oli kõrgem (44 protsenti) kui meestegevväelastel (39 protsenti).
Pooled tegevväelastest uskusid, et kohustusliku ajateenistuse nõue mõjub positiivselt naiste võrdsele kohtlemisele ühiskonnas laiemalt. Vanusegruppe omavahel võrreldes selgus, et noorte hulgas oli selle väitega nõustujaid taas rohkem (58 protsenti) kui vanemaealiste hulgas (44 protsenti).
Üldine suhtumine Kaitseväkke kui tööandjasse oli üsna kõrge: 91 protsenti tegevväelaste lähedastest ja sõpradest suhtuvad tegevteenistujasse kas hästi või pigem hästi. Tegevväelased selgitasid enamasti, et Kaitseväel on tööandjana positiivne kuvand ning et teenimine Eesti riigi kaitseks on auasi.
Loo algusesse tagasi jõudes. Kunagi kirjutasin sellest, et ajateenistusse minek nõuab naistelt topeltjulgust. Nüüd võin lisada, et takistusrada tuleb hakata ületama juba enne, kui väeosa väravani jõutakse, olgu takistusraja tõkkeks kasvõi tulevaste ajateenijate tervislikku seisundit hindav tsiviilarst. Hoiakud väeosa väravast sisse jõudes on seevastu juba oluliselt positiivsemad. Siiski äärmiselt olulist rolli naiste hakkama saamises omavad naised ise, nende endi suhtumine, hoiakud ning üksteise toetus ja julgustamine. Tugev sisemine motivatsioon väeosa väravast sisse astudes on naistel nagunii juba olemas.