Kaitseväe välismissioonid – ühe ajastu lõpp, teise algus?

Aprillikuus tähistati Eestis kolmandat korda veteranipäeva tänamaks ja tunnustamaks neid mehi ja naisi, kes on kodust kaugel rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel tugevdanud Eesti julgeolekut ja rahvusvahelist tõsiseltvõetavust.

Aprillikuus tähistati Eestis kolmandat korda veteranipäeva tänamaks ja tunnustamaks neid mehi ja naisi, kes on kodust kaugel rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel tugevdanud Eesti julgeolekut ja rahvusvahelist tõsiseltvõetavust.

Tänavu möödus juba 20 aastat päevast kui Eesti kaitseväelased siirdusid esimest korda rahvusvahelisele missioonile. Tookord oli tegu ÜRO rahuvalvega Horvaatias. Tänaseks on kaitseväe andmetel meie seas ligi 2700 missioonisõdurist veterani. Kahtlematult on just nende tegevusel maailma erinevates paikades olnud väga oluline roll hoidmaks kõrgel Eesti mainet meie liitlaste hulgas.
Eesti avalikkuse silmis on välismissioonidest saanud kaitseväe kuvandi loomulik osa. Viimase Turu-Uuringute ASi riigikaitse teemalise avaliku arvamuse küsitluse kohaselt leiab 64 % eesti elanikkonnast, et kaitseväe üksused peaksid vastavalt oma võimalustele osalema rahvusvahelistes operatsioonides.
Tänaseks on aga tekkinud olukord, kus nii meid ümbritsevas kui ka laiemas maailma julgeolekukeskkonnas toimunud muudatused on kaasa toonud märgatava muutuse kaitseväe rahvusvahelistes missioonides osalemise mahus ja olemuses. Jätkub küll Eesti osalus erinevatel NATO, ELi ja ÜRO missioonidel staabiohvitseride, väljaõppemeeskondade liikmete, sõjaliste vaatlejate ja teiste spetsialistidega, kuid alates 2014.aasta augusti lõpust, kui Euroopa Liidu operatsioonilt Kesk-Aafrika Vabariigis naasis kaitseväe jalaväerühm, pole Eesti olnud välisoperatsioonidel esindatud kaitseväe allüksustega. Tegu on tavapäratu olukorraga, milline viimati esines 1990-ndate aastate teises pooles. Ehkki maikuus siirdub rühm kaitseväelasi ÜRO rahuvalveoperatsioonile Lõuna-Liibanonis, võib sellest hoolimata tõdeda, et üks ajastu, mil NATO vägede kasutatavuse (usability) eesmärgi – valmisolek hoida pidevalt väljas 10% maaväe isikkoosseisu – lähedane osalus välisoperatsioonidel oli Eesti kaitseväe jaoks igapäevane, on nüüdseks kindlalt läbi saanud.
Selline missioonide mahu drastiline vähenemine võrreldes möödunud kümnendiga on täheldatav pea kõigi meie liitlaste puhul nii siin kui sealpool Atlandi ookeani. Ühelt poolt on Venemaa agressioon Ukrainas tõstnud taas fookusesse ohud Euroopa riikide endi suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele. Teisalt on pikaajalised kurnavad välisoperatsioonid tekitanud nii Lääneriikide relvajõududes kui ka ühiskondades laiemalt selge väsimuse kulukatest ja tihtipeale küsitava tulemuslikkusega välissekkumistest.
Ilmekaks näiteks on siinkohal, et juba Barack Obama presidendiks saamisel oli tema üheks pealubaduseks Iraagi ja Afganistani sõdades osalemise lõpetamine. 2011.aastal ütles tollane USA kaitseminister Robert Gates avalikult, et iga tulevane kaitseminister, kes soovitab oma presidendil saata suure USA maaväeüksuse Lähis-Itta, Aasiasse või Aafrikasse peaks laskma enda vaimset tervist kontrollida. Kui käesoleva aasta 8.aprillil sai Afganistanis surma üks USA sõdur, sai läbi kogu 11.septembri terrorirünnakute järgsel ajastul rekordiliselt tervelt 116 päeva kestnud periood, mille jooksul ei hukkunud maailmas vaenutegevuse läbi mitte ühtegi Ühendriikide sõjaväelast. Võrrelgem seda aastatega kus sisuliselt iga päev tuli uudiseid Iraagis või Afganistanis hukkunud Ameerika sõduritest!
