Vanemast ajaloost. Õigupoolest võiks Kaitseliidu sünnipäeva ka varasemasse aega paigutada, nimelt oli Kaitseliidu eelkäijaks Omakaitse, mille üksuseid loodi avaliku korra tagamiseks 1917. aastal mitmel pool Eestis.
Nii asutati Viljandi maakonna komissari Gustav Talts antud korraldusel, et”võetaks tarvitusele abinõusid vägivalla ja riisumise vastu” 7. septembril kohalik kaitsesalk, mida Kaitseliidu Sakala malev loeb oma asutamise kuupäevaks. Samal põhjusel on veel mitu Kaitseliidu malevat “vanemad” kui Kaitseliit ametlikult ise. Ka Saksa okupatsiooni ajal tegutses organisatsioon Bürgerschutzwehri nime all. Samal päeval Esimese maailmasõja lõpuga, 11. novembril 1918, alustas taas tegutsemist Eesti Ajutine Valitsus, kes esimesel istungil teiste tähtsate asjade kõrval otsustas Bürgerschutzwehri laiali saatmise ja Eesti Kaitse Liidu asutamise. Esimeseks ülemaks sai Ernts Põdder ja juhatuse esimeheks Johan Pitka. Kenasti võeti Kaitseliidu olemus kokku Saaremaal:”Kaitse Liidu teenistusse võivad astuda kõik arusaajad eestlased, kellele meie kodumaa tulevik kallis on, et wabatahtlise distsipliini läbi raudset jõudu luua wäliste sissetungijate wastu ja rahwa waba tahtmise awalduse kaitseks.” Kaitseliitlased osalesid Vabadussõjas nii vabatahtlikena kui ka mobiliseerituna. Lisaks üksuste mehitamisele tegutses Kaitseliit Vabadussõjas mitmesuguste ametiastuste üleasannete täitjana, milliseid sel ajal veel lihtsalt polnud: korraldas sisekaitset, täitis politsei, vanglateenistuse ja piirvalve ülesandeid, aitas läbi viia mobilisatsioone ja sundvõõrandamisi. 1919. aasta alguses tehti Kaitseliitu kuulumine kohustuslikuks kõigile 18-60 aastastele meestel, kes mobilisatsiooni alla ei käinud ja Vabadussõja lõpuks oli Kaitseliidus 125 000 meest.
Peale sõja lõppu ei nähtud Kaitseliidu järgi sellisel kujul enam vajadust ja nii oli organisatsioon varjusurmas, kuni see 1924. aasta 1. detsembril toimunud kommunistide riigipöördekatse järel taaselustati. Ülesanneteks olid võimude abistamine põhiseadusliku riigikorra ja kodanike julgeoleku kaitsmisel, suuremate õnnetuste (taudid, tulekahjud jms) puhul abistamine, sõjaline väljaõpe ja kaitsetahte kasvatamine. Juba varem tegutsenud naisüksuste põhjal asutati 1927. aastal Naiskodukaitse, kelle ülesanneteks olid majandamine, toitlustus, propaganda ja sanitaarküsimused. 1928. aastal loodi poisteorganisatsioon Noored Kotkad ja 1932 tüdrukutele mõeldud Kodutütred. Skautlikud noorteorganisatsioonid tegutsesid peagi kõigi koolide juures.
Organisatsioon kasvas jõudsalt ja kaitseliitlasi oli 1940. aastaks üle 43 000. Pärast Eesti okupeerimist võeti kaitseliitlastelt relvad ära ja organisatsioon saadeti laiali. Organsiastiooni kiire laialisaatmise tõttu pääses suur osa kaitseliitlasi vangistamisest ja1941. aastal tegutsesid kaitseliitlased metsavendade ja üksuste juhtidena suvesõjas.
Uuemast ajaloost. Kaitseliidu kolmas algus hakkas veel enne taasiseseivumist, kui mitmel pool loodi Kaitseliidu üksuseid või kaitseliitlike klubisid ja 17. veebruaril 1990. aastal taastati Kaisteliit 125 inimese poolt. Noorukina kirjutas Järvakandis ajaloolisele dokumendile teiste seas alla ka tulevane kindralmajor Martin Herem, kes oli vanemate meeste poolt kaasa võetud autosid valvama. Kaitseliidu esimeseks ülemaks sai Kalle Eller, kelle 1991. aasta mais vahetas välja kolonel Manivald Kasepõld.
