Venemaa ja NATO suhted pole vaatamata kõigile oma koostööraamistikele ja -formaatidele, initsiatiividele ja tehnilise iseloomuga töögruppidele siiski mitte midagi enamat kui üks Venemaa ja lääne üldise poliitilise läbikäimise refleksioon, kirjutab Kaarel Kaas. Kuna olemuslik erinevus on ajas poliitilistest lahkarvamustest palju püsivam, ei kao lähitulevikus tõenäoliselt kuhugi ka Venemaa ja lääne vahelised pinged.
22.02.2008, Kaarel Kaas
Eesti Päevaleht – Riigi Kaitse
Venemaa ja NATO suhted pole vaatamata kõigile oma koostööraamistikele ja -formaatidele, initsiatiividele ja tehnilise iseloomuga töögruppidele siiski mitte midagi enamat kui üks Venemaa ja lääne üldise poliitilise läbikäimise refleksioon, kirjutab Kaarel Kaas. Kuna olemuslik erinevus on ajas poliitilistest lahkarvamustest palju püsivam, ei kao lähitulevikus tõenäoliselt kuhugi ka Venemaa ja lääne vahelised pinged.
Väljas, Peterburi sirgetel prospektidel ja käänulistel kõrvaltänavatel märatses vastik, luust ja lihast läbi lõikav tuisk. Kõrgete inkrusteeritud lagedega saalis oli seevastu küll soe, kuid mõnevõrra hämar ja üsna kõle. Laes rippuvad elektriküünaldega lühtrid ei suutnud saali piisavalt valgustada, nõukogudeaegsed toolid kägisesid kaeblikult konverentsikülastajate istmike all.
Selle konverentsi teema ja toimumiskoht olid teineteisega üsna kentsakas suhtes. Teemaks oli Venemaa ja NATO koostöö. Toimumiskohaks oli Smolnõi, bolševistliku revolutsiooni häll. Smolnõi kõrvalhooned on nimelt koduks Peterburi riikliku ülikooli rahvusvaheliste suhete osakonnale, kõnealuse konverentsi korraldajale.
Ühena viimastest kõnelejatest esinenud USA poliitikateadlane – kelle nimi on praeguseks paraku ununenud – pidas vältimatuks Venemaa liitumist NATO-ga.
Üsna värskelt USA Moskva-suursaadikuks määratud Alexander Vershbow oli toona aga veendunud, et “president Putin on langetanud strateegilise valiku. Ta on jõudnud järeldusele, et Venemaa tulevase majanduskasvu ja poliitilise mõjujõu parim tagatis on tihedamad sidemed Euroopa ja Ühendriikidega, mitte Nõukogude minevikust pärinev võistluslik, konfrontatsioonil põhinev lähenemine. […] President Putin ja president Bush tõotasid külmale sõjale igaveseks selja keerata […] Nüüd ei juhindu USA-Vene partnerlus mitte lihtsalt vajadusest võidelda ühise vaenlase vastu, vaid ühisest huvist kaitsta ja edendada väärtusi, nagu demokraatia, vabadus ja seaduste ülimus.”
Praeguste Moskva ähvarduste taustal suunata oma tuumaraketid uuesti Euroopale kõlab ehk absurdselt? Kuid see kõik polnudki nii ammu – mainitud konverents toimus täpselt täna kuus aastat tagasi, 22. veebruaril 2002. Nimetet üritust korraldatakse muide praeguseni. Tänavu kannab see nimetust “Venemaa ja NATO: muutuvas maailmas efektiivse koostöö poole”.
Kirjeldatud seik Peterburist ei teeni eesmärki ironiseerida lääne kergeusklikkuse üle ega naeruvääristada suursaadik Vershbow’d tema toonaste, ametliku Washingtoniga kooskõlastatud ütlemiste tõttu. Praegu oma riiki suursaadikuna Lõuna-Koreas esindav Alexander Vershbow on üks paremaid ja läbinägelikumaid Ameerika diplomaate.
Selle kirjelduse eesmärk oli meenutada sisuliselt alles üleeile (sest kuus aastat pole rahvusvahelises poliitikas just teab kui pikk aeg) üldaktsepteerituks peetud viisi käsitleda Venemaa ja lääne suhteid. Just nimelt Venemaa ja lääne, sest vaatamata kõigile oma koostööraamistikele ja -formaatidele, initsiatiividele ja tehnilise iseloomuga töögruppidele, pole Vene-NATO suhted siiski mitte midagi enamat kui üks Venemaa ja lääne üldise poliitilise läbikäimise väljendusvorme, refleksioon.
Üldine poliitiline kammertoon
2002. aasta alguseks olid seljataha jäänud Ljubljana tippkohtumine eelmise aasta juunis, mil George W. Bush olevat vaadanud Vladimir Putini silmisse ning näinud seal tema usaldusväärset hinge – kuid selle pilkudevahetuse taustaks oli toona läänes tavaarusaamaks muutunud kuvand Putinist kui resoluutse stiili, kuid liberaalsete sihtidega reformijast. 2001. aasta 11. septembril olid Muhammad al-Atta ja tema kaasvõitlejad lennukitega sööstnud New Yorgi kaksiktornidesse, sellele järgnenud sündmustekeerises muutus Moskva aga korraga maailma silmis üheks Washingtoni lähedasemaks liitlaseks.