Kuitahes mõistetav oleks soov tõmbuda täielikult tagasi ümbritsevast maailmast ja jätta sealsete probleemide lahendamine kohapealsete endi mureks, ei ole see aga ikkagi tänases ühendatud maailmas võimalik ning ka mitte mõistlik. Ennast Islamiriigiks nimetav moodustis ei ilmuta Süürias ja Iraagis just taandumise märke ning USA juhitav rahvusvaheline koalitsioon on olnud sunnitud ISIS-e vastast sõjalist sekkumist laiendama. Afganistanis oodatakse pingeliselt igakevadise Talibani aktiivsuse hüppelise kasvu tagajärgi. Eelkõige Lõuna-Euroopa riigid omakorda jälgivad murelikult kaost otse teisel pool Vahemerd Liibüas, kus jätkub kodusõda ning oma haaret laiendab ISIS-e terrorivõrgustik. Eelkõige Itaalia rannikule Liibüa kaudu meritsi saabuvate põgenike arv ulatub samaaegselt juba sadade ja isegi tuhandete inimesteni päevas.
Nii ongi tänaseks USA väed taas tagasi Iraagis, riigis mille pinnal palju ameeriklaste verd valatud ja mida Obama administratsioon peale vägede väljaviimist vahepeal sisuliselt unustada püüdis. Plaan tuua presidendi ametiaja lõpuks viimased USA väed koju ka Afganistanist on küll endiselt jõus, kuid seal viibiva väekontingendi väljaviimise tempot on juba märgatavalt vähendatud. Vahemerel valitsev põgenikekriis omakorda sunnib Euroopa Liitu arutama ka võimalusi missiooniks Liibüas endas.
Erinevalt näiteks senistest operatsioonidest Balkanil, Afganistanis ja Iraagis ei ole aga tänased ja võimalikud tulevased rahvusvahelised maavägede sõjalised missioonid mitte niivõrd otseste lahinguülesannetega, vaid eelkõige suunatud missioonipiirkonnas kohapealsete struktuuride ja võitlejate väljaõpetamisele ja nõustamisele. Selline on näiteks Afganistanis ISAF-operatsiooni asendanud NATO missioon Resolute Support, Euroopa Liidu väljaõppemissioon Malis, aga ka paralleelselt ISIS-e vastase õhukampaaniaga Iraagis kohapeal toimuv tosinkonna peamiselt NATO liikmesriigi teostatav Iraagi julgeolekujõudude ja Kurdi peshmerga võitlejate abistamine. Samasugust tendentsi võib täheldada ka Ukrainas. Ehkki ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni alusel tegutseva laiema rahvusvahelise sõjalise missiooni teke Ukrainas on Venemaa veto tõttu välistatud, on näiteks USA, Suurbritannia ja Kanada juba saatnud või saatmas oma sõjaväelasi Ukrainasse sealseid relvakandjaid välja õpetama.
Seega on võimalik, et nähtavas tulevikus tuleb Eesti kaitseväel välisoperatsioonide vallas olla valmis just osalemiseks rahvusvahelistel väljaõppemissioonidel. Sellist tüüpi missioonidel osaleva isikoosseisu arv saab muidugi olema väiksem kui varasematel aastate sõjalistel operatsioonidel. Liitlassuhete arendamine, Eesti rahvusvahelise kuvandi tugevdamine ning kaitseväelaste kogemuste omandamine on aga näited põhjendustest, miks ka edaspidi peaks Eesti jätkama oma võrreldava panuse andmist rahvusvahelisse julgeolekusse.