september 7, 2012

Kaks artiklit, neli aastat ja Venemaa sõjaplaanid

Viimase nelja aasta jooksul on Vene ajakirjanduses ilmunud kaks tähelepanuväärset, tugevalt püssirohu järele lõhnavat artiklit. Neist esimene ilmus 2008. aasta aprillis ning ennustas ette Vene-Georgia sõda. Teine aga selle aasta juunis, teatades president Putini korraldusest alustada ettevalmistusi sõjalisteks operatsioonideks väljaspool Vene Föderatsiooni riigipiire.
Mõlemal kirjutisel on rida sarnasusi, kuid ka mõned erinevused.

Viimase nelja aasta jooksul on Vene ajakirjanduses ilmunud kaks tähelepanuväärset, tugevalt püssirohu järele lõhnavat artiklit. Neist esimene ilmus 2008. aasta aprillis ning ennustas ette Vene-Georgia sõda. Teine aga selle aasta juunis, teatades president Putini korraldusest alustada ettevalmistusi sõjalisteks operatsioonideks väljaspool Vene Föderatsiooni riigipiire.
Mõlemal kirjutisel on rida sarnasusi, kuid ka mõned erinevused.

Aasta 2008. Vähem kui kaks nädalat pärast NATO tippkohtumist Bukarestis ilmus Vene päevalehes Nezavisimaja Gazeta kõneka pealkirjaga artikkel – „Moskva vastab NATO-le Abhaasiaga. Putin on valmis allkirjastama ukaasi mittetunnustatud vabariikide küsimuses.“ ( „Москва ответит НАТО Абхазией. Путин готов подписать указ по непризнанным республикам.“ , Nezavisimaja Gazeta, 14.04.2012)
Nezavisimaja Gazetal on maine, mille kohaselt Vene ametiisikud kasutavad väljaannet regulaarselt nö „kontrollitud lekete“ käigus avaliku reaktsiooni testimiseks.
Artiklis tsiteeritud anonüümsed Vene välisministeeriumi ametnikud täpsustasid, milliseid meetmeid on Venemaa valmis kasutama Georgia transatlantiliste püüdluste takistamiseks. „Kõige tõsisem vahend – see on [Venemaa] otsene sõjaline kohalolek Abhaasias ja Lõuna-Osseetias.“
Bukaresti summit oli saatnud Vene-Lääne varemgi pingelised suhted langusesse tänu tippkohtumise lõppdeklaratsiooni kirjutatud lubadusele: „Me leppisime täna kokku, et nendest riikidest [Georgiast ja Ukrainast] saavad NATO liikmed.“ („We agreed today that these countries will become members of NATO.“ – Bucharest Summit Declaration , 03.04.2008)
Sisuliselt olid liitlased seega langetanud otsuse, et Georgia ja Ukraina allianssiga ühinemise puhul on küsimus „kas?“ otsustatud, jäänud on ainult küsimus „millal?“.
Moskva vastus ei lasknud ennast kaua oodata. 8. aprillil teatas Vene välisminister Sergei Lavrov, et Venemaa teeb „kõik [endast oleneva] tõkestamaks Ukraina ja Georgia NATOsse võtmist.“
Nezavisimaja Gazeta ajakirjaniku Marina Perevozkinaga vestelnud allikad kirjeldasid Venemaa edasist „mänguplaani“ seejuures lahtiste kaartidega:

  • kõigepealt annab viimaseid päevi ametis olev president Vladimir Putin korralduse luua ametlikud juriidilised sidemed separatistlike Abhaasia ja Lõuna-Osseetia de facto võimudega;
  • võimalik on Vene sõjalise kohaloleku ühepoolne suurendamine mõlemas juriidiliselt Georgia suveräänseks territooriumiks liigituvas enklaavis;
  • kaalumisel on vastastikuste sõjalise abistamise lepingute sõlmimine Abhaasia ja Lõuna-Osseetia de facto režiimidega.