Vershbow’ toonane ettekanne ühtis üldise poliitilise kammertooniga, see üldine poliitiline kammertoon (akadeemilises slängis “domineeriv paradigma”) on aga oma hõlmamisvõimelt tihtilugu piiratud. Seda lihtsal põhjusel: kammertoone ja paradigmasid vormiv poliitiline retoorika ei sünni mitte kusagil mujal kui inimindiviidide peas; nende suutlikkus aega ning selles toimunud ja toimuvaid sündmusi terviklikult tajuda on aga paratamatult piiratud.
Seda on kasulik meeles pidada, mõeldes Bukaresti tippkohtumise eel justkui ootamatult Vene-NATO suhete tulipunktideks kujunenud küsimustele: USA raketikaitse-süsteemi elementide paigutamine Euroopasse, Kosovo iseseisvumine, Euroopa tavarelvastuslepingu kehtivuse peatamine Moskva poolt ning vastuseis NATO edasise laienemise kavadele.
USA-ga “tuumapariteedi” säilitamise vajalikkusest on Moskva kõnelenud juba aastaid, varem küll peamiselt kõrgete sõjaväelaste suu kaudu.
Otsus alustada Kosovos toimunud massimõrva ja etnilise puhastuse peatamiseks 1999. aastal Jugoslaavia pommitamise kampaaniat tõi Moskva ja lääne suhetes kaasa lühemat sorti jääaja, KFOR-i vägede nina ees Priština lennuvälja hõivanud Vene dessantväelaste ning Briti armee üksuste vahel oleks toona aga peaaegu puhkenud relvakonflikt.
Euroopa tavarelvastuslepingu uuendamise käigus endale võetud Istanbuli kohustusi ei täitnud Moskva ka enne Putini mullu Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõnet ja just seetõttu on relvastusleping jäänud seni lääneriikides ratifitseerimata, millest Moskva tõlgenduses sai ettekääne lepingu peatamiseks.
Ning NATO laienemisele on Venemaa alati vastu seisnud: nii 1997. aastal, kui liitumiskutse anti Ungarile, Tšehhile ja Poolale, kui ka 2002. aastal, kui ühinema kutsuti veel seitse riiki, nende seas ka Eesti.
Põhimõttelised vastuolud
Kõik need sõlmküsimused ei kujuta endast mitte põhimõttelisi vastuolusid, vaid kõigest Venemaa ja lääne põhimõtteliste vastuolude nähtavaid ilminguid, sümptomeid.
Põhimõttelisi vastuolusid on iseenesest aga kaks.
1997. aasta kevade Helsingi tippkohtumisel üritas Venemaa toonane president Boriss Jeltsin USA toonase presidendi Bill Clintoniga mäletatavasti sõlmida “džentelmenide“ kokkulepet, mille kohaselt Moskva aktsepteerinuks NATO laienemist kolme Kesk-Euroopa riiki vastutasuks lubaduse eest, et alliansi liikmeks ei saa kunagi ükski Nõukogude Liidu vahetu võimu alla kuulunud maa. Sellist kokkulepet ei sündinud.
Paljude tõlgenduste kohaselt oletas Vladimir Putin pärast 2001. aasta 11. septembri rünnakuid, et ta on saavutanud president Bushiga “vastastikuste huvide austamisel” põhineva “teineteisemõistmise”. Ta eksis.
Need kaks seika illustreerivad esimest põhimõttelist vastuolu – erinevat arusaama maailmapoliitika toimemehhanismidest. Venemaa käsitluse kohaselt on oma põhiolemuselt tegemist paari (või mõne) suurriigi vahelise tehinguga, maailmajagamisega. Läänel paistavad nimetet küsimuses olevat mõnevõrra nüansseeritumad vaated. Üks selle tõendeid on võimalus tähistada peatselt Eesti NATO-sse kuulumise neljandat aastapäeva.
Teine põhimõttelise vastuolu allikas on erinev arusaam sellest, mis moodustab poliitikas, rahvusvahelistes suhetes – ning miks mitte ka elus üldiselt – keskse telje.
Pöördugem tagasi 2004. aasta septembrisse. Pärast tapatalguid Beslani koolimajas ilmus teleriekraanidele rahva poole pöörduva Vladimir Putini kahvatu, ilmselgelt vapustatud nägu. Lisaks kõigele muule ütles ta toona midagi, mis on ehk olulisemgi kui hiljem Münchenis kõlanu. See oli lause: “Me oleme muutunud nõrgaks. Aga nõrku pekstakse.” Moskva maailmakäsitluse keskne telg on jõud.
Putini mõtteavaldus resoneerub seejuures elegantselt Ameerika diplomaadi George Frost Kennani “pikast telegrammist” pärineva tähelepanekuga, mille kohaselt jäädes küll kurdiks mõistuse keelele, on Nõukogude võim samas erakordselt tundlik jõu keele osas (“Impervious to logic of reason, and it is highly sensitive to logic of force.”)
Lääne jaoks on aga aeg, mil jõud oli õigus ja mitte vastupidi, suuremalt osalt möödanik.
Et olemuslik erinevus on aga ajas poliitilistest lahkarvamustest palju püsivam, ei kao lähitulevikus tõe-näoliselt kuhugi ka Venemaa ja lääne vahelised pinged.
Mida tähendab see Eesti jaoks? Üht – we are still living in a rough neighbourhood. Me elame endiselt karmis kandis. Kuid nõnda on see ju alati olnud. Seega – ei midagi erilist.
Kaarel Kaas töötab Sihtasutuses Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus. Artiklis väljendab ta oma isiklikke seisukohti.
