Esmaspäevane rünnak hästikindlustatud luksushotellile Serena Kabuli südalinnas kannab pigem al-Qaeda, kui Talibani kätetöö märke. Automaatide ja granaatidega hotellile tormi jooksnud mehed võisid pärineda küll Afganistanist, kuid operatsiooniplaan meenutab vägagi sootuks Iraagis käsikäes al-Qaedaga tegutsevate sunnimässuliste seniseid aktsioone.
Esmaspäevane rünnak hästikindlustatud luksushotellile Serena Kabuli südalinnas kannab pigem al-Qaeda, kui Talibani kätetöö märke. Automaatide ja granaatidega hotellile tormi jooksnud mehed võisid pärineda küll Afganistanist, kuid operatsiooniplaan meenutab vägagi sootuks Iraagis käsikäes al-Qaedaga tegutsevate sunnimässuliste seniseid aktsioone.
Viimaste tegevuse Iraagis alates 2003. aastast võib nimelt laias laastus jagada kolmeks:
*Pommirünnakud, mille eesmärgiks on massilised ohvrid tsiviilelanikkonna hulgas. Siia võime liigitada plahvatused Bagdadi turgudel, usupühade ajal mošeede juurde kogunenud šiiitide vastu suunatud rünnakud, mõne aasta eest ridamisi toimunud plahvatused politsei ja armee värbamispunktide juurde järjekordadesse kogunenud meeste seas.
*Koalitsioonivägede, Iraagi valitsuse ja rahvusvaheliste organisatsioonide/äriettevõtete kindlustatud objektide ründamine. Abu Ghraibi vangla või Bagdadi kesklinnas paikneva hotelli Palestine vastu suunatud operatsioonid meenuvad siin kohal esimestena. Koalitsioonivägede väiksemate eelbaaside ahistamist on samuti üsna ohtralt esinenud.
*Inimröövid. Nii kohalike võtmetähtsusega isikute kui ka välismaalaste röövimine ja hukkamine. Mitme sellise kurbloo arengut on olnud võimalik jälgida CNNst ja BBCst (välismaalaste puhul), paljud pole rahvusvahelist uudiskünnist ületanud (kohaliku tähtsusega hõimujuhid).
Rääkides Serena juhtumist Kabulis on äratuntav teisena mainitud punktis varem Iraagis kasutatud skeem:
*Rünnak on selgelt planeeritud ja jagatud erinevateks faasideks – kõigepealt lüüakse hotelli turvaperimeetrisse “auk”, sellest üritatakse läbi tungida jõudmaks tegelike sihtmärkideni (hotelli personal ja külalised), samal ajal antakse kogu tegevusele kattetuld
*Ründajad ise on plaani elluviimiseks jagatud konkreetsete ülesannetega gruppideks – üks murrab läbi perimeetrist (valvurite elimineerimine, füüsilise läbipääsu tekitamine turvatõketesse), teine üritab tekitatud läbipääsu kasutades jõuda sihtmärkideni, kolmas ja/või neljas grupp üritavad oma tulega vastast eksitada ja maha suruda ning vajadusel takistada abivägede kohale jõudmist
*Kusagil eemal paikneb vajadusel aktsiooni jäädvustav grupp – videod ja pildid ilmuvad hiljem džihadistide võrgulehekülgedele ja internetifoorumitesse
Esimene hea uudis on see, et kui Iraagis muutus ühel hetkel tavapäraseks võimsate autopommide kasutamine nii turvabarjääridest läbimurdmiseks kui põhisihtmärkide ründamiseks, siis Kabulis toimunu oli mitu kraadi kahvatum. Mis omakord ei tähenda, et järgmise sarnase rünnaku puhul ei kasutata ka Afganistanis taraanina enam mitte kolmest-neljast automaaturist koosnevat löögisalka, vaid näiteks tonnise lõhkeainekoormaga lastitud veoautot.
Teiseks heaks uudiseks võib pidada seika, et selline taktika ei osutunud Iraagis kunagi lõpuni edukaks. Kord ei suutnud autopommid turvabarjääridest läbi murda või siis jällegi peatas ründajad pärast läbimurret kaitsjate tõkketuli.
Halbade uudiste kategooriasse tuleb kanda tõsiasi, et Serena hotelli ründamine ei saanud toimuda ilma põhjaliku eelluure ja nädalaid kestvate sihikindlate ettevalmistusteta. Vaevalt saab pidada juhuslikuks, et täpselt samal ajal peatus Afganistani ainsas viietärnihotellis Norra välisminister…
See omakorda tähendab ühest küljest toimiva mässuliste luurevõrgustiku olemasolu, teisest küljest liitlaste ja afgaanide suutmatust seda (praegu) elimineerida ning kolmandast aspektist vaadelduna Talibani/al-Qaeda suutlikkust planeerida ja ellu viia oma iseloomult väga keerukaid sõjalisi operatsioone.
Hästikindlustatud objekti ründamine pealinna südames keset päist päeva on võrratult rafineeritum, kui kõrbes või mägedes ISAFi sõdurite pihta paari-kolme raketi tulistamine.
Konkreetse juhtumi kontekstist kõrgemale tõustes oleme sunnitud aga nentima, et rünnak Serenale on väga murettekitav silmas pidades olukorda Afganistanis tervikuna.
Esiteks on Kabul senini olnud üsna turvaline ja vaikne, suuri rünnakuid ja inimrööve pole seal sama hästi kui toimunud. On tõenäoline, et Taliban/al-Qaeda üritab seda muuta. Kuidas mõjuks Afganistani pealinna muutumine uueks Bagdadiks on aga selge: rahvusvaheliste organisatsioonide, välisriikide valitsusesinduste ja Afganistani enese valitsusorganisatsioonide tegevusvabadus saaks märkimisväärselt kärbitud.
Teiseks on selle aasta jooksul ridamisi ja üha enam hakanud saabuma teateid enesetapurünnakutest ning ISAFi vägedele korraldatud varitsustest maa seni rahulikest põhjapiirkondadest. Taas kord on muster äratuntav – ka Iraagis üritas al-Qaeda konflikti sihiteadlikult laiendada riigi stabiilsematesse regioonidesse.
Üldise destabiliseerimise kõrval võib selle üheks kõrvaleesmärgiks olla püüd sundida Afganistani keskvalitsust ja ISAFi vägesid pöörama suuremat tähelepanu riigi kesk- ja põhjaosale, suruda neile peale nö sõda mitmel rindel. Mässuliste silmis see hajutaks praegu Lõuna-Afganistani koondunud lahingulisi ressursse või võiks vähemalt raskendada sinna lisajõudude suunamist.
Kolmanda ja kõige häirivama järeldusena tuleb Serena ründamist käsitleda olulise märgina Afganistani tõusvast tähtsusest Iraagis üha enam alla surutava al-Qaeda agendas ühelt poolt ning alkaiidalaste kasvavat mõju Talibanile teisalt. Mõlemast annavad tunnistust nii taktikaliste võtete ülekandumine kui ka püüd laiendada sõjategevust kogu riigi territooriumile.
See omakord tõstatab küsimuse: kas al-Qaeda otsese sõjalise tegevuse fookus hakkab tõepoolest nihkuma Iraagilt Afganistanile, oma kunagisele kodubaasile?