Ning viimasena. Venemaa tunnustab ametlikult Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust, kui Georgia peaks reaalselt alustama NATO-ga ühinemise protsessi või juhul, kui separatistlikke vabariike peaks tabama sõjaline rünnak (samal teemal vt ka RKK blogi sissekannet 17. aprillist 2008 – „Haav nimega Abhaasia“).
Tbilisis pani selle artikli ilmumine helisema kõik häirekellad. Mujal maailmas pälvis kirjutis aga suhteliselt vähe tähelepanu ning kui seda ka märgati, oli reaktsioon valdavalt skeptiline.
Venemaa uus liberaalne president Dmitri Medvedev, Deep Purple`t kuulates kasvanud mees, oli ametisse astumas ning oodati saabuvat sulaaega, demokraatia õitsengut Moskvas, lõpuks ometi saabuvat ja nii kaua igatsetud läbimurret suhetes Läänega.
Tegelikkus oli teistsugune. 16. aprillil väljastas viimaseid päevi presidendiametit pidanud Putin korralduse luua de jure suhted separatistlike vabariikidega.
Järgnes pingete kiire eskaleerumine Georgias, augustis puhkes viiepäevane Vene-Georgia sõda ning viinamarjade lõikusaja saabumiseks oli Moskva ametlikult tunnistanud nii Abhaasia kui Lõuna-Osseetia iseseisvust.
Nezavisimaja Gazeta artiklis visandatud strateegiline mänguplaan oli suuresti ellurakendatud.
Aasta 2012. Juuni alguses – samuti Nezavisimaja Gazetas – ilmunud artikkel annab teada: president Valdimir Putini isiklikul korraldusel on Vene relvajõudude eliitüksused alustanud ettevalmistusi võimalikuks sõjaliseks sekkumiseks väljaspool Vene Föderatsiooni piire. Vene sõdurite võimalik sihtriik – Süüria.
6. juunil ilmunud kirjutise kohaselt („Сирийское направление российских десантников“ , Nezavisimaja Gazeta 06.06.2012) puudutab Putini isiklik käsk teiste seas:

  • Vene õhudessantvägede 76. õhuründediviisi (paiknemisega Pihkvas);
  • maavägede 15. motolaskurbrigaadi (paiknemisega Samaaras);
  • sõjaväeluure GRU erivägede (spetsnaz) üksuseid – nende seas etniliste tšetšeenidega mehitatud väeosasid ja allüksuseid (loodud praeguseks likvideeritud GRU spetsnaz`i pataljonide „Zapad“ ja „Vostok“ baasil)
  • merejalaväe üksuseid

