Kaitsevõime tugineb kodanike usaldusele riigi vastu ning valmisolekule oma riiki kaitsta, mõlemad näitajad on Eestis erakordselt kõrged.
03.11.2011, Juhan Kivirähk
Riigikaitse
Kaitsevõime tugineb kodanike usaldusele riigi vastu ning valmisolekule oma riiki kaitsta, mõlemad näitajad on Eestis erakordselt kõrged.
Paljudes pidupäevakõnedes on meil olnud põhjust tõdeda, et Eesti riik on viimase 20 aasta jooksul olnud edukas ja tohutult edasi arenenud. Samas ei maksa unustada, et Eesti riik on iseseisvuse 20. aastapäeva tähistanud ka varem. Ka 1938. aastal olid hinnangud Eesti arengule väga positiivsed ja lootusrikkad. See ajalooline kogemus sunnib meid positiivsete tulevikukuvandite kõrval mõtlema ka ohtudele ja riskidele ning pöörama tõsist tähelepanu riigikaitse arengule.
Vahetult pärast iseseisvuse taastamist seostus militaarvaldkond lõviosale Eesti elanikele peamiselt siin viibinud okupatsioonivägedega ja sooviga neist vabaneda. Nüüd on meil oma kaitsevägi, Eesti kuulub NATOsse ja osaleb sõjalistel missioonidel. Järgmisest aastast kulutab Eesti ühena vähestest NATO liikmetest riigikaitsele kaks protsenti SKTst.
Kahekümne aasta eest tundus Eesti liitumine ELi ja NATOga ebarealistliku unistusena. Samal ajal oli inimeste ohutunne küllaltki suur: 1992. aastal tajus tervelt 70 protsenti eestlastest võõrriigi võimaliku kallaletungi ohtu, ligi 90 protsenti oli häiritud endiste okupatsioonivägede siin viibimisest ning soovis nende kiiret lahkumist.
1992. aasta Riigikogu valimiste eel pidas üle 40 protsendi inimestest Vene vägede väljaviimist oluliseks probleemiks, kuid ainult 7 protsenti soovis oma kaitsejõudude tugevdamist. Tõhusa riigikaitse rajamine vaid oma jõududega paistis üsna lootusetu ettevõtmisena. Iseseisvus tõi tuhandetele noormeestele kaasa küll Nõukogude armees teenimise ebameeldiva kohustuse kadumise, kuid valmisolek Eesti kaitseväes teenida ei tekkinud üleöö. Nurisemiseks andsid põhjust nii kasarmute olmetingimused kui ka väljaõppe kvaliteet. Lisaks jõudis kaitseväe temaatika esimestel aastatel avalikkuse ette sageli negatiivsena: meenutame kas või Iisraeli relvatehingut või Pullapää kriisi. Seda hinnatavamad on nende inimeste jõupingutused, kelle tugev usk ja tahe panid raskuste kiuste aluse kaitseväe tänasele arengule, tõid kaasa kaitsejõudude kasvanud usaldusväärsuse ja rahva kõrge kaitsetahte.
Kaitseväe ja Kaitseliidu usaldusväärsust on kaitseministeeriumi tellimusel mõõdetud alates 2000. aastast. Tänavu sügisel tehtud uuringu „Avalik arvamus ja riigikaitse“ kohaselt usaldas kaitseväge 83 protsenti (eestlastest 92 protsenti) ja Kaitseliitu 68 protsenti (82 protsenti) elanikest. Seda head mainet on harjutud pidama peaaegu et iseenesestmõistetavaks.
Ent varasemates uuringutes polnud reiting sugugi nii kõrge nagu täna. Jaanuaris 2000 pidas kaitseväge usaldusväärseks vaid 53 protsenti küsitletud eestlastest ja 39 protsenti venekeelsetest vastajatest. Kaitseliidu puhul olid need arvud kõigest 39 protsenti ja 20 protsenti. Veel varemgi, aastatel 1995–1997, püsis kaitsejõudude usaldusväärsus elanikkonna hulgas 50 protsendi piiril, küündides aeg-ajalt üle 60 protsendi vaid eestlaste hulgas.
Riigikaitse usaldusväärsuses tõi kvalitatiivse hüppe kahtlemata liitumine NATOga. Ent kasvanud usalduse taga on kindlasti ka kaitsejõudude muutumine meie igapäevase ühiskonnaelu lahutamatuks osaks. Sellest kõneleb kodanike suure huvi ja kaasaelamise kõrval vabariigi aastapäeva ning võidupüha paraadidele ka riigikaitse järjest asjatundlikum käsitlemine massimeedias. Reservväelaste arvu kasv on toonud üha enamatele peredele otsesese kokkupuute riigikaitsega.
Reservarmee ei maksaks aga midagi ilma kodanike valmisolekuta oma riiki kaitsta. Eelmisel aastal toetas praegust riigikaitsemudelit, kus kutseline kaitseväeteenistus on ühendatud ajateenistusel põhineva reservarmeega, üle 80 protsendi elanikkonnast.
Seisukohal, et sõjalise rünnaku korral tuleb Eestit kaitsta, on üle 70 protsendi küsitletutest. See näitaja on kümne aasta jooksul olnud suhteliselt stabiilne.
Kaitsetahte suurenemist oli märgata 2006. aastast, sellele aitas kaasa nii NATO liikmeks saamine kui ka usk sellesse, et NATO-l on Eesti kaitsmiseks plaan. Ometi leiab vaid 56 protsenti küsitletutest, et Eestit on võimalik võõrriigi relvastatud kallaletungi eest kaitsta. Seega peab suur osa elanikkonnast vajalikuks Eestit kaitsta ka selle tulemuslikkusesse uskumata. Eesti meestest on riigi kaitseks valmis välja astuma koguni 80 protsenti vastanutest.
Kõrge kaitsetahte kinnituseks on suur toetus ajateenistusele. Kohustuslikku ajateenistust peab vajalikuks 89 protsenti kõigist Eesti elanikest. Mõnevõrra madalam on see näitaja küll alla 30aastaste meeste seas, kuid selle vanusegrupi toetus ajateenistusele on olnud keskmisest väiksem ka varem. Noortel on palju muid põnevaid väljakutseid, sõjaoht tundub paljudele neist tänastes oludes väga ebausutav, sama utoopiline, kui see oli 1938. aastal, kui Eesti tähistas 20 aasta juubelit. Seepärast tuleb noorte hulgas jätkuvalt riigikaitses osalemise vajalikkust selgitada.
Ilmselt kurvastavad vähesed pärast auto või maja kindlustuslepingu lõppemist asjatult raisatud raha pärast, sest maja jäi maha põlemata ja auto terveks. Selle asemel sõlmitakse uus leping, sest kindlustunne homse ees kompenseerib tehtavad rahalised kulutused. Ka noormeestel pole põhjust kahetseda ajateenistuses kulutatud aega, sest lisaks ühiskonna kindlustunde loomisele saavad nad sealt ka ise olulisi oskusi ja kogemusi. Need ei muutu kasutuks ka siis, kui sõda kunagi ei tule. Ja seda me ju kõigest hingest loodame!