Laiem avalikkus nägi Kaitseliitu esimest korda Eesti Kongressi turvajana 1990. aasta märtsis Estonia teatri juures. 1991. aasta 15. mail kaitsesid kaitseliitlased Toompea lossi ja 20. augustil Teletorni. Peale iseseisvuse taastamist, 4. septembril 1991 tunnistati ülemnõukogu otsusega Kaitseliidu laialisaatmine õigustühiseks, kuid võim esialgu võõristas Kaitseliitu ja alles 28. aprillil 1992. aastal arvati Kaitseliit valitsuse määrusega ametlikult kaitsejõudude koosseisu. Kaitseliiduga konkureeris toona eksisteerinud organisatsioon Kodukaitse. Kaitseliit oli algaegadel seotud ka poliitiliste liikumistega, samuti oli sisemist segadust – nii tegutsesid Tartus mõnda aega paralleelselt malev ja malevkond – üks koondas nooremaid ja tegustemisaltimaid mehi ja teine küpsemaid, kes esimeste arvates tahtsid rohkem asju arutada. 1990. aastatel varjutasid Kaitseliidu mainet mitmed juhtumid relvadega – lõhkaineplahvatus Järva maleva staabis ja relvarööv Jõelähtme kompaniis. Enne Vene Föderatsiooni vägede lahkumist oli ka konflikte nende ja kaitseliitlaste vahel, mis õnneks jäid ohvriteta. Sellistest juhtumitest kasvas organisatsioon arenedes välja, kuid uue aastatuhane hakul puhkes arutelu Kaitseliidu kohast riigikaitses. 2002. aastal valas õli tulle ka libauudis Kaitseliidu kinnipanekust.
Tänapäevast, tähendusest ja tulevikust. On tähelepanuväärne, et Eesti iseseisvuse mõlema alguse puhul on Kaitseliit olnud olemas enne riiklust ja n-ö päris sõjaväge – inimeste enda korraldus- ja algatusvõime on suurem kui riiklik. Samuti, hoolimata Kaitseliidu lailisaatmisest 1940. aastal, jäid kaitseliitlkased kaitseliitlasteks, kes suutsid aasta hiljem taas organiseeruda, lootuses korraldada Eesti kaitset. Tänapäevased ja omaaegsed kolm põhiülesannet on sisult sarnased: sõjaline väljaõpe ja sõjaliste võimete n-ö “tootmine” kaitseväele, tsiviiltoetuse osutamine ja kaitsetahe, mis kõik põhinevad kodanikuinitrsiatiivil. Kaitseliidu puhul kasuatakse tihti turvavaiba metafoori – Kaitseliit on olemas üle Eesti, linnadest väikesaarteni.
Kaitseliit on multifunktsionaalne – nii nagu Vabadussõja ajal, on teda organiseerunud jõuna võimalik kasutada mitmekesiste, kriisiolukorras vajalike ülesannete täitmiseks. Nii on näiteks naiskodukaitse ilmselt võimsaim toitlustusorganisatsioon Eestis.
Kaitseliidul 16 000 ja koos Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega ligi 26 000 liiget. Nende season palju inimesi, kes muul moel riigikaitse juurde ei jõuaks. Kaitseliidus saavad sõjalise väljaõppe ja koha riigikaitses need inimesed, kes seda seaduse tõttu (enne 2001. aastat ei võetud ajateenistusse üliõpilasi ja kõiki ei suudetud toona lihtsalt võtta) või muul põhjusel pole teinud. Kaitseliit annab riigikaitses kaasalöömisvõimaluse näiteks naistele ja noortele. Haaratud on erinevad sotsiaalsed grupid –advokaadid, arstid, müügijuhid, ehitajad, ettevõtjad, teadlased, koduperenaised riigiamtenikud, jne – läbilõige ühiskonnast. Kaitseliidu taustaga on hulk tänaseid (aga ka juba endisi) ohvitsere ja Kaitseväe ning Kaitseliidu juhte.
Kuidas edasi, Kaitseliit? Üsna samamoodi nagu u 50 tegeliku tegustemisaastaga, aga veel paremini ja täpsema sihikuga ning muutustega mõistlikult kaasas käies. Siinkohal on heaks näiteks küberkaitseliit, kes koondab vabatahtlike IT-spetsialiste küberruumi kaitseks. Teiste vahenditega ja omal moel, aga samavõrra uuenduslik Kaitseliidu Sakala maleva sõjatorupillide üksus. Kaitseliit kuulub meie ühiskonna- ja riigikaitsekorralduse juurde. President Arnold Rüütel jõudis isegi niikaugele, et 2001. aastal iseloomustas ta Kaitseliidu kohta ühiskonnas: “Eesti demokraatia eripäraks on ta relvastatud rahvas.” Asjata on teda sellepärast selle eest tögatud.