Nezavisimaja Gazeta ajakirjanik tsiteeris oma loos mahukalt ka Kollektiivse Julgeolekulepingu Organisatsiooni (SRÜ nö „sõjaline tiib“) peasekretäri Nikolai Bordjužat, kelle sõnutsi tuleb „Süürias, kõige järgi otsustades, teostada rahulesundimise operatsioon eelkõige mässuliste suhtes“.
„Rahulesundimise operatsiooniks“ nimetatakse Vene ametlikus leksikas 2008. aasta augustisõda – toona tuli „rahule sundida“ Georgia.
Juuli lõpuks – augusti alguseks koonduski Vahemerele, Süüria ranniku lähistele märkimisväärne Vene mereväe löögigrupp – kokku 13 alust, mille pardal asus 500-1000 merejalaväelast. Pärast mõningast edasi-tagasi ristlemist Vahemerel naasid Vene mereväe laevad aga oma kodusadamatesse.
Inglisekeelses inforuumis juhtis ülalpoolsele kirjatükile esimesena tähelepanu Pavel Felgenhauer oma Eurasia Daily Monitoris ilmunud artikliga
(The Russian Military Prepares Expeditionary Forces /…/]=39494 , Eurasia Daily Monitor, 14.06.2012 ).
Seejuures suhtus Felgenhauer algusest peale skepsisega võimalusse, et Venemaa sekkub ühepoolselt Süüria kodusõtta. Sellise operatsiooniga kaasnevad logistilised, sõjalised ja poliitilised kitsaskohad oleksid tema sõnul märkimisväärsed; poliitilised ja sõjalised riskid samal ajal aga väga suured.
Peamine põhjus seisneb Felgenhaueri sõnul aga järgmises: Kremlile on vaja väikest võidukat sõda, mis alandaks venemaalaste silmis Läänt, tekitaks seeläbi võimsa ja ühiskonda ühendava patriotismipuhangu ning aitaks lõppkokkuvõttes kaasa Vene demokraatliku opositsiooniliikumise lämmatamisele (pikemalt vt Novaja Gazeta 19.06.2012) .
Ning nende eesmärkide saavutamisele ei aita sekkumine Süürias kuidagi kaasa, argumenteeris Felgenhauer.
Tasub märkida, et Pavel Felgenhaueri näol on tegemist mõneti vastuolulise mainega poliitanalüütikuga – mitte kõik tema ennustused ei ole alati paika pidanud.
Samas oli just Felgenhauer üks nendest vähestest hüüdjatest häältest kõrbes, kes hoiatas aastal 2008 Vene-Georgia konflikti sõjaks paisumise eest. Hoiatus, mida enamik Lääne poliitikakujundajatest ei võtnud toona tõsiselt.
Praegu tasub informatsiooni Vene relvajõudude ettevalmistustest võimalikeks sõjalisteks operatsioonidest välismaal tähelepanelikult järgida vähemalt viiel põhjusel :
1)Pinged Venemaa ja Lääne vahel on pidevalt kasvanud alates eelmisel aastal toimunud NATO operatsioonist Liibüas – samalaadne üldine eskalatsioonVene-Lääne suhetes eelnes ka Augustisõjale aastal 2008
2)Vene praegune administratsioon eesotsas uuesti presidendiks tõusnud Vladimir Putiniga on väga selgelt võtnud suuna jäigemale kursile nii sise- kui ka välispoliitikas
3)Süüria kodusõja intensiivistumine (nt keemiarelvade kasutamise tagajärjena või Lääne otsese sõjalise sekkumise tagajärjena), Iraani vastu suunatud sõjaline operatsioon – või mõlemad – võivad tekitada laiemas Lähis-Idas kaose, mille mõjud oleksid vahetult tuntavad ka Taga-Kaukaasias.
See võib luua Vene juhtkonnale vajaliku konteksti nõudmaks oma vägedele maismaakoridori läbi Georgia territooriumi Armeeniani – tagamaks oma liitlasriigi Armeenia julgeolekut.
On vähetõenäoline, et Georgia nõustuks vabatahtlikult Vene vägede transiidiga läbi oma territooriumi.
4)Juba eelmise aasta kevadel hakkasid Vene inforuumi taas tekkima teated väidetavalt Georgia territooriumil paiknevatest „terroristide“ baasidest.
Eelmisel nädalal tungis Venemaa territooriumilt Dagestanist Georgia territooriumile paarikümnemeheline relvastatud üksus, mille elimineerimiseks korraldasid Georgia siseministeeriumi eriväed Vene piiri lähistel päevi vältinud sõjalise operatsiooni. Selliste vahejuhtumite sagenemine võib halvemal juhul viia Vene-Georgia vahelise eskalatsioonitsükli käivitumiseni. Seejuures toimub oluline osa septembri lõpus algava Vene relvajõudude suurõppus „Kavkaz-2012“ tegevusest Dagestani territooriumil.
5)2008. aastal alanud armeereformi ja relvastuse moderniseerimise raames on senini olnud prioriteediks Venemaa strateegilise väejuhatuse „Lõuna“ tugevdamine.
See väejuhatus kattub suuresti varasema Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonnaga, mis mängis kandvat rolli Georgia vastu suunatud sõjalistes operatsioonides.
Viimase nelja aasta jooksul on just „Lõuna“ koosseisu kuuluvad üksused eelisjärjekorras saanud suurel arvul täiemõõdulise tavasõja pidamiseks olulist lahingutehnikat.
Strateegilise väejuhatuse „Lõuna“ vastutusalal asuvad Venemaa kõige rahutumad piirkonnad – Dagestan, Ingušeetia, Tšetšeenia, Kabardo-Balkaaria jne – kuid märkimisväärse konventsionaalse sõjalise võimekuse kuhjamine sellesse regiooni, seejuures kiirendatud tempos, ei aita kaasa Põhja-Kaukaasia „metsavendade“ mahasurumisele.
Küll aga oleks sellise sõjalise võimekuse loomine vajalik eeltingimus juhul, kui Venemaa juhtkond näeks võimalust piirkondliku konventsionaalse konflikti tekkeks.

Kategooriates: Blogi